Moodne mitmekesisuse õppetund lastele

BRIGITTA DAVIDJANTS

Animafilm „Zootropolis“ („Zootopia“, USA 2016, 108 min), režissöörid Byrn Howard ja Rich Moore, stsenaristid Jared Bush ja Phil Johnston, tegelastele on eesti keeles hääle andnud Liis Lindmaa, Tiit Sukk, Marko Matvere, Piret Krumm, Tarmo Männard ja Epp Eespäev.

„Zootropolises“ on kiskjad ja koduloomad omandanud evolutsiooni käigus oskuse rahumeelselt koos eksisteerida.

„Zootropolises“ on kiskjad ja koduloomad omandanud evolutsiooni käigus oskuse rahumeelselt koos eksisteerida.

Pressifoto

Möödunud laupäeval sain ma kinost väljudes tõeliselt juubeldada: viimaks ometi üks normaalne filmielamus, mis on mõeldud lastele! Niisugune animafilm, mis ei alaväärista oma alaealist publikut!

Lapsevanemana on mulle olnud kas needus või õnnistus vaadata ära päris paljud Eesti kinodesse jõudnud laste animafilmid. Hoolimata sellest, et valin neid üsna hoolega, ei kannata umbes pool neist üldse mingit vaatamist, esmajoones üksluise, filmist filmi korduva stiili pärast, aga ka nõrga, pastakast välja imetud süžee tõttu.

Teised, märksa paremad, on sageli üles ehitatud vaid moraalilugemisele, näiteks, et ole hea, austa oma vanemaid või aita nõrgemaid. Iseenesest õige asi ju, mida õpetada, aga no kui trafaretne. Ja kuhu jääb karakteriarendus? Ausalt, tunnen end neil hetkil nagu tõeline tagurlane, kes rahustab hiljem kodus närve nõukogudeaegsete Karlssonite, Breemeni moosekantide ja teiste lapsepõlvesõpradega.

Hiljutise hiti „Lumekuninganna ja igavene talv“ („Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013) tegijate uus multifilm „Zootropolis“ ületas kõik mu ootused. Võib-olla mängis oma osa asjaolu, et ega ma päris täpselt teadnud, mida vaatama lähen. Vaevalt oli asi siiski ainult selles. Ma ei mäletagi ausalt öeldes, millal nägin viimati sedavõrd kvaliteetset multifilmi, mis on korraga tugevalt teostatud ja ka veenev.

Esimene asi, mis „Zootropolist“ vaadates silma jääb, on jõuline poliitiline laetus. Igatahes on see üks igati moodne tükk, sealjuures väga peenekoeline ning sugugi mitte nii vihane, kui näiteks „Cipollino“ versioonid viimase poole sajandi vältel.

Tegevus toimub alternatiivreaalsuses, kus kiskjad ja koduloomad on ületanud oma bioloogilise loomuse ning omandanud evolutsiooni käigus oskuse rahumeelselt koos eksisteerida. Nii on nad üles ehitanud tsivilisatsiooni, kus on justkui kõik võimalik ja igaühel olemas oma turvaline koht. Muhedalt mõjub see, et iga loom on säilitanud oma esialgse proportsiooni. Tsivilisatsiooni südamesse Zootropolisesse siirdub tööle ka esimene jänesest politseinik Judy Hopps. Tema lahendada jääb ülesanne: miks osa kiskjaid on hakanud jälle metsistuma?

Vähe sellest, et Hopps on esimene pisiloomast politseinik – ta on ka tüdruk. Peagi avastab ta, et varjatud võimusuhted ja eelarvamused takistavad teda jõudmast tõelise politseinikutöö juurde. Ta ühendab pikapeale oma jõud rebase Nick Wilde’iga, kelles näeb esialgu pigem vaenlast. Filmi lõpuks on lahendatud lootusetu juhtum ja seatud jalule õiglus nii mikro- kui ka makrotasandil.

Muide, esialgu oli peategelaseks plaanitud kaval sulist rebane Wilde ning siiras jänesetüdruk pidi jääma kõrvalossa. Väidetavalt olidki tegijad filmi tõeliselt käima saanud alles siis, kui tegid peategelaseks Hoppsi. Suhteliselt mõistlik valik, sest eesmärgiks on juhtida tähelepanu sellele, kui halb asi on eelarvamus ja kui oluline on mõelda väljaspool harjumuspäraseid mustreid. „Zootropolist“ vaadates tundub see ka ainuõige lahendus. Ei teagi, miks on selleni jõudmine nii palju aega võtnud. Vahest on siingi tegu harjumuspäraste mõttemustritega, et pahad poisid olgu peaosas ja head tüdrukud tantsigu neile tausta …

„Zootropolis“ on tänapäeva inimmaailma allegooria. Lahkamist leiab suur osa põletavaid probleeme: rasside võrdsus, essentsialistliku lähenemise õigustamatus, naiste alaesindatus traditsiooniliselt mehelikuks peetavatel ametikohtadel jpm. Isegi viide seksuaalsele vabadusele on olemas. No ja loomulikult olid multifilmis omal kohal paroodiad, näiteks Coppola „Ristiisast“ („The Godfather“, Francis Coppola, 1972), isegi kui need nooremast publikust mööda lähevad.

Muide, samavõrd kui viidatakse essentsialismi kohatusele, on teemaks ka sotsiaalse keskkonna mõju indiviidi arengule. Teisisõnu: kui ikka algusest peale kohelda kedagi kui pätti, siis on väga raske kasvada ka kellekski teiseks.

Kõige rohkem võlus mind aga selle animafilmi peenetundelisus. Sel määral poliitilist allteksti kandvate teostega on väga lihtne mööda panna, eriti kui need on mõeldud lastele. Viimased on aga nõudlik publik: ei tohi olla liialt keeruline ega tasu neid ka alahinnata. Kerge on minna lihtsustamise teed, nii et esiplaanil on õilis idee, millel lohiseb sabas lugu. „Zootropolise“ lugu aga haarab, täis ootamatuid süžeepöördeid ja karakteriarendusi.

Nii ei ole ka jänes Hopps üdini tark ja tubli eksimatu tegelane, vaid lubab endale väga inimlikke vääratusi, mis maksavad talle vaata et sõpruse. Moraal on see, et ka head võivad eksida ja libastuda stereotüpiseerimise sohu, poliitilised jõud võivad seda aga osavasti ära kasutada. Teisisõnu: keegi pole eksimatu. Kõige vähem tagab eksimatuse või puutumatuse õige päritolu, põlvnemine. See mõte on filmi suurim väärtus, mis on kaasa toonud ka mitmekihilisuse.

Zootropolise linn meenutab mitmeid kuulsaid eri mandrite metropole, kus sallivus on reklaamlauseks. Loomulikult varjavad neist paljud peidetud hierarhiaid ja kirjutamata reegleid mitmetele sotsiaalsetele gruppidele. Siin on nendeks gruppideks saakloomad ja kiskjad.

Üks läbivaid teemasid „Zootropolises“ on sooline ebavõrdsus. Mis see muu on, millega Hopps kokku põrkab, kui teda esialgu uurijaks ei määrata, vaid saadetakse parkimiskviitungeid välja kirjutama. Film on ka moodsalt intersektsionaalne. Hoppsi probleemiks pole ainult see, et ta on tüdruk, vaid selle omaduse põimumine teiste võimalike vähemuskategooriatega, mis koos võimenduvad: ta on pärit maakohast ning pisikese loomaliigi esindaja, ka osutub tema n-ö rass (kuulumine saakloomade hulka) jõustruktuuridele sobimatuks. Vähemalt nii arvab tema pühvlist ülemus Bogo.

Kaudselt leiab kajastamist ka kvooditemaatika. Hopps pääseb politseinikuks õppima tänu uuele programmile, mille eesmärk on kaasata politseinike hulka imetajaid. Tundub, et tegijad pooldavad toetavaid meetmeid, sest Judyl läheb filmi vältel ju vägagi hästi. Meetmete poolt on muide ka päris elu: mitmete riikide kogemus naiste suuremal kaasamisel riigivalitsemisse ja muudesse juhtstruktuuridesse näitab, et sel moel leiab rakendust inimese tõeline potentsiaal.

Loomulikult saab „Zootropolist“ ka kritiseerida. Loosse põimitavaid vähemusteemasid leidub alati veel ja veel, lisaks on tegemist suurkorporatsiooni toodanguga. Iseasi, kas seda kriitikat vaja on.

„Zootropolis“ pole esimene selline toode. Mitmed Disney multikad on olnud väga poliitiliselt tõlgendatavad. 1940ndatel tehti natsismiteemalisi hoiatusfilme, millest mitme peaosas oli piilupart Donald, pisut hiljem valmistati multifilme menstruaalpoliitikast. „Zootropolise“ üldist tehnilist teostust Disney viimaste kümnendite toodanguga võrreldes kahvatub selle kõrval aga enamik kassahitte eesotsas „Lõvikuningaga“ mu hilisest lapsepõlvest.

Muide, ühe asja eest olin ma eestikeelse dubleeringuga filmi vaadates eriliselt tänulik: filmis kõlanud laule polnud eesti lauljatel lastud üle leelotada. Jah, ma saan aru, et lapsed tahavad teada, millest laulud räägivad. Ma mõistan ka seda, et seekord olid põhjused laulude originaalkeelde jätmisel kaunis proosalised. Vaevalt tohtinuks eestlased Shakira esitatud tunnusviisi ümber teha. Nii ehk naa pole ma aga senini kuulnud laulu, mis oleks võitnud eestikeelsest dublaažist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar