„Must välk” on „Ämblikmehe” vene versioon

Peeter Piiri

Timur Bekmambetov on eesti kinokülastajale tuntud eestkätt negatiivse assotsiatsiooni tõttu. Nimelt andis just Timur Bekmambetovi film „Öine vahtkond” (ja muidugi ka selle aluseks olnud raamat) inspiratsiooni pronksiööga seotud tegelastele nimede ja sümboolika valikul. Millest on väga kahju, sest ei film ega raamat olnud kuidagi ega milleski tegelikult süüdi. Tegemist oli andeka vene filmilavastaja haarava läbimurdefilmiga, milles esikohal  võitlus hea ja kurja vahel, igihaljad küsimused saatuse, elu ja armastuse kohta. Soovitan kõigile soojalt vaadata.

Samas on selge, et kui produtsent Bekmambetovi uue filmi „Musta välgu” eesti kinoseanssidel rahvast liiga vähe kipub olema, pole siiski põhjuseks mitte niivõrd poliitilised kired, vaid lihtsalt keskmise eesti filmivaataja üldine ignorantsus vene filmikunsti suhtes. Siin olen ma kindlasti üksjagu ebaõiglane.  Tegelikult vene filmikunsti vaadatakse ja isegi üsna palju. Terved põlvkonnad inimesi on üles kasvanud nõukogude ajal ning nüüd, kui russofoobia tasapisi hajumas, on neid inimesi haaranud omaaegsete nõukogude menufilmide nostalgia. Meie oma telekanalid näitavad taas „Briljantkätt”, „Operatsioon Õ-d”, „Ergavat kõrbepäikest” ja „Hüva leili”. See nostalgitsemine on levinud koguni nooremate inimeste seas, nii et kui rääkida nendega sellistest filmidest  nagu „Kaksteist tooli” või „Tavaline ime”, ei vaatagi enam vastu täielik teadmatus nagu veel seitse-kaheksa aastat tagasi. Võib isegi loota, et lähemate aastate jooksul tekib tolle ajastu filmide puhul samasugune refleksioon nagu Ühendriikide vaatajail viiekümnendate ulmefilmide või kuuekümnendate vesternide suhtes. Väga tore, ainult et see kõik puudutab kahjuks üksnes tolle ajastu menufilme. Ometi on  venelased filmiajalukku läinud just ülivõimsa autorifilmi traditsiooniga, mis algab Eisensteinist, Vertovist ja Dovženkost ja päädib selliste maailmakuulsate nimedega nagu German, Muratova, Klimov, Kontšalovski, Bondartšuk, Mihhalkov, Tarkovski. Ma tunnen inimesi, kes tunnevad kõiki Andrei Mironovi filme, aga kes ei tea mitte midagi sellistest vägevatest linateostest nagu „Lahkumine Matjoralt”, „Siberiaad” või „Punetab lodjapuu”.

Muidugi on selge, et  kõik inimesed ei peagi sügavamate ja raskemate asjade vastu huvi tundma. Kõik inimesed ei pea vaatama Tarkovskit, kõik ei pea kuulama Bachi. Aga on raske kujutleda olukorda, kui inimene tunneb Straussi ja Lehári operette ning pole teadlik, et on olemas ka Bach ja Mozart. Vene filmikunsti osas aga näikse meil just selline olukord valitsevat. Oma roll selle on muidugi ka Hollywoodi filmitööstusel, mis kinovaataja üht tüüpi filmikeelega  sedavõrd ära dresseerib, et teiste filmikeelte tarvis enam silmi ja kannatust ei jätku. NS V Liidu lagunemine tõi vene filmitööstuses kaasa kaose, ühes sellega suri ka peaaegu välja kinokülastaja, kes suutis vaadata ja hinnata Vene autorifilmi. Vene filmiturul nagu ka meie omal valitseb juba ligi 15 aastat troostitult Hollywood, nii et kes tahab siin, kohapeal, kuidagi vaatajale silma torgata, peab paratamatult arvestama ookeanitaguste stampidega. 

Kõik see kehtib täiel määral ka uue filmi „Must välk” kohta. Tegemist on „Batmani” või „Ämblikmehe” või „Robocopi” vene versiooniga – kuidas soovite. Noor üliõpilane saab isalt kingiks vana Volga, see aga osutub nõukogudeaegseks nanotehnoloogiliseks laboratooriumiimeks, mis liigub põhiliselt lennates. Õnnetu armastus ja isa vägivaldne surm viivad noormehe karmide moraalsete valikute ette, aga kaastunne ja sotsiaalne vastutus saavad  lõpus vääriliselt mitut moodi tasutud. Peategelasele vastandub uusrikkast miljonär, kes omakasu silmas pidades on valmis hävitama kas või terve Moskva linna. (Tema plaan puurida Moskva all lasuva teemandikihini, tekitab kummastavaid allusioone vana hea „Insener Garini hüperboloidiga”.)

Lihtsad, ühetasandilised moraalsed vastandused, selgepiirilised kangelased, hoogsad stseenid, täis tagaajamist ja möllu, kohustuslik happy end.  Seejuures aga on see ka õpetlik lugu lihtsast vene poisist, kes tahab endale moodsat autot ja kaotab oma albi rumaluse tõttu isa. See on lugu tingimusteta armastusest, mis võidab lõpuks kõik takistused ja mis õitseb lõpuks ka vaese inimese kahetoalises korteris. Lugu hargneb keset tänavapoeesiat, kus lendavat autot näinud parmud hakkavad usinalt tervisejooksuga tegelema. Nii et produtsent Timur Bekmambetovi režissöörid Aleksandr Voitinski ja Dmitri Kisseljov siiski ei piirdu Hollywoodi stampide hoolika jäljendamisega, vaid üritatakse sulatada oma filmikeelde ka elemente vene autorifilmi rikkalikust arsenalist. Et oleks „äge” nagu Hollywoodis ning samas soe ja armas nagu nõukogude aja filmides. Iseäranis tundub mulle seal olevat Eldar Rjazanovi mõju, aga noh, selle üle võib muidugi vaielda ja spekuleerida.

Tähtis on see, et Bekmambetovi näol on vene filmikunstis üle tüki aja midagi  huvitavat toimumas, ning inimesel, kes tahab end vene filmikunstiga kursis hoida, tasub kindlasti tutvuda tema filmidega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming