Moraalimängud

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Teine võimalus” („En chance til”, Taani 2014, 105 min), režissöör Susanne Bier, stsenarist Anders Thomas Jensen, operaator Michael Snyman, helilooja Johan Söderqvist. Osades Nikolaj Coster-Waldau, Ulrich Thomsen, Nikolaj Lie Kaas, Maria Bonnevie jt. Linastub kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza.

Sarjast „Troonide mäng“ („Game of Thrones“) Jaime Lannisterina tuntud Nikolaj Coster-Waldau on rabelemas keskpärase materjaliga filmis „Teine võimalus“.

Sarjast „Troonide mäng“ („Game of Thrones“) Jaime Lannisterina tuntud Nikolaj Coster-Waldau on rabelemas keskpärase materjaliga filmis „Teine võimalus“.

Kaader filmist

„Kui kaugele oleksid sa valmis minema?” kõlab „Teise võimaluse” dramaatiline reklaamlause. Enne kui erutute, oleks oluline ära märkida, et küsimus on pelgalt retooriline. Suzanne Bier teab juba kõiki vastuseid ja kindlustab selle, et ka vaatajad saavad tema pointile pihta. Taani režissöör armastab teha raskekaalufilme ega saa iial mööda mõnest õpetussõnast: tema uus põnevik tuletab meile meelde, et raamatut ei tohiks hinnata kaane järgi ja kõik, mis hiilgab, ei ole veel kuld, lisaks see, et narkomaanidelgi on tunded. Ta kavatsused on kindlasti head, aga pärast „Teise võimaluse” äravaatamist tuleb pähe hoopis üks teine klišee: põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Aldous Huxleyt appi võttes võib öelda, et nendest on laotud ka seinad ja katus. Pluss mööbel.

Detektiiv Andreasel (Nikolaj Coster, kes peab küsitavast materjalist võtma viimase) on eeskujulik eraelu: päikesepaistes kümblev maja otse Elle Decorationi lehelt, atraktiivne naine (habras Maria Bonnevie) ja äsja sündinud poisslaps Alexander, kes toob ta näole naeratuse ja hoiab teda öösiti ärkvel. Tööga on seevastu aga teised lood. Kuigi Andrease tööpõlluks on suurlinna hämarad süvakihid, raputab ühe eksvangist jätise korteris nähtu teda hingepõhjani. Tuleb välja, et Tristan (Nikolaj Lie Kaas) ja tema narkomaanist tüdruk Sanne (supermodell Lykke May Anderseni debüüt) varjavad muudki kui lihtsalt narkotsivaru. Reidi käigus leiab Andreas täiesti omapäi jäetud ja oma väljaheidete sees lamava karjuva beebi. Pärast Tristani arreteerimist narkoparagrahvide alusel püüab Andreas ametiasutusi veenda, et need lapse enda hoole alla võtaksid, aga puuduliku tõendusmaterjali tõttu antakse beebi pilves emale tagasi. Ülemuste silmis on juhtum lõpetatud, Andrease arvates mitte.

BBC palkas Suzanne Bieri hiljuti lavastama suurejoonelist spioonisarja, mis põhineb John Le Carré romaanil „Öine administraator” („The Night Manager”, 1993). Üks on kindel: seda tööd ei pakutud Bierile ta viimaste filmide pealt. Vahel on raske uskuda seda palju räägitud Oscari-needust, veidrat häda, mis tabab peamiselt naisi – nagu reumatoid­artriit. Pärast seda, kui Bier sai „Taevariigi” („Hævnen”, 2010) eest parima võõrkeelse filmi Oscari, on tema karjäär teinud läbi languse kahtlasest („Ainult armastust”/ „Den skaldede frisør”, 2012) lihtsalt katastroofilise näiteni („Serena”, 2014). Uus thriller kipub kalduma viimati nimetatu poole ja ovatsiooni, kui publik eelmise aasta septembris linastuse järel San Sebastiani festivalil püsti kargas, saab seletada ainult aukartust ja kõhedust tekitava teate-küll-kelle, eks ikka Kuningatapja ehk Kingslayeri kohalolekuga. Olgu tal käsi maha raiutud või mitte, see mees on Lannister. Mine sa tea.

Anders Thomas Jenseni – too tundub viimasel ajal olevat seotud iga Taani filmiga, isegi kui tegemist on vesterniga – kirjutatud „Teine võimalus” on naeruväärselt etteaimatav. Kui mõned justkui mõnda teise filmi kuuluvad väga naturalistlikud stseenid välja arvata, jätab kõik ülejäänu vaevu mingi mulje. „Tundsin, et see film peab olema fundamentaalselt erutav ja põnev teatud klassikalisel moel. Ja alltekst pidi olema üsna tõsine ja kaalukas”, on selgitanud Bier ajakirjanikele. Mingis mõttes on ta ju oma eesmärgi saavutanud. Ebaloomulikult žanride vahel sõudes on ta filmiga üritanud lasta mitut looma korraga: see tahab olla nii realistlik draama, moraalilugu ja põnev vaatemäng üheaegselt. Pole vist tarvis lisada, et „Teine võimalus” on läbi kukkunud igas aspektis.

Üllatav 1990ndate õhustik ei aita ka kuidagi kaasa: uljad algustiitrid toovad tagasi armsad mälestused Steven Seagali kinolina-seiklustest, vaadatuna tublisti kulunud videokassetilt. Bier, kes pole kunagi olnud väga peenetundeline režissöör, ei jäta kujutlusvõimele palju ruumi ja see tuleb eriti selgelt välja filmi esimestes stseenides. Ärevust tekitav muusika ja kurjakuulutavad võtted tumedatest vetest, alasti puutüvedest ja meeleheites vannitoa põrandal nuuksuvast Maria Bonnevie’st signaliseerivad valjult ja selgelt seda, mida on öelnud juba Han Solo: meid peaks tabama seda kõike nähes halb eelaimdus. See kuidas pagan õnnestus Bieril minna päikeselisest Sorrentost otse Õõvademaale, on täielik müstika.

Tuleb veel mainida, et „Teine võimalus” on üllatavalt misogüünne, eriti emadust kujutades. Ummikus matriarhid kannatavad kas sünnitusjärgse depressiooni all, lubavad end jõhkramat tüüpi elukaaslasel väntsutada või, veelgi hullem, on jääkülmad rootslannad, keda on mängima võetud Bergmani muusa (Ewa Fröling!) ja kellele on osturalli Ralph Laureni poes võrdväärne täisväärtuslike perekondlike kohustuste täitmisega. Pärast kokkupuudet sellise emaarmastusega pole ime, et Andreasel tööl lõpuks katus ära sõidab. Ülemus soovitab tal kellegagi rääkida, lisades kiirelt: „Ainult mitte oma emaga!” Kusagil patsutab Joan Crawford endale tunnustavalt õlale.

Staaridest koosnev Taani näitleja-ansambel teeb kõik endast oleneva, et pealiskaudselt visandatud käsikirjast mingi mahl välja pigistada, aga tegelaskujud on enamuses üheplaanilised. Nikolaj Lie Kaas võib Tristani rolli mängida ükskõik kui suure intensiivsusega, aga lõpuks on ta ikkagi lihtsalt halva näonahaga raevutsev koletis, kes on piisavalt mandunud selleks, et peksta prostituute ja sundida oma tüdruksõpra süstima iga kord, kui viimane soovib hoolt kanda oma lapse eest. Kui Tristan on halb ja inetu, siis hea Nikolaj Coster-Waldau (kes seekord jätab kahetsusväärselt lapsed aknast alla lükkamata) käekäik on veidi parem. Ta on näitlejana kõiges parem kui keegi või miski muu tema ümber. Ta lihtsalt pole lubanud endal stseene käest ära võtta, olgu konkurendiks siis draakonid või Kate Uptoni õõtsuvad rinnad filmis „Teine naine” („The Other Woman”, Nick Cassavetes, 2014). Pärast pisirollide mängimist küsitava väärtusega Hollywoodi filmides, on ta naasnud oma juurte juurde ning on nii vaadatav ja karismaatiline, et tema karakteri süvenevalt usutamatud sammud tekitavad vähemalt hetkelise soovi teda mõista. Coster on ainus kelle tõttu kogu halastamatult usutavuse viimase piirini tõugatud süžee vaatajale näkku tükkideks ei lenda.

Kunagise Dogma 95 liikumise vilistlane Bier teenib purunenud perekondade kujutamisega elatist. Ta pole iial peljanud raskeid teemasid ning „Teises võimaluses” läheb ta veelgi kaugemale, püüdes ilmselgelt esile kutsuda moraalse dilemma ja õhutada vaatajat oma väärtushinnangute üle mõtisklema. Seal aga, kus Bergman vihjas, näitab Bier otse sõrmega. Film võib vabalt olla veidi manipulatiivne, lõppude lõpuks ongi ju eesmärk vaataja emotsionaalselt kaasa haarata. Probleemid algavad aga siis, kui teostus on nii konarlik, et traagelniidid paistavad ja igasugune tähendusrikas sõnum lendab vaatajal puhtalt üle pea. Suzanne Bier on oma filmi kohta öelnud: „See on intensiivne draama sellest, mis juhtub siis, kui haavatavad inimesed on sunnitud olukorda, mis on nende kontrolli alt väljas, sellest, kuidas me pole kaose ees nii haavamatud, kui arvame, ja saladustest, mida hoiavad kiivalt enda teada need, kes on meile kõige lähemal. Ma loodan, et see lugu paneb vaatajad oma väärtuste üle mõtlema ja asetama need kaalukausile pragmatismi vastu”. Nooblid kavatsused? Seda küll, aga teate isegi, mis nende kohta öeldakse. Eriti, kui keegi püüab need sul kõrist alla suruda.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming