Mida rahvam, seda parem

Veiko Märka

ETV, Kanal 2 ja TV 3 vana-aastaõhtu programmid. 31. detsembri meelelahutuse mahukas ja kirevas kavas oli rängim pettumus „Tujurikkuja”. Teade ERR koduleheküljel: „Seekordne „Tujurikkuja” on igav ja vaimuvaene ...”, aga ka reklaamklippide hallus häälestasid nautima totaalset läbikukkumist. Kahjuks läks aga ikka nii nagu alati: Ott Sepa ja Märt Avandi sketšid olid õhtu parim etteaste – ehkki mitte nii suure ülekaaluga kui varem. Eriti innovatiivselt mõjusid hiid-Haloneni vägiteod. Et soomlased Tallinnas tramme hammustama kipuvad, on ju tavaline nähe. Aga reeglina pole nad nii suured. Ligilähedaselt sama mulje jättis „Edekabel”. Ka sellele loodi negatiivne eelhäälestus Henrik Normanni „Pealtnägijale” antud pihtimusintervjuuga. Suurtest eluraskustest muserdatud inimesed mõjuvad üldjuhul kõike muud kui naljakalt. Tekkis kartus näha ekraanil mingit vaevatud ja vaimuvaest inimvaret – Vahur Kersna kaksikvenda. Aga nägin hoopis vana head Normanni.

„Edekabeli” tase sõltub peamiselt sellest, kui parodeerimisväärilisi saateid hooaeg on pakkunud. Seekord oli ilmselt tavalisest parem aasta ning ka Normanni rollide hulk saate jooksul (23) ei ületanud mõistlikkuse piiri. Eriti särav nägi eksjoodik-eksabikaasaekskeskerakondlane välja Eesti meedia kolme graatsiana: Maire Aunaste, Kirsti Timmeri ja Rein Langina. Saade sisaldas ka julget võitlevat kodanikupaatost. „Joovad naised peaksid kapist välja tulema” on kõlav avapauk järjekordseks sotsiaalkampaaniaks. Ja tore, et peeti väärikalt meeles Ungari jalgpallikohtunikku Viktor Kassaid, kes suutis 90 minutiga Eestile rohkem kahju teha kui Raudne ja Stelmach kogu aastaga.

Aastavahetuse kanaliteülene staar oli Peeter Oja. Tema Aferistotelis Europoulus on tore tüüp ja vääriks edasiarendamist. Europoulus oli ainus tõeliselt uus ja huvitav tegelane kogu õhtu jooksul, pealegi sobib Oja tüpaažilt kreeklaseks. Kahju ainult, et ta nii vähe sõna sai. Videod, mida tüüp näitas, olid ilmselt mõeldud ennast juba sodiks joonud telepublikule (mis on sel õhtul loomulikult arvukas), nii ei saa ma sihtgruppi mittekuulununa tema valikule hinnangut anda. Kivipalluri ja Bläck Rokitina mõjus Oja seevastu nagu korraks kolikambrist tuulduma toodud vana luuakonts.

„Õnne 13” oli tavalisest sensuaalsem, amelemisstseenidega. Üldiselt on elu sealkandis aga nii kaua ja pikaldaselt kulgenud, et Kristjani väide Morna rahvariiete kohta tundus täiesti usutav. (Ka üldistava lause loo pealkirjaks leidsin sealt.)

Rohke Debelaki „Libauudistest” on rääkida vähe. Kui ikka tehakse neli-viis korda järjest kõige labasemat nalja inimese perekonnanime arvel (Raudne ja Ligi), pole analüüsil mõtet. Ka Tallinna jõulukuuse ümberkukkumine tüütas juba teise korraga – või pigem esimesega, sest selle kallal on niigi küllalt aasitud.

Veel nõrgem oli „Kolm õde ehk Killer tšikid”. Debelakk on vähemalt sarmikas ja positiivse auraga saatejuht, olgugi tema naljad välja venitatud ja sel korral ka tüütud. „Kolme õe” nimiosades esinenud Merle Palmiste küündimatute kloonide andetus oli aga nii masendav, et ei viitsinud õlgugi kehitada. Saate sisust ei jäänud meelde õnneks midagi peale selle, et üks noormees pandi ketti. Küllap oli lugu ise nii nõrk, et paremad näitlejad ei saanud kõne alla tullagi.

Kanal 2 suutis eelmise vana-aastaõhtu ETV-poolsest nokautilöömisest veidi toibuda ja end vähemalt põlvili ajada, ehkki jalad veel nõtkuvad ja ajutegevus on lünklik. Positiivseim üllatus oli „Heeringas Venuse õlal” paremad palad. Omaette saadetena mõjus sari liiga steriilselt ja pidetult. Tõlkes kaduma minemist jätkus ka valitud sketšidesse. Aga oli ka leidlikke adaptsioone – nagu politseinike laul „Juba linnukesed …” viisil ennast surnuks sõitnud naise abikaasale. „Ta on täitsa surnud, ta on täitsa vait, tulge kohe kaasa ja tuvastage laip …” Nii et kui on valida, kas vaadata kvaliteetset litsentsi alusel tehtud huumorisaadet või omamaist soperdust, eelistan esimest.

Ka Peeter Võsa eksperiment sellest, mis juhtub vana-aastaõhtul eesti mehe maoga, jääb kauaks meelde. Veel huvitavam oleks muidugi, kui keegi sama ilmekalt näitaks, mis juhtub sel õhtul eesti mehe ajuga …

„Eestlane ja venelane” ei ületanud esialgu lollimängimise piire, näiteks musta Volga lükkamine Balti jaama oli üksainus pikk mõttetus. Üsna nõrk oli muusikaline osa, millele ka põhjendamatult suur eetriruum anti. Aga loo puänt ehk Vene oligarhi tõelise näo (koonu) paljastamine oli mõjuv ja päästis mingil määral terviku.

TV 3 kohta pole võimalik ühtegi positiivset sõna öelda. Mitte midagi uut ja kõik vanagi täiesti vaimuvaene. Mitut kanalit läbiva tendentsina torkas silma võte kasutada 31. detsembrit prügikasti tühjendamiseks eetris ehk võtetel ette tulnud apsude demonstreerimiseks. Mõni harv eksitus, näiteks tanki peale jõnglast abistama läinud Teet Margna ootamatu sattumine pedofiili ossa, oli tõesti tore. Aga miks ma pean ikka ja jälle nägema, kuidas kellelgi tekst sassi läheb või mõni ebasoovitav kuju kaadrisse satub?

Kokkuvõttes: ei midagi erilist. Pigem rahvam kui vahvam. Aga kogu Euroopat haaranud tissipaanika taustal mõjus see õhtu siiski helgelt.

Lõpetuseks mõned tsitaadid nähtust, mis ammendavalt ära näitavad, mida toob 2012: „2012 tuleb vähemalt sama hea kui 2011” (Andrus Ansip), „Inimesed kindlasti ootavad seda, et hullemaks ei läheks” (Marju Lauristin), „Paneme edasi, raisk. Vahet ei ole” (Kristjan Jõekalda), „Asi ei lähe jamaks kätte, vaid asi on juba algusest peale jama” (Aleksander Ots).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming