Millised on eesti mehed ja naised?

J?n Rooste

“Eesti lugude” sarja dokumentaalfilmid Sõpruse kinos. “KAHE NÄOGA SAAR”. Režissöör Kerttu Soans, produtsent Peeter Tammisto. Tootja Rühm Pluss Null. ETVs 27. IX. “NAGU NOOR JUMAL”. Režissöör Olev Remsu, produtsent Reet Sokmann. Tootja F-Seitse. ETVs 4. X. “POLAARRÜTMID”. Režissöör Katharina Grepp, produtsent Pille Rünk. Tootja Allfilm. ETVs 11. X  “MA OLEN JU NAINE”. Režissöör Kert Grünberg, produtsent Katrin Kissa. Tootja Kuukulgur Film. ETVs 18. X.

“Eesti lugude” sari on üks väärtuslikum uuendus Eesti uuemas filmikultuuris. Nagu pidevalt vältav alternatiivdokumentaalide festival, omamoodi demokraatlik foorum, millel saavad sõna ka tundmatumad või debüteerivad režissöörid. Sel nädalal linastus Sõpruses neli uut filmi, mis pealiskaudsel vaatamisel on täiesti erinevad, eri sõnumi ja jutustamislaadiga, erinevad, lausa vastandlikud lood. Ent ometi hakkas peas kolksuma, et millegipärast olid kõik autorid jäänud vähemasti mingil määral peatuma eestlaste soorollide, mehe ja naise suhtel, mehe ja naise väärtusel.

 

Külapoodnike visiitabielu

 

Vormsi saare eluolu jälgiv “Kahe näoga saar” on tegelikult ikka ühe inimese lugu, võimalus heita pilk ühe toreda, elu ja asjadega hakkama saava eesti naise, poepidaja ellu. Mõneti jõutakse siin loo juurde alles filmi teises pooles, lõpuosas; enne seda jälgitakse pikalt külapoe argipäeva. See tekitas mus ketserliku mõtte, et tegelikult pidanuks muu üldse hülgama, keskenduma vuajeristlikult-iharalt (pool)varjatud kaameraga tehtud filmile “Külapood”, mis andnuks ehk tõesti huvitava sisselõike eesti ellu. Muidu on mul vaatajana raske taluda pikki metafüüsilisi talveplaane, ent kui need – looduskaadrid, (inim)tühjad väljad, teed vastanduvad hubasele külapoeruumile, siis avardab see materiaalse, kaubalise maailma inimlikku plaani. See mõte tugevnes stseeni juures, kus Tanja külajoodikut poest välja aitab. Või ka siis, kui ta räägib, kuidas “sissesõitnud (suvitajad – J. R.) ei osta meie vorste, ainult jookisi”. Selline eestimaine summerblues. Pood on üks lugu, mis jääb mõnevõrra eraldi Tanja ja Ervini loost. Ervin, endine baarmen, laevakokk, kes tõdeb: “Osa naisi on kohutavad piprad, Tanja on selline leplik” (too omakorda Ervini kohta: “Tuli ühel päeval koju kaasa ja jäigi koju”), on sümpaatne ja kindlasti nii mõneski mõttes esinduslik eesti mees. Aga põnev on siin see, et nende kooseluvorm (paar päeva koos, siis jälle lahus) on ebatraditsionaalne, ütleks positiivses mõttes moodne. Selline, mis võimaldab privaatsust ja oma olu, samas ka lähedust ja turvalisust. Eks siin mängi oma rolli ka Vormsi õhustik. Film päädib lõppeks koomilisromantilise kiigehetkega, vabariigiväärilise nadi ilutulestikuga kõrkjapuhma ääres… Need kaks lugu võinukid kas tihedamalt üksteisesse imbuda või siis tegelikult väärinuksid ehk koguni kaht filmi.

 

Saunatantsijad pakases

 

Katharina Grepp on valinud hoopis teise tee. Tema “Polaarrütmid” matkib koomiliselt loodusfilmide malli, kuni selleni, et Fred Jüssi on sisse lugenud saatetekstid, loodusfilmi kommentaariumi erilisest liigi Salsaria estonica kohta. Selline iroonilisele võttele rajatud filmi Eesti “salsatajate”, tantsuhuviliste kogukonnast, grupist. Sotsiaalne läbilõige, mall tuleb välja siitki: filmi üks juhtmotiiv on see, et vaid neljandik salsatajatest on mehed. Filmi teine võimalik pealkiri võinukski ehk olla “Kuidas oleks teise tüdrukuga tantsida?”. Aga abi tuleb miljoni sauna maalt Soomest, täpsemini Tampere salsakogukonnast, kellega korra aastas ühine tantsuüritus korraldatakse. Kaunis, nii kaunisti on üles filmitud soomlaste iga-aastane avanto-salsa saunaesisel, kümnekraadises pakases.

Grepp on teinud täiesti korraliku “väikeste asjade” filmi, muheda pehme huumoriga, salsatantsu kuumade iluhetkedega. See pole muidugi mingi suur valufilm, aga küsib oma küsimised sellises vormis, et tõepoolest, paneb järele mõtlema: miks eesti mehed siis kaunite tütarlastega salsat tantsima ei lähe? Miks küll? Hea reklaamfilm igatahes.

 

Perepea ja lasteaiamees

 

“Polaarrütmide” kõrval on neljalapselise perekonna lugu, kus perepeaks üks Eesti kolmest meessoost lasteaiakasvataja-rühmaõpetaja Aimur Säärits, hoopis teisest puust. Olev Remsu on leidnud väga hea teema. Ja tõepoolest, tema vaadeldud tüüpidest hoovab mingit erilist valgust, helgust. Lisaks on loo kulg ilusasse raami pandud: isadepäevast emadepäevani. See on eluterve lugu perekonnast, keda saab ja tulebki eeskujuks seada.

Aga – Remsu ei suuda loojana oma himukalt tunglevaid käsi sellest looduslikult mõjuvast loost eemal hoida ning laseb omaenda filmi peale koledaid lörakaid, sekkub autorina pateetilise häälega sisse loetud saateteksti lugedes. Alustades sellest, et veel enne, kui jõuame filmi ja looni, laseb ta meil kuulda, kuidas traditsioonilist perekonda on ikka rünnanud bolševikud, omasooiharad, feministid… Selline ideoloogiliselt väiklane ja pime viha, mil pole midagi tegemist Eesti elu realiteediga. Feministidel on siin veel vähem mõjuvõimu kui luteri kirikul; homoseksuaalid on ainsad, kelle jaoks abielu veel miskit paeluvat ja püha; bolševikud minevikukollid. Ei ole kedagi, kes siin traditsioonilisele perekonnale rohkem kahju oleks teinud kui keskmine heteroseksuaalne eesti mees. Paraku.

Remsu ülejäänud saatetekstid on küll tarbetud ja pateetilised, kustutavad loo enda mõju, kuid vähemasti ei valeta selliselt kujul. Kuna telesse jõudmiseni on veel aega, soovitaksin kallil kolleegil selle saatehääle riba lihtsalt ära kustutada. Jääb palju ehedam ja õigem. Sest lõpulause, kus kaadritagused vabandavad, et nii ilus ja helge sai, “aga mis parata, elu on selline”, ei olegi nii vale.

 

Kontseptuaalne üksikema

 

Võiks öelda, et Remsu kommentaariumile vastab Kert Grünbergi film “Ma olen ju naine”, mis tundub neist neljast kõige tugevama režissöörikäega tehtud. Lugu kujutab 25aastast Airikat, kes on jäänud ja otsustanud jääda üksinda, ka emana. Üsna teadlikult hakata üksikemaks. Nad arutavad koos 16aastase õega, et paraku peab arvestama võimalusega, et last tuleb nagunii üksi kasvatada. (“Lõppude lõpuks saab teha ka kunstlikku viljastamist, mille jaoks meest üldse vaja on? Ise pead hakkama saama.”)

Muide, Remsu üks tähelepanekuist oli siiski ehk osaliselt õige. Nimelt selgub, et selle perekonna üksikute naiste jada, üksikemade jada sai alguse vanaemast, kes siis n-ö bolševike süül, Teise maailmasõja järel üksikuks jäi. Sest, jah, kui rääkida kultuurikatkestusest, siis ennekõik oli see katkestus Eestis ehk perekondlik, suguvõsalik.

Grünbergi film on tõepoolest ka üsna tavaline eesti lugu. Režissöör on üles leidnud mõned nüansid, mis nüüd on teisenenud või tähtsamaks muutunud. Näiteks stilistide töö Airikaga, et temast “korralik” naine vormida, keelekasutuseni välja… Jah, veidi hirmutav, et on olemas inimesi, kes nii täpselt teavad, kuidas õige on, ja teisi selle järele suunata üritavad.

 

Kiire ja logisev amatöörlik tegu

 

Kõiki nelja filmi ühendab üks paine: vormistuslik külg on “Eesti lugudes” sageli amatöörlik, seda muidugi taotluslikult, aga tihti ei püsi ka kompositsioon või lugu päris koos. Osalt on see seletatav meetodiga: suhteliselt väikese eelarvega tehakse film n-ö jooksvalt, mõnede laialipillutud võttepäevadega. Muidugi, kui see oleks teisiti, läheks asi palju rohkem maksma ning me ei näeks neid lugusid pooltki nii palju. Nii et see formaat on praegustes tingimustest siiski parim võimalik, seda sotsioloogiliste vaatluste olulisuse osas kui ka režissööride arengu mõttes. Nõnda on lood eesti lugudega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming