Muhe road-movie soome moodi

Peeter Piiri

Võimalik, et soome rahvas oleks juba ammu ennast surnuks joonud ja maha tapnud, kui nende kirjanikud poleks tundnud muheduses peituvat imerelva.        Mängufilm „Polaarjoone sangarid” („Napapiirin sankarit”, Soome-RootsiIirimaa 2010, 90 min), režissöör Dome Karukoski, stsenarist Pekko Pesonen, operaator Pini Hellstedt, kunstnik Pirjo Rossi, produtsent Aleksi Bardy. Osades Jussi Vatanen, Jasper Pääkonen, Timo Lavikainen, Pamela Tola, Kari Ketonen jt.        Soome filmidel on mingi omamoodi lummus, mis neid muu maailma filmikunstist äratuntavalt eristab ja mis on mind alati võlunud. Soome filmid on raskemeelsed, silmariivavalt naturalistlikud (Rauni Mollbergi „Maa on patune laul”) ja kohati karjuvalt lakoonilised (Aki Kaurismäki „Mees ilma minevikuta”), seda tasakaalustab aga muhedus. Taustal kulgev mahlakas pajatus, mõne tegelase mürgine ja samas poeetiliselt pehme kokkuvõte maailma asjadest, asjade ja inimeste kokkusattumine olukordades, kus ainsaks võimalikuks reaktsiooniks on kibedusega segatud sõbralik naer – kõik need justkui lasevad vaatajal olla, jätavad ta ellu selles kõledas soome kõverruumis, kus iga aatom kisendab suitsiidi järele.  Muhedust kui sellist on kindlasti võimatu täpsemalt määratleda, kuid kindlasti kätkeb see endas peale mõru ja mürgise irvitamise ka poeetikat, soojust, sõbralikkust ja kaastunnet (ja seda kaasatundmise, mõistmise, mitte haletsemise tähenduses). Võimalik, et soome rahvas oleks juba ammu ennast surnuks joonud ja maha tapnud, kui nende kirjanikud poleks tundnud muheduses peituvat imerelva.   

    

Soome muhedus on selles mõttes nagu kärts viina või soome tango: ühest küljest terav, aga teeb su hingele hella, sooja pai. Kiviräha ja Tammsaare (mürgine eesti klounkirjanik, kes peenelt kõige ja kõigi üle lihtsalt irvitab) najal külmas ja karmis lapi tundras ellu ei jää. Pigem on abi Arto Paasilinnast, Antti Tuurist, Aapelist ja Aleksis Kivist. Abi oleks tõenäoliselt ka Karl August Hindrey,  Oskar Lutsu, Juhan Peegli ja Sulev Nõmmiku mõnusatest pajatustest – muhedus pole kindlasti ainult soomlaste rahvuslik aare. Aga mulle tundub, et soome kirjasõna on natuke soojem ja sõbralikum, muheduse kui sellise osatähtsus on põhjanaabrite juures natuke suurem kui meil. Ja filmikunstis on vahekord minu arvates umbes sama.   

Eesti filmikunstis leidub muhedust küll ja küll („Nipernaadi”, „Keskea rõõmud”, „Siin me oleme”, „Noor pensionär”), aga oma Kaurismäki meil siiski puudub. Ehk on põhjuseks kokkuvarisemine, mis tabas õitse-eas eesti filmikunsti seoses üleminekuperioodiga 1990. aastatel? Soome filmikunstis terav katkestus ju puudub. Või on siiski tegemist rahvusliku iseloomu peene, aga siiski tuntava erinevusega? 

Dome Karukoski film „Polaarjoone sangarid” on selles mõttes igati soome film. Kangelasteks on kolm töötut jorssi: Janne, Kapu ja Tapio. Jannel on kuri naine (põhjusega), Tapio veel igatseb suurte tissidega naist (nähtud baaris mänguautomaadil tissipaljastamise mängu mängides), Kapul aga kirvendab hinges enesetapmise traditsiooniks arenenud esivanemate äng. Rohke viina turgutusel, põletava sõimu ässitusel suunduvad Põhjala mehepojad unisest,  soomestunud lapi väikelinnast keset pimedat jõuluööd Suurde Linna (Rovaniemi), et tagasi võita kadunud väärikus, päästa abieluõnn ja leida hommikuks kuskilt digibox Janne naisele Inarile, sest Inari tahab kangesti „Titanicut” vaadata. Kõrvuti muude katsumustega nagu kütuse- ja alkoholipuudus satuvad nende teele tapjalesbid, politsei (korduvalt), mõrvarlikud taksojuhid, tüüned vene mafioosod, lumetorm ja Janne naise Inari salakaval, vihaleajavalt  edukas eksmees Mickey. Viimasel on muidugi digibox olemas, koguni mitu tükki ja Janne naist jahib tõbras ka endiselt.     

Lavastajal pole vaja oma tegelaste vastu üleliia karm olla, selle töö on soome-ugri suitsidaalne iseloom, majanduslangus ja pikad pilkased talveööd juba ära teinud. Kaamerasilm jälgib keerulise elusaatusega meeste tegemisi küll inimlikku lollust ja nõrkust maha salgamata, aga siiski kuidagi soojalt ja hellalt. Filmi  tempo ja rütmiline struktuur vastavad igati Ameerika filmitegemise parimatele kommetele, suuremat jokutamist ja munadesoojendamist pole eriti ette nähtud. Loomulikult on filmil ka tarviline happy end nagu soe päts leiba ahjust, aga too pole teps mitte lömitamine jänkide filmikunsti ees, vaid pigem nagu palsam filmivaataja õrnaks tehtud hingele. „Polaarjoone sangarid” on südamlik-muhe soome road-movie, mis kõlbab tegelikult vaadata igaühele, soost ja rahvusest väga olenemata. Kes tahab, võib tiba nutta löristada, kangema närvikoega vaatajale on naerumüristamise kohad valmis pandud, peenema maitsega rahvale jällegi paras lõuatäis absurdi. Minu lemmikkoht selles linateoses on filmi algus. Kapu jutustab, et koolis pandud ta kirjandit kirjutama teemal „Kohalikud turismimagnetid”.         

Kapu ei osanud muid turismimagneteid esile tuua kui too puu, mille otsa juba viis põlve täismehi end silmustatud nööri abil on üles riputanud. Seejärel näidatakse üsna värvikaid enesetapulugusid, millest vägevaim on viimane: Kalle Laamanen, kelle töökoht ja naine just lõuna poole minema olid rännanud, vaadanud kohalikus baaris telerist hokimatši  Soome vs. Rootsi. Soome läinud alguses võimsalt juhtima 5 : 1 ja siis tundunud Kallele, et hetkeks on kõik korras, et maailmas siiski on mingisugune õiglus olemas. Kuri saatus tahtnud aga teisiti. Rootsi meeskond kogunud end ja läinud jõudsalt Soomele järele, peagi olnud tablool võimsast eduseisust saanud kusine 5 : 5. Järgmises kaadris näeme tüsedapoolset meest puu küljes rippumas, seljas soome värvides hokisärk, peas tobedad plastmassist  sarved. Ma ei tea miks, aga see pilt ajab mind siiamaani naerma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming