Mingi tunnetuslik värk

Sten-Johan Lill: „Film on võtte ajal tehtud otsuste kogum.“

GRETA VARTS

Sten-Johan Lill võtteplatsil kaklusstseeni filmimas.

Sten-Johan Lill võtteplatsil kaklusstseeni filmimas.

Heikki Leis

Veidi pärast 1990ndaid käsitleva tragi­komöödia „Päevad, mis ajasid segadusse“ (Triin Ruumet, 2016) esilinastust küsitles kaasstsenarist Greta Varts filmi operaatorit Sten-Johan Lille. Juttu tuli Lille filmimuljetest, tema täispika debüütfilmi kogemusest, koostööst režissöör Triin Ruumeti ja teiste meeskonnaliikmetega ning loomulikult ka Lille sisulisest ja loomingulisest lähenemisest filmioperaatorina.

Kuidas esilinastusejärgne tunne on?

Sten-Johan Lill: Otseselt seda ei ole, et kivi langes südamelt. Tahaks teada, kas see film toimib ka tavainimesele. Esikal rahvale meeldis, aga seal olid peamiselt filmiinimesed. Läks korda ka paljudele vanema generatsiooni inimestele, meie vanematele. Osa küll ei naernud kordagi, aga draama tõmbas nad kaasa.

Mulle meeldis, et inimesed nägid seda filmi üldiselt nii, nagu me sellest ise mõtlesime: nähti poeesiat, nähti atmosfääri. On hästi tüüpiline, et eesti filmide puhul kiidetakse operaatoritööd. Mul oli pigem rõõmustav kuulda kommentaare selle kohta, et lugu toimis ja mõjus terviklikult.

Kuidas sa ise filmi ja lugu näed?

30 korra järel märkad ainult tehnilisi vigu ja pisiasju. Päris filmi lugu jõuab alles aasta hiljem endale ka kohale. Lugu muutub filmi tegemise käigus. Paned oma režiistsenaariumi küll paika, aga platsil tekivad uued mõtted, näitlejad pakuvad omalt poolt asju välja. Peab kohanema ja lugu võib võtta mingi uue suuna. Film on pidevas muutumises ja arengus.

Mis hoiab sinu kui operaatori seisukohalt tervikut koos?

Tehnilises mõttes on see ikkagi režii­stsenaarium. Kui lähed näitlejate improvisatsiooniga kaasa ja stseenid arenevad mingis teises suunas, siis peab tagasi minema ja mõtlema, et mida õieti vaja oli, kuhu rõhk stseenis asetada. Paljud stseenid muutusid rohke spontaanse tõttu muidugi ka dramaturgilises mõttes ja siis ei saanud režiistsenaariumisse kinni jääda. Nii on isegi sisuline pidepunkt alati lahtine. Pead suutma seda hetkes tajuda, mis teed minna.

Kas selline värske ja orgaaniline lähenemine mängus ja pildis oli teie teadlik lähtepunkt?

See on peategelase Allari (Hendrik Toompere jr) lugu. Me oleme temaga igal pool kaasas ja väljendame tema kogemust. Tüüpidega tegevusetu poe ees hängimine ongi üldplaan, kus midagi ei toimu. Liikumise või jooksmise ja psühholoogiliste momentide ajal oleme Allarile lähemal ja temaga koos. Visuaalselt rõhutavad lähedust pealesõidud, lisaks on teadlikult mängitud valguse ja varjuga – sõprade ja suve ning maffiateema kontrast. Pidutsemine on siin kõrvuti tumedate teemadega.

Stsenaariumis tundusid mulle parimad need stseenid, kus said kokku magus ja valus, naer ja nutt. Seda balanssi tundub olevat nii looliselt kui ka visuaalselt väga raske leida, et oleks toores ja ilus korraga.

See on vist mingi Triin Ruumeti tunnetus, mis asjad on ühes stseenis kokku pandud. Bemmide kihutamine pole lihtsalt fast and furious. Tegelastevahelised suhted on selles stseenis sama olulised kui efektne adrenaliin. Kõik käib läbi mitme tasandi.

Filmi tegijad olid selle toimumisajal suures osas muretud lapsed. Kuidas te 1990ndad filmi üle kandsite?

Me ei vaadanudki tegelikult ettevalmistusperioodil 1990ndate filme. Tollane pildikeel oli täiesti teistsugune, eriti valgus. Mõtlesime, et meie filmi pildikeel võiks olla lahendatud tänapäevaselt ja me ei hakka end tehniliselt piirama. Tahtsime naturalistlikku kujutist, mis võiks olla sama hästi pärit ka tänapäeva keskkonnast. Kõik need kohad on ju ka praegu päriselt olemas. Visuaal kujuneski seega pigem kostüümide, kohtade ja näitlejate järgi. See on ikkagi psühholoogiline lugu Allarist ja tema maailmast. Me ei tahtnud retroks minna, et iga nurga peal on punase-valgetäpilised purgid. Tahtsime vältida ka sotsrealistlikku draamat, õlalt filmimist ja halli. Me ei tahtnud anda hinnangut kujutatavale keskkonnale.

Kuidas jõudsite filmi kujundlike elementide juurde, näiteks kaadriteni metsast?

Stsenaariumis oli ühel hetkel väga palju neid n-ö metakaadreid, kus Triin tahtis mängida puude ja metsateemaga. Samamoodi oli alguses rohkem unenäolist maailma. Seda hakkas võtte ettevalmistusel vaikselt välja libisema. Mulle tundub, et lõpptasakaal on mõnus, et seda liiga palju ei saanud. Oli teada, et oleks vaja poeetilisi meeleolukaadreid, ja see, kus need võiksid struktuuris paikneda, aga konkreetsed kaadrid sündisid tegemise käigus. Verine selg oli juba algusest peale planeeritud kujundlik kaader. Minek tagasi lihtsamaks on hea näide selle kohta, et täispikk film muutub pidevalt. Oli õpetlik näha, kuidas kõik läheb järjest konkreetsemaks ja ühtsemaks, ning kogeda, kuidas jääda ühe loo juurde ja mitte minna iga suvalise kõrvaltegelasega kaasa.

Mida sa veel oma täispika filmi debüüdist õppisid?

Usaldama oma sisetunnet. Kui oled kaadri paika pannud, aga tunned sisimas, et midagi on valesti, siis tuleb kohe reageerida.

Kas sul on oma põhimõtted ja eelistused, mis loovad sinu kui operaatori käekirja?

Sellest on räägitud, aga ma teadlikult seda ei taju. Ju siis on, aga mul pole taskus mingit märkmikku, kust vaadata, et nii on vaja teha, sest see on minulik. Ikka teed mõtte ja tunde pealt. Tihti teeks juba võttest järgmisel päeval midagi teisiti. Triinuga ei pea me kõiki otsuseid ratsionaalselt läbi analüüsima, kas miski on parem või halvem. Määrama hakkab see, mis tundub õigem ja lahedam.

Lahedaid asju võib ju välja mõelda, aga stsenaariumi tasandil peab meeles pidama stseenide rõhku ja põhiideed, et need vinge asja teha peitu ei jääks. Me ei tahtnud tavalist turvalist lahendust üldplaani ja vastasplaanidega, ilmselt mingist nooruse mässumeelsusest, uljusest. Ei pea aga ka kogu aeg originaalitsema ja põnevaid nurki otsima. Kui tegelased ja atmosfäär kannavad, võivad plaanid ju lihtsad olla.

Millal film õieti valmis saab?

Ma arvan, et film on elus ja muutub kogu aeg, elab ja areneb. Mulle meenub Bressoni tsitaat: film sünnib peas ja sureb paberil, siis äratatakse ta ellu inimeste ja esemete kaudu, siis tapetakse materjalina taas ning alles montaažis ärkab ta lõplikult uuesti elule. See on selline voolav ja lainetav protsess.

Kuidas sai sinust operaator?

Vaatasin põhikooli ja keskkooli ajal üksinda kodus filme. Kui BFM tekkis, mõtlesin, et sinna peabki minema. Kaalusin režii ja operaatori eriala vahel, aga valisin kuidagi ikkagi ope.

On see kõhklus hiljem tagasi tulnud?

Ei. See sai üsna ruttu selgeks, et valik oli õige. Just mängufilm on mulle sümpaatne. Reklaame ja muusikavideoid on ka vahel tore teha, aga kõige rohkem erutab mind filmi võtteplatsil olemine. Lapsena olin natuke filmifriik, vaatasin Oscareid ja hoidsin end kursis Hollywoodi uudistega. Ülikooli ajal tulid esimesed tööotsad ja sai platsil õppimas käia, siis ei viitsinud filme enam vaadata. Viimasel ajal olen pigem seriaale vaadanud. Juba noorena tõmbas mind kaadritagune maailm. Tundus, et seal on mõnus olla.

Millised filmid või operaatorid sind inspireerivad?

Need, mis üldisest massist millegi poolest erinevad. Harris Savidese filmid on mulle kõik väga meeldinud. Tema tunnetus, naturaalne valgus ja lihtsad kaadrid on mind ehk kõige rohkem inspireerinud. Kõik teevad kogu aeg vingeid asju, Eestis ka. Pigem on endal pidevalt tunne, et ei oska. Ka Hollywoodi operaatorid on rääkinud, et teiste tööd tunduvad palju paremad ja kahetsed, et ise mingite asjade peale pole tulnud.

Eesti asjadest on mind ehk kõige rohkem inspireerinud Veiko Õunpuu. Ta tuli ühel hetkel oma stiiliga välja ja näitas, et ka nii saab filmi teha. Autorifilmina.

On sul mõni mälestus võtteplatsilt, kus tekkis tunne, et kõik on paika loksunud?

Esimene kord oli ühe kõrvaltegelase Kalevi (Rasmus Kaljujärv) kodu stseene filmides. Siis tuli kuidagi hea tunne sisse, enesekindlus kasvas edasise suhtes. Tehnilised ja organisatoorsed probleemid, mis tuleb lahendada kiirelt – see kõik äratab ju ellu, ajab põnevile. Turvaline ja plaanipärane võtteperiood on igav. Hetkes olemine inspireerib ja stimuleerib. Iga otsus on kõige tähtsam. Film ongi võtte ajal tehtud otsuste kogum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar