Midagi on jäänud pooleli

Peeter Piiri

Kui selle suhte võimalikku tulevikuperspektiivi vaagida, puudutab filmivaataja südant imekauni tühjuse jäine sõrm.      Mängufilm „Larry Crowne” (USA 2011, 98  min), režissöör Tom Hanks, stsenaristid Tom Hanks ja Nia Vardalos. Osades Tom Hanks, Julia Roberts, Bryan Cranston, Sarah Mahoney jt. Linastub Tartu kobarkinos.  Tom Hanksi teise lavastajatööga on vastuoluline lugu. Tegemist pole küll otseselt läbikukkumisega selles mõttes, et linateos oleks valesti tehtud. Paljud kinokülastajad näiteks on filmile ette heitnud aeglust, venivust, millega ei saa kuidagi nõustuda, sest sellisel juhul peaks Pierre Richard’i või Tati filmid kohe prügikasti viskama.  See film, jah, ei torma kiirrongina algusest lõpuni, nagu praegusel ajal Hollywoodis kombeks, aga seal ei ole ka midagi karjuvalt üleliigset. Kõik on justkui oma koha peal, sündmustik veereb väärikalt ühest sõlmitusest kiirustamata teiseni. Ja ei ole siin vaja mingit erilist Antonioni, Bergmani või Tarkovski filmidega harjunud eksalteeritud pilku, piisab täiesti ka Steve Martini filmidega tuttavast filmivaatajast. 

Martini mainimine toob meid teise suure etteheite juurde. Öeldakse, et see film pole raasugi naljakas. Ja kui hinnata filme sama mõõdupuuga, mille kohaselt „Ameerika tükki”  („American Pie”) peetakse publikunaerutamise etaloniks, siis pole „Larry Crowne’iga” tõesti mitte midagi peale hakata. Ei saa muidugi mainimata jätta, et sellisel juhul pole enamiku sellesse žanrisse kuuluvate teostega midagi teha. Buster Keatoni, Harold Lloydi, sellesama Steve Martini või ka juba mainitud Richard’i loodu oleks arusaamatu mõttetus. Muide, juba mitme põlvkonna kinokülastajate arvates nad seda tõenäoliselt paraku juba ongi. Noh olgu,  liialdus, Tom Hanks ei viljele kindlasti tegevuspõhist groteski nagu tummfilmi suurkujud, aga Martini ja Richard’iga on tal ühisosa küll. Ja see on leebe, nukker muie elu, inimeste, olude ja situatsioonide üle, kuhu inimesed satuvad.       

See on küll muie, aga siiski mitte mürgine ja parastav, nagu näiteks filmis „Õnn missugune!” („Happiness”) või sellises kurjas filmis nagu „Enam paremaks minna ei saa” („As Good as It Gets”). Tolles muiges on sõbralikkust ning koguni arglikku optimismi, mille kohta võiks ju arvata, et filmikunstis on see välja surnud juba 

1980. aastatel. Igal juhul, „Larry Crowne’is” elatakse oma tegelastele südamega kaasa ja julgustatakse sellega ka kõiki neid inimesi, kes selle filmi abil end samastavad. Linateos jääb psühholoogilise draama ja tragikomöödia väga kahtlasele piirimaale, aga kindlasti pole „Larry Crowne” sellepärast kehv film. On naljad, mis pole mõeldudki naermiseks. Või kui te pole minuga nõus, siis kas teid ajab naerma „Forrest Gump”? Mind ei aja, ometi pean ma seda väga  heaks filmiks ja väga heaks komöödiaks. Võib ette heita veel kehva näitlejatööd, mõned koguni ütlevad, et Julia Robertsi ja Tom Hanksi vahel puudub vähimgi keemia, et nendevaheline suhe on välja mängitud ilma igasuguse orgaanikata. Siinkohal tahaks küll valju häälega vastu vaielda. Tegemist ei ole melodraamaga või, nagu ekslikult reklaamitakse, romantilise komöödiaga. Näidatakse seda, kuidas põrkavad kokku kaks täiesti võhivõõrast inimest, keda  ühendab ainult see, et nad on oma eluga ummikus. Nende vahel ei ole ega saagi olla mingit „keemiat”, nn romantika muutub paratamatult mingiks totraks nukuteatriks küünalde ja punaveiniga. Kui selle suhte võimalikku tulevikuperspektiivi vaagida, puudutab filmivaataja südant imekauni tühjuse jäine sõrm. See tähendab, kuigi filmis seda ei näidata, et ridade vahele on rasvaste tähtedega kirja pandud selle perspektiivitus. Täitsa nagu päris elus, kas pole. Ja nüüd  öelge, kui palju saab Hollywoodi filmides näha päris elu. Nii et selles plaanis on film täiesti okei ja vanameistrid Roberts ja Hanks näitavad oma endiselt head taset. Ma väidan, et näitlejatena täidavad nad neile püstitatud ülesanded täiesti korrektselt.   

    Filmi lõpp on muidugi jabur (no peategelane läheb kangelannaga koos kuhugi õndsa näoga minema), aga Hollywoodi filmide lõpp pole ju enam ammu mitte filmikriitika teema,  vaid kultuurikriitika valdkond, sest sealkandis ei määra filmide lõppe mitte filmilavastajad, vaid produtsendid, s.t rahamasin. Nii et mind ei häiri ka filmi lõpp: haritud filmivaatajana lülitasin oma kriitikameele lõpu eel välja. Pigem mind rõõmustas, et Hanks oli filmi tegeliku lõpu niimoodi ridade vahele ära peitnud: teenimatult ära visatud inimene laseb oma senisest elust lahti ja läheb lõpuks oma teed. Sealjuures puutub ta kokku inimestega, kellega  ta hiljem kunagi ei kohtu – ja miks peakski. Ja täitsa äge film, kas pole? 

Mis mind siis häirib, mida ma siin virisen? Nagu räägitud, pole filmil midagi „viga”, pigem jääb midagi puudu või pooleli. Filmi algus on ju nii terav ja paljulubav: endine mereväelane, paarkümmend aastat eeskujulikult kohalikus marketis klienditeenindajana töötanud Larry Crowne lastakse järsku töölt lahti. Ainsaks ettekäändeks on asjaolu, et mehel puudub kolledžiharidus. Puudub seetõttu, et sellal, kui  teised tublid poisid koolipinki nühkisid ja kullast sõrmust hankisid, teenis tema riiki. See on eriti valus, totter ja ülekohtune, kui arvestada ka asjaolu, et peategelane on aastaid saanud parima teenindustöötaja tiitli. Vägisi kerkib õhku ebameeldiv küsimus: kas mees, kes teeb rahulikult oma tööd, saabki meie ühiskonnas karistada selle eest, et ei trügi? See küsimus aga jääbki õhku rippuma. Peategelane läheb rahvaülikooli-taolisse kolledžisse.  Seal hakkab tema õpetajaks närviline, oma elu ja mehega rahulolematu alkohoolikust naine (Julia Roberts). Ta võetakse omaks veidrike ja luuserite kambas, kes sõidavad nagu tsiklimehed mööda linna ringi … motorolleritega. Ongi laias laastus kõik. Seda jääb kuidagi väheks, film kui niisugune jääb nagu olemata. Pigem on tegu hästi pika ja täitsa hea treileriga, aga siiski mitte enama kui treileriga. Aga vähemasti ei jää filmivaatajale filmi  pealkiri arusaamatuks, nagu juhtus selle viimase Potteri-filmiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming