Mineviku maitse ja eleegiline tänapäev

LAURENCE BOYCE

Ameerika kultusfilmide festival „Freedom Fries“ 25. II –3. III kinos Sõprus

John Schlesingeri sõnul oli „Kesköise kauboi“ suurimaks eeskujuks  Jugoslaavia film „Kui ma olen surnud ja läinud“  („Kad budem mrtav i beo“, Zivojin Pavlovic, 1967).

John Schlesingeri sõnul oli „Kesköise kauboi“ suurimaks eeskujuks Jugoslaavia film „Kui ma olen surnud ja läinud“ („Kad budem mrtav i beo“, Zivojin Pavlovic, 1967).

Kaader filmist „Kesköine kauboi“.

Ajal, mil „Tähesõjad. Jõud tärkab“ („Star Wars: The Force Awakens“, J. J. Abrams, 2015) võtab sisse koha kõigi aegade edukama kassafilmina, on palju neid, kes on masenduses Ameerika filmikunsti hetkeseisu pärast. Mitte ehk niivõrd suurte kassahittide vohamise tõttu (need on kasumimaiaste stuudiote korraldusel alati mingil kujul olemas olnud), vaid pigem selle üleüldise stagnatsiooni pärast, kust me Ameerika filminduse praegu leiame. „Jõud tärkab“ on iseenesest ju päris lahe meelelahutuslik film, aga vaevu midagi enamat, kui George Lucase 1977. aasta originaali töötlus. Kobarkinod on üle ujutatud koomiksite ekraniseeringutest, uusversioonidest ja taaskäivitustest (paljude puhul võtan omaks nende kaifimise). Isegi „Lindmees“ („Birdman“, Alejandro González Iñárritu, 2014), mullune parima filmi Oscari laureaat, andis Hollywoodile otse tuld oma satiirilise nägemusega kunsti ja kommertsi vahelistest pingetest.

Kas näeme veel 1970. aastate kuld­ajastut, kui Ameerika filmi iseloomustasid ühtviisi kommertsedu ja riskijulgus? Või oleme meie, filmifännid, lihtsalt süüdi selles, et vaatame minevikku läbi roosade prillide?

Tänavune „Freedom Fries’i“ festival pakub ehk huvitava võrdlusmomendi sellele filmikunsti perioodile, kus me praegu elame. Programmist leiame vähemalt kolm filmi, mida saab pidada Ameerika filmikunsti verstapostideks, nende kõrvalt mitmed eri tähenduslikkusastmega linateosed. Igatahes võimaldab Ameerika sõltumatule filmikunstile pühendatud festival meil meenutada, kus asuti toona, ja ehk ka näha, kuhu ollakse teel.

John Schlesingeri „Kesköine kauboi“ („Midnight Cowboy“, 1969) on kurikuulus selle poolest, et võitis esimese X-reitinguga filmina parima filmi Oscari (mõistagi on reitingut aja muutudes leebemaks korrigeeritud). See on endiselt väga mõjuv linateos: Jon Voight mängib naiivset kauboid, kes siirdub New Yorki plaaniga hakata end elatama meesprostituudina, kes rahuldab meeleheitel naisukesi. Kohale jõudes saab naiivsus talle aga saatuslikuks ja ainult ta sõprus elutarga, ent katkise suli „Ratso“ ehk Rizzoga, keda mängib võrratult paheline Dustin Hoffmann, suudab ta mõnes mõttes päästa. Film oli osa nn uue Hollywoodi liikumisest, mis tõestas, et ka Ameerikas saab teha julgeid, täiskasvanulikke filme, tegelda kaasaegse ühiskonna teemadega vitaalsuse ja energiaga, mida jäi paljudes muudes kunstiliikides vajaka. See asetas ka režissööri rolli filmide keskpunkti. 1960. aastate keskpaigast kuni 1980. aastate algupooleni nägime selliste tegijate tõusu nagu Martin Scorsese, Francis Ford Coppola, Brian De Palma ja lugematud teised. Kuna Scorsese, Ridley Scott ja Steven Spiel­berg on tänapäevani aktiivsed, paistab olevat vähe lootust, et Ameerikas mõni sellesarnane liikumine esile kerkiks, vähemalt mitte sellises ulatuses, nagu neli aastakümmet tagasi. Stuudiotel on nüüd palju lihtsam marginaliseerida isepäiseid ja omanäolisi autoreid: „nišitoode“ siin ja „suunatud kampaania“ seal teeb tõelise sõltumatu autori läbimurde peavoolu üsna võimatuks. See ei tähenda, et stuudiod poleks sel ajal Hollywoodi oma kontrolli all hoidnud – nad tegid seda üsna ilmselt. Kuid kuigi arvud valitsesid ka siis, oli õhus ka siirast soovi ja tahet eksperimenteerida. Nüüd arvud mitte üksnes ei valitse, vaid moodustavadki kogu süsteemi, mille järgi jookseb kõik muu.

Paljud näevad mainitud esimesi „Tähesõdasid“ („Star Wars: A New Hope“, George Lucas, 1977) sündmusena, millest algas Hollywoodi kõdunemine. Kuigi see ei vasta päriselt tõele (ärme unusta, et George Lucase arvates kandis see film samasugust avastamisrõõmu kui tema uue Hollywoodi kaasaegsete filmid), oli see üks neist, mis pani alguse kassahittidele ja nn high concept filmidele*, millest sai 1980. aastatel valitsev norm.

Just siis hakkas Reagani aja Ameerika koledat kõhualust torkima David Lynch. Tema „Blue Velvet“ (1986) algab tuntud stseeniga murul vedelevast maharaiutud kõrvast kauni valge tarand­aiaga majakese ees, mis sümboliseerib Ameerika unelmat. Lähivaatlusel näeme selle ümber kihavat putukamerd, mis viitab naeratuste ja jõukuse taga luuravale inetule reaalsusele. „Blue Velvet“ on tihti taandatud vaid mõnele ikoonilisele stseenile. Enamikus neist astub üles Dennis Hopperi psühhopaadist Frank, kes on noore ja naiivse Jeremy (Kyle McLachlan) uuritava mõrvamüsteeriumi keskmes. Seetõttu kipub lihtsalt ununema, et film dekonstrueerib õigupoolest neid kulunud ja turvalisi žanritroope, millega vaatajad olid juba harjuda jõudnud. Need, kes astusid kinosaali ootusega näha traditsioonilist film noir’ tüüpi detektiivilugu, leidsid end peatselt turvatsoonist väljaspool. „Blue Velvet“ oli mitmes mõttes suurt osa 1980. aastate filmi iseloomustava glamuuri ja pealiskaudsuse otsene vastand. Sellest märkimisväärsest teosest pole ajaga kuskile kadunud võime šokeerida ja põnevust tekitada. Lynch teeb filme tänaseni. Filmikunstist leiame aga väga vähe tegijaid, kes on ligilähedale jõudnud tema unikaalsele maailmanägemisele või esitanud nii otsese väljakutse filmikunsti status quo’le.

Quentin Tarantino ei püüdnud just tingimata teha midagi oma moodi. Ta võttis lihtsalt omaks oma mineviku ja andis sellele uue, värske ja ajakohase kuju. Tema debüüt on nüüdseks ikooniline lugu värvivarjunimedega röövlitest, kes põgenevad ühte laohoonesse pärast röövimiskatse ebaõnnestumist. Saab selgeks, et igaühel neist on toimunust oma versioon, Tarantino aga hakkab vaatajale andma tükkhaaval infot selle kohta, mis siis tegelikult aset leidis. „Marukoerad“ („Reservoir Dogs“, Quentin Tarantino, 1992) on film, mis tundub olevat juurtega kindlalt mingis teises ajastus, aga mõjub värskena ka praegu. Seda osalt tänu Tarantino silmamoondusele: ta mängib kogu filmi vältel aja ja ruumiga ega ahelda vaatajat kunagi konkreetsesse ajahetke, pannes rõhu hoopis pidevalt muutuvale vaatenurgale. Samuti võib selles süüdistada tema pidevat mängu žanrireeglitega ja Hollywoodi minevikuga (ja ka muu maailma filmikunstiga, eriti on tunda Jaapani mõjud). Sellises kohandamises või kohendamises polnud iseenesest midagi uut, aga Tarantino suutis sellest teha peene kunsti. Fakt, et tema tegelaskujud rääkisid filmidest ja popkultuurist sellise entusiasmiga ja viitasid pidevalt asjadele, mille võisid ära tunda ka vaatajad, tekitas kummalise, ent mugava filmiuniversumi, kus hinnati minevikku sama kõrgelt kui olevikku. Kindlasti tegi see meetod Tarantinost ühe Ameerika kultuslikuma režissööri, kelle mõju oli sel perioodil kõige raputavam. Filmiõpetlaste sõnavaras võttis sõna „tarantinolik“ sisse koha sõna „hitchcocklik“ kõrval ja mingil ajal tundus, et iga Ameerika film üritas olla „Marukoerte“ koopia. Nagu me teame, jätkab ka Tarantino lavastamisega tänapäevani. Ta filmid on järjest pikemad ja eepilisemad ning kaugemal sellest kompaktse käsikirjaga debüüdist. Veelgi olulisem: ta on ammu vabanenud oma autsaideristaatusest. Kuigi tal on veel tegemata üks tõeline suur Hollywoodi kassahitt, on ta täna üks hinnatumaid ametis peavoolurežissööre.

Kui Tarantino teeks „Marukoerad“ praegu, siis kas sellel oleks samasugune mõju? Ma väidan, et mitte. Talle reserveeritaks eriline filmi väljatoomine Netflixis või Mubis ja ta saaks selle eest ka kiita, aga ta eraldataks igast reaalsest võimalusest saada kontakti laiatarbevaatajaga. Seda näitabki „Freedom Fries“. Siin näidatud filmid on peavoolust küll erinevad, aga neile anti võimalus kasutada võitluses tähelepanu pärast peavoolu meetmeid. Nende filmidega pakutud alternatiivist sai üks avastamis- ja enesepeegeldusretk, kuna inimesed avastasid end tihti ebamugavast ja ootamatust meeleseisundist. Ja kuigi filmitegijatel on tänapäeval võimalik näidata oma töid paljudel kanalitel ja platvormidel, on nende publikuks tihti seltskond, kes on nende stiiliga juba tuttav. Võimalus, et lai vaatajaskond võtab omaks uue Schlesingeri, Lynchi või Tarantino nägemuse, on tunduvalt vähenenud.

Põnevad ja erilised filmid on endiselt olemas, samuti uued andekad filmitegijad, kes tahavad teha midagi normidest väljaspool. Me peame lihtsalt natuke rohkem pingutama, et nad üles leida.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* High concept cinema – filmid, mida saab kergesti kirjeldada vaid ühe keskse, filmi ideed hõlmava lausega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar