Mis teeb eesti filmist eesti filmi?

Sören Tali

Kas me defineerime nn eesti filmi endiselt pikkade kaadrite ja raske ängiga? Või oleme labase rahvakomöödia riik, mida võib kinoskäimise statistikaga kinnitada? Või oleme läinud nii sügavalt kunstiliseks, et kinokülastajad on üldse kaotanud huvi eesti filmi vastu? Kuidas tuua rohkem inimesi eesti filmi juurde ja millise filmi juurde me neid tahame tuua? Kuskohast üldse alustada, kuskohas me oleme ja kuhu me minna võime? Esimene murekoht on asjaolu, et eesti filmil pole mingit kindlat arenguplaani. Nagu Jaan Tooming on maininud 2011. aasta Sirbis: „Peamine rõhk on pandud majanduslikule küljele, ikka tootmine ja tootmine. Mainitakse küll, et meil tehakse lastefilme, meelelahutust ja euroopalikke süvafilme, kuid mis suunda peaksime liikuma, sellest pole ainsat sõnagi.” Selline peataolek hakkab siiani vägagi aktuaalse teemana kõrvu. Üritatakse aastast aastasse majanduslikult ots otsaga kokku tulla ja valikuliselt filme toota, kuid suuremat plaani suunast, kuhu peaks liikuma, et eesti film oleks iseseisvam ja jätkusuutlikum, seda ei ole. Ja muidugi ei räägi me ainult majanduslikust poolest. Jaan Tooming lisab: „Võime peksta filmi sisse miljoneid eurosid, ent kui puudub haarav ja originaalne stsenaarium, kõrgetasemeline näitlejate mäng, oskuslik režii, operaatoritöö ja montaaž ning heli, siis pole lootustki, et tõuseme oma filmiga kunsti tasemele.” Eks ta niimoodi tundubki, et üks film lonkab natuke siit otsast ja teine film natuke sealtpoolt. Võib-olla tuleks kriitilisem pilk visata peale filmi lõpptulemuse, ka filmi eeltööle. Enn Säde väitis suurte tähtedega, et kõik viimaste aegade filmid on toimetamata. Minu tagasihoidlik kogemus filmitudengina BFMis vähemalt näitab, et kui film on kahtlasevõitu juba stsenaariumina, siis ega temast saa suuremat asja ka kinolinal. Ikka ja jälle tunduvad dialoogid kuidagi puised ja film punnitatud mingitesse sõnumiraamidesse, mida üks-üheselt kätte ei saa. Filmid on kas liialt n-ö publikusõbralikuks tehtud nagu meie üks vaadatumaid filme „Jan Uuspõld läheb Tartusse” või jäävad tavalisest vaatajast väga kaugele ja mõistmatuks nagu „Lumekuninganna”. kindlasti ei taha ma väita, et eesti film ainult lonkab ja koperdab ning hoiab end vaevaliselt seina najal püsti. On olnud ka õnnestumisi.

Marge Liiske vastas küsimusele, mis on eesti filmis halvasti järgmiselt: „Ei ole suurt häda midagi, eesti film on nagu koolipoiss, kes saab nii kolmesid, neljasid kui viisi. Ainult veidi vähe on neid õppetunde, kus oma oskusi lihvida. Andekaks tulemuseks on vaja ju rohkelt tööd ja veidi annet, aga meie filmiprofessionaalidel on üsna vähe võimalusi oma tööd teha.”

Ja siit jõuame taas algusesse tagasi. Tuleb teha palju filme, tuleb teha erinevaid filme ja nõnda tõuseb ka kvaliteet, aga selleks on vaja raha (vähemalt ekspertide sõnul). „Eesti filmi häda on teadagi rahapuudus, mis ennekõike ahendab žanripiire,” ütles Hardi Volmer ja tegi meile järjekordse ajaloolise draama.

Kui uurida lähemalt viimase kümne aasta vaatajate hulka, võib näha, et peaaegu igal aastal on esikolmikus vähemalt üks lastefilm või animatsioon (kuigi mitte eestimaine). Kahjuks on 2005. ja 2006. aasta jäänud eesti lastefilmi kuldaastateks. Oli enne seda tükk tühja maad ja on olnud pärast seda samamoodi. Tehtud on küll mitmeid noortefilme ja samuti on suur edu saatnud Lotte animatsioone, kuid lastefilmist ei kippu ega kõppu. Naljakas ja ka kurb, sest tundub, et publikut ju oleks. Vaikselt tiksub juurde rahvakomöödiat, ajaloolist draamat, noortefilme ja mõningaid kunstilisemaid katsetusi.

Karlo Funk on maininud: „… ei tahaks toetada iga hinna eest komöödiat või iga hinna eest lastefilmi. Selle hinnangu, mis töötab, mis ei tööta, jätaksin ikkagi produtsentidele. [—] Peaaegu mitte keegi ei kirjuta meil stsenaariume puhtalt žanrifilmi reeglite järgi. Meie tegijad ei suuda niikuinii võistelda suurte filmimaade žanrifilmidega ei tehnilise teostuse, lavastuse mastaabi ega eelarve suuruse poolest.” Siiski arvan, et võiks julgustada tegijaid ja kirjanikke rohkem panustama žanrifilmidele. Kui juba lastefilmi müüa õnnestub, miks ei võiks menukas olla Eesti esimene hard-core õudusfilm või vestern.

Margit Adorf kirjutab: „Hea, et on olemas punt huumoriviljelejaid, kelle toodang rahvale peale läheb, nendeks on Maimik, Kilmi ja Tolk. Nad väntavad vahvaid komejante ja see hoiab publikut elevil. Ma tahaks, et teistes žanrites tekiks samasugused grupeeringud, draamat, õudust, lastefilmi.”

Kindlasti ei tohiks kõike alati eelarve kaela ajada. Kui on tõesti tahtmine filmi teha, siis saab ka film tehtud, mida tõestavad meile rahva südame võitnud väikse eelarvega „Malev” ja „Vasaku jala reede”.

Lastefilmi juures on eelkõige tähtis, et sellel oleks südant. Alles hiljuti kuulsin tuttavalt, et tal on väga südantsoojendav mälestus filmist „Veepomm paksule kõutsile”. Tehniliselt ei ole see film kuigi tugev, aga seal sees on selline lapselik mängulisus, mis jätab hea maitse suhu. Samuti on tegemist väga vahva filmiga „Röövlirahnu Martini” puhul. Kuigi seal on natuke näitlemisprobleeme ja üleliigset noorsooslängi, harjub sellega kiiresti ja see saab põhimõtteliselt üheks stiilielemendiks. Peamine on see, et lugu on siiras ja tore. Lapselik pilk maailmale avab tihtipeale vaataja südame.

Jürgen Rooste on Sirbis kirjutanud: „Lastefilmi puhul on kõik isegi keerulisem, sest ilmselgelt oodatakse sellelt esteetilisele ja/või meelelahutuslikule panusele lisaks veel midagi muud. See miski muu ehitub üles didaktilisest/eetilisest lähenemisest või sõnumist, maailmapildi avardamisest, erilisest maagilisest köitvusest [—] „Ruudis” oli see õhus, kohale jõudmas – enam kui mõneski varasemas vabariigi lastefilmis. Nii vähe kui neid meil on.” Kiitust pälvib filmi tehniline kvaliteet ja klassikaline eesti filmi sujuv maastikuilu. Eelnev näitab ilmselgelt, et ma ei ole ainuke, kes muretseb lastefilmi tuleviku pärast. Just siis, kui saime hoo sisse, otsustasime asja sinnapaika jätta.

Võib-olla tõesti on üks lastefilm aastas meie kogutoodangu juures praegu veidi liiast, aga ühe filmi üle aasta võiks ju ikkagi toota, sest paus on ilmselgelt natuke pikale veninud. Ühe variandina võime ju lootma jääda, et kunagi ikka tuleb. Aga kui ei tulegi? Omamoodi võimalus oleks Balti filmi- ja meediakoolis ühe semestri filmiülesandeks anda lastefilm. Võib-olla mitte bakalaureuse astme tudengitele, aga magistritele küll. Saaks ühe portsuga 6–10 vahvat lühifilmi. Kindlasti kutsuks see hoopis teistsuguse vaatajaskonna kinno tudengifilme vaatama ning kahju ei saaks sellest ei kool, tudengid ega vaatajad. Pigem aitaks see tulevastel filmitegelastel töötada veidi teistmoodi temaatikaga, vaadata maailma lapse silmadega ja kes teab, äkki mõnele hakkab veel meeldima ning ta keskendubki tulevikus rohkem lastefilmidele.

Miks ei võiks olla eesti filmil veidi lapselikum nägu, vaid peab olema selline morn, tõsine, vaene ja sotsiaalkriitiline? Tahan öelda, et eesti filmist teeb Eesti filmi kitsas mõtlemine. Vaja oleks mõelda rohkem kastist välja, teha rohkem koostööd ja eeltööd. Vähem raha ja rohkem hinge! Filmi tuleb teha siirusega, mitte üritada lüüa efektsusega. Ja, mis kõige tähtsam, tuua lapsed kinno tagasi vaatama eesti filme, et oleks järelkasvu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming