Mossita edasi!

MART SOIDRO

XXIV laulupeost ja selle kajastamisest eesti ajakirjanduses Vahetult enne eelmist laulupidu, 1999. aasta juulis, kuulutas tollane meediaärimees Rein Lang: ?Mina olen küll sügavalt veendunud, et seltsimees Ilmar Mossi laulupidu läheb põhja.? Lang nimelt kartis, et laulupidu võib jääda ühiskonna kehvema osa pärusmaaks, kes ?peab tulema nädal aega enne pidu proovi, magama põrandal kuskil koolis, kus ei ole sooja vett ja kus päästeamet on enne seda kleepinud kõik elektripistikud, et jumala eest habet ajada ei saaks, ja läheb seejärel proovi, kus teda sõimatakse?. (Eesti Ekspress 1. VI 1999.)

Ma ei mäleta enam täpselt, milline oli see eelmine laulu- ja tantsupidu. Aga seekordse retke (või oli see siiski rongkäik?) kaadreid vaadates tuleb tunnistada, et kartus eestlaste masohhismi kadumise pärast on tugevasti liialdatud. Ei ole veel kätte jõudnud ajad, kus algatuseks kuulatakse Mahlerit videopildi taustal, siis tuleb lavale kümnetuhandeline koor, kus oleks ainult viis tuhat eestlast, ja lõpetuseks jagatakse rahvale sõnad ja noodid välja ning kõik saavad kõvasti jaurata. Paraku pole laulupeost saanud festivali ega õllesummerit, põhirõhk on endiselt rahvuslikul ideel põhineval ülemaa(ilm)sel kultuuriinimeste kokkutulekul.

Kolmveerand aastat tagasi möönis laulu- ja tantsupeo vastne juht Aet Maatee Eesti Päevalehes, et peo korraldamisel ollakse ajast maha jäänud. Vaevalt, et ta pidas silmas ettevalmistusaega, küllap ikkagi ajale jalgujäämist, s.t. sihtasutuse kopitanud arusaama, et mitte midagi pole vaja muuta ning kõike tuleb teha ise ja hästi odavalt. Kui uskuda laulupeo kunstilist juhti Alo Ritsingut ühest teleintervjuust, kus ta väitis, et laulupidu hakatakse ette valmistama kogunisti kolm aastat varem, siis tuleb sihtasutuse juhti üksnes ülivõrdes kiita.

1999. aastal lubas tollane kultuuriminister Signe Kivi, et järgmine laulupidu on rahvale tasuta. Praegune samasse erakonda kuuluv minister seda laulupeo teise kontserdi avakõnes enam ei lubanud. Kuluaarivestlustes olla Paet küll väitnud, et eelkõige olid tasuta peo vastu kooride üldjuhid ise (kartes vist, et muidu lähebki laulupidu Oktoberfest?iks kätte?). Asjatu kartus! Samal nädalavahetusel korraldasid Reet Linna ja Meie Mees muusikaliselt vähenõudlikele põhjanaabritele Kuressaares ?Saaremaa valssi?, meie naisekandjad olid seevastu Sonkajärvil maailmameistrivõistlustel ning maailma- ja Euroopa tasemel oli spordi tippsündmusi teisigi? Ühesõnaga: teatav kontingent eelistab poistekoori ?Ema süda? kuulamisele nii või teisiti veidi karmimaid ettevõtmisi.

Laulupidu ise oli? armas. Aga nagu ikka, nii palju kui on inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Mina isiklikult küll ei arva, et ETV käitus lubamatult, ?kes kohe, kui sai teada rongkäigu ärajäämisest, praakis selle ka saatekavast välja?. Pigem häiris mind see, et meie suurima (mis sest, et kollase!) lehe esiküljel ei olnud sõnagi laulu- ja tantsupeost. Küll aga sain ma teada, et Kristiina Heinmets pidas särava pulmapeo ja Charlene võitleb koha eest Vanilla Ninjas (viimasest ansamblist olen ma vähemasti kuulnudki).

Ka ei ole ma televaatajana päris nõus Liivi ?einiga Eesti Päevalehest, kes avaldas laulupeolt kuuldud hinnangu, et Lauri Vahtre vaheklipid häirisid televaatajaid. Minu meelest olid need Peeter Tammearu esitatud 17 vahepala tõeliselt nauditavad. Mitte liiga paatoslikud, mitte üleliia rasked. Andes samal ajal kokkuvõtlikult ja kujundlikult edasi kogu meie ajaloo. Pealegi tuli kõigi tekstide puhul ju arvestada, kes ja kui palju on sel hetkel teel laulukaare alla. Tänu sellele said Margus Saar ja Diana Lorents jääda diskreetselt napisõnaliseks, mis kontserdi kui terviku ülekande seisukohalt tuli kindlasti kasuks. (Usun, et ka Kivisildnik ei solvunud, et tema tekstid laululavalt sedakorda ei kostnud. Autori esituses või kirjalikult mõjuvad need kindlasti ehedamalt ja kohasemalt.)

Eesti Televisioon oli teinud tõsist eeltööd ning tulemus oli kõigile näha. Kummaline on aga see, et meie erakanalid isegi ei üritanud rahvustelevisioonile konkurentsi pakkuda. Kui TV 3 pidas vähemasti vajalikuks peolistelt küsida: mis tõi teid laulupeole? (kuulsime, et ühe pealtvaataja tõi kohale buss?), siis Kanal 2st saime teada, et laulupeol viibinud Romano Prodi arvates töötab Siim Kallas oma uues ametis hästi ja kui Euroopa Komisjon peaks tõesti võtma ametisse asepresidendi(d), siis ei saa sugugi välistada, et sellele kohale võiks pretendeerida viimasesse laienemisringi kuulunud riigi volinik. Lühidalt: pole võimatu, et Siim Kallasest võib kunagi saada Euroopa Komisjoni asepresident. Nii nagu pole välistatud, et poistekoorid nõudsid laulupeol ?Kikilipsu? laulu kordamist üksnes seetõttu, et Toomas Hendrik Ilves sai viimati valimistel umbes sama palju hääli, kui oli laulupeol pealtvaatajaid?

Kui nüüd lõpetuseks tõsisemalt rääkida, siis äsja lõppenud laulupidu kinnitas päris hästi meie väärtushinnangut 135-aastasele traditsioonile. Maailm on küll avardunud, kuid laulupeo rahvuslik tähendus pole kuhugi kadunud. Ilmar Moss tulesüütajana mõjus nii anakronismi kui eelmise ajastu mannekeenina. Kelle suu küll laulis, aga süda nii väga ei muretsenudki traditsioonide hääbumise pärast. Pigem tegi jalg kraapsu. Paraku pole võõrvõimude ees koogutamine olnud kunagi üldrahvalik komme. Ka mitte üleüldine moesuund.

Mossita edasi, Sven Kivisildnik!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming