Ümmargused tähtpäevad Tamperes

Jaak L?s

  Peeti 37. korda Põhja-Euroopa tähtsaimat lühifilmifestivali.

 

Meie Nukufilmi näitus “Hing sees” rändab Tamperest edasi Dresdeni animafilmide festivalile.

 

Kunagine Soome tööstus- ja töölismullistuste pealinn Tampere on moodsal ajal päev-päevalt üha rohkem kultuuri ja ka loov(tööst)use linn. Kes neid kultuurifestivale, mis seal aasta ringi toimuvad, “Teatrisuvi” jms, jõuaks üles lugeda. Liikumine tööstuselt kultuuriteljele kehastub kivis ja kujus kõige uhkemalt Finlaysoni tekstiilivabriku punastest tellistest hoonestikus, kus 2000. aastatest pesitseb kümne ekraaniga ja rohkem kui 1600 kohaga multiplex-kino Plevna, Aamulehti toimetus, hulk galeriisid ja muuseume (sh väga põnev väike spioonimuuseum), rokiklubi ja mis kõik veel. Ka Tampere filmifestivali peaareen on juba seitsmendat aastat vana vabriku territooriumil.

 

 

Mati Küti viies katse

 

Lühifilmifestival Tamperes on teadupärast Põhja-Euroopa tähtsaim lühifilmifestival. Tänavu 7. – 11. märtsini, juba 37. korda peetud peol kasvas külaliste nimestik esimest korda tuhandeni. Enamik akrediteeritutest on küll alati olnud filmisoomlased, sest Soome vanim filmifestival on traditsiooniliselt aasta tähtsaim professionaalide kohtumispaik. Väliskülalisi on ikka olnud nii kümnendiku jagu.

Ka festivalile pakutud filmide arv oli tänavu rekordiline: nagu kõigi korralike filmifestivalide konkursikavadele suureneb surve ka Tamperele aasta-aastalt. 70 võistleva filmi ringi oli tahtjaid üle 3000 kaheksakümnest riigist, 400 filmi rohkem kui mullu, seega konkurents oli üks neljakümne kolme vastu. Kolmekümne kuuest riigist valitud lühifilmiprogrammis oli kõige rohkem lühimängufilme – 33. Soome filmide võistluskavasse saamiseks oli konkurents laias laastus 1 : 10, 42 filmi valiti välja 400 pakutu hulgast. Võta või jäta – Soome on ikka päris suur väike filmimaa. Eestist saadeti rahvusvahelisse konkurentsi üheksa filmi, esinema valiti Mati Küti eksperimentaalne nukufilm “Une instituut”, Tampere jaoks igati sobilik otsus. Eesti klassik-sürrealistile oli see 1989. aastast saadik viies ülesastumine sellel festivalil. Priit Pärna ja Riho Undi klass.

Tänavu aprillis tähistab Soome Filmiarhiiv 50. sünnipäeva. Tamperes on arhiivivaramu programm “Arkiston aarteet” linastunud 1984. aastast saadik. Tänavune programm ühendas mitmele ümmargusele tähtpäevale pühendatud filmid, Soome Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud marssal Mannerheimi näitavate filmide sari ja Soome mängufilmi 100. sünnipäevale pühendatud taastatud tummfilmide seansid. Viimaseid oli kolm: 1921. aastal valminud Jalmari Finne viieminutine “Kiljuneni vennaksed koolis”, Roeck Hanseni 1926. aastal tehtud täispikk “Murdvargus” ning Erkki Karu “Meie poeg” (1929).

Soome esimene mängufilm, 1907. aasta mais esilinastunud “Salaviina-ajajad” ei ole säilinud, samal ajal kui 90 protsenti põhjanaabrite filmitööstuse kogutoodangust on filmiarhiivis talletatud. Espoo filmifestival on juubeli puhul välja kuulutanud maksimaalselt seitsmeminutiste ja esikfilmiga samateemaliste lühifilmide konkursi. Parim filmid linastub augustis “Espoo Ciné’l”.

Soome filmi juubeliga seoses korraldavad filmitootjad mais konverentsi “Soome film 101. aastal”, Helsingi Tennisepalees on alates 16. veebruarist kuni aprilli lõpuni avatud soome filmitähtede portreefotode näitus “Tähistaevas”, näituse puhuks ilmus ka pildiraamat “Filmitähtede aeg” ja filmiplakatite kalender, Orioni kino kuraator, filmiloolane Sakari Toiviainen toob aprilli viimaseks nädalaks raamatulettidele uue teose “Sada aastat, sada filmi”. Juubeli puhuks on filmiarhiiv valmistanud kõigist tähtteostest värsked esituskoopiad. Jne. Tagasi Tamperre.

 

 

Nukufilmi Euroopa reisi algus

 

Tampere Finlaysoni vabriku majas tegutseb ka lastekultuurikeskus Rulla, kus pannakse traditsiooniliselt filmifestivaliga samal ajal üles animafilmile pühendatud näitus. Tänavu oma 50. tegevusaasta tähistamist alustav Nukufilm pani 6. märtsi õhtul välja stendid piltidega stuudio loomingust ja ajaloost ning kenad vitriinid filminukkudega. Kolmeks nädalaks vaadata jäävat näitust külastasid juba avamisele järgnenud päevadel paljud lastegrupid.  Kuna samas galerii tagaosas asus ka festivali videoläbivaatuse tuba, said näitusest osa ka teistele festivalidele filme valima tulnud professionaalid. Näitus “Hing sees” rändab edasi Dresdeni animafilmide festivalile. Kui millestki näitusel seekord puudu oli, siis need olid soomekeelsed lehed, kust lapsed oleksid saanud lugeda nukkude lugu: et siin on Rebasenaine samanimelisest filmist ja ta tembutas filmis nii ja nii või et see siin on Europäkapikk filmist “Keegi veel”, kus just see päkapikk kaitses maailmakoosolekul päkapikukeeles kõnet pidades päkapikkude elulisi huve. Midagi sinnapoole… praegu jääb vaataja ja näituse vahelt mingi kommunikatsioonilüli puudu, ehkki näitus on visuaalselt hästi nauditav.

Nukufilmi juubelile oli pühendatud ka kaks üritust, kolmteist filmi Heino Parsi “Naelast” kuni  Riho Undi “Vendade Karusüdameteni”. Need vaatamised toimusid endises kinos Hällä, mida nüüd kasutatakse teatrina. Pole siis ime, et projektor kõrbes enne programmi lõppu läbi. Sama probleem, mis viimase PÖFFi ajal: kui saale ei kasutata ja profid mehaanikud saavad tööd ainult ühes kinos, tuleb igal festivalil valmis olla seansside ärajäämiseks või ootamatuteks programmimuudatusteks.

 

 

Aki Kaurismäki, Jonas Mekas, saamid ja aafriklased

 

Tamperes linastati viie päevaga kümnel tosinal seansil umbes 30 000 silmapaari ees pea kolmkümmend erinevat programmi, kokku üle 600 filmi. Publiku lemmik oli Aki Kaurismäki muusika- ja lühifilmide retrospektiiv. Hakkab juba meelest minema, et Suure Melanhooliku leivanumbriks olid kunagi filmid prahibändiga Leningrad Cowboys. Seda meenutasid mustvalged filmikesed “L. A. Woman” ja “Oi, aegu ammuseid”. Omaette maiuspalad, mis esindavad Kaurismäki kaubamärki par excellence: “Vahendaja” ning “Koertel ei ole  põrgut”. Viimane esindas Soomet rahvusvahelises omnibussfilmis “Kümme minutit vanem”, mis linastus Cannes’is 2001. aastal. Uus asi oli Kaurismäki teisel kodumaal Portugalis vändatud viieminutine film “Bico”, mida Euroopa Liidu eelmise laienemise tähistuseks näidati 25 riigi televisioonis sarjas “Euroopa visioonid”.  Kaurismäkilt oli ka seekordse festivali carte blanche: kolm seanssi tema valitud lühifilmidega, vendadest Lumière’idest John Hustonini.

Kaurismäki, kes Tampere ülikooli 21aastase kommunikatsioonitudengina ja aktiivse filmiklubilasena töötas 1979. aastal ühe hooaja filmifestivali infojuhina, sedakorda Soomemaale ei tulnud. Kõneldi, et meister valmistub väntama kiiret lühifilmi Cannes’i tarvis.

Festivali aga kaunistas leedulasest avangardisti Jonas Mekase filmiprogrammi kõrval legendaarse vaatluseksperimentaatori enda kohalolek. Mekaselt läks täissaalidele kolm filmiprogrammi aastatest 1963 – 2006. Mekase reisi-, sünnipäeva-, näitusepidude ja lihtsalt niisama filmingud on omaette väljakutse dokumentaalfilmi žanri ja selle harjunud kaanonite mõistmisele ja tõlgendamisele. Tavalised sõprade veinimaitsmised, ainult mekutajate hulgas näeme John Lennonit, Allen Ginsbergi, Lou Reedi, Andy Warholi jt. Väga põnevad elamused, pluss Mekase enda särav ja spontaanne isiksus, 83aastasena… ja kõik on alles ees!

Need filmid peaksid kunagi kindlasti linastuma Kumu dokumentaalide hulgas. Oli ka selliseid eksperimente nagu autoportree jooksul tühjaks kolitud Prantsuse filmoteegi koridorides 1997. aastal. Praegu on Mekasel käsil filmisari “365”, mis tähendab, et mees teeb igal käesoleva aasta päeval valmis ühe lühifilmi ja seda saab kogu huviline ilm vaadata aadressil www.jonasmekas.com. Kui see sari valmis, alustab New Yorgi  filmipapi uut, see on “1001 ööd”.

Traditsioonilised on Tamperes nn prahifilmide seansid, muusikavideote seansid, varem auhinnatud filmide retrospektiivid, paljusid filme on näidatud jälle paari aasta tagant. Tamperes käidud 15 aasta jooksul olen õige mitu  korda sattunud nägema Dalí-Buñueli “Andaluusia koera”, Roy Anderssoni lühifilmi “Maa on nii kaunis”, Norman McLareni “Naabreid”, aga ka Priit Pärna “Einet murul”. Uusi filme tuleb peale, vanad ei vanane.

Valikkavasid oli seinast seina: Musta Aafrika filmid ja saami režissööride uued ja varasemad tööd. Pluss poola lühifilmitegijate fookus.

 

 

Paar sõna võitjatest

 

Võistluskava paistis kolme seansi kogemuse järgi parem kui mullu. Grand prix’ saanud Michaela Kezele “Milan” jäi küll nägemata, aga taanlase Mikkel Munch-Falsi “Alguses” noormeeste täiskasvanuks saamise esimesi samme pildistav lühimängufilm oli nii hea, et tegi kadedaks. Selle kõrval muutus üsna mõistetavaks, et meie Asko Kase “Zen läbi prügi” ei osutunud programmi valituks. Lühimängufilmi tase Euroopas on väga kõrge ja eesti tegijatel on siin kõvasti harjutamis- ja arenguruumi.

Parim animatsioon oli Brasiilia film “Tiiger”, parim dokumentaal Prantsuse “Algava veetõusu tsoon”, kus näidatud Jangtse jõe hiigeltammide rajamise ähvardavaid tagajärgi.

Soome filmide tähtsaima preemia, Risto Jarva nimelise auhinna sai Panu Heikkilä lühimängufilm “Loodus ja tervis”. Festivali ja auhindade kohta saab lisa vaadata aadressil  www.tamperefilmfestival.fi.

 

 

Hitleri erilennuk viis marssal Mannerheimi 1942. aasta 27. juunil Helsingist füüreri Hundikoopa suunas ja tõi ta ka samal päeval Soome tagasi. Enne seda kohtus Mannerheim Hermann Göringiga.  

KAADER SÕJAVÄE LÜHIKROONIKAST

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming