Mida laps ihkab?

Mathura

Imeline imik ei lähe lendu mitte roosadel pilvedel, vaid supermarketi riiulite vahel ja tema kinnipüüdmiseks kaubanduskeskuse lae alt saabub välgukiirusel kohale eriväljaõppega operatiivrühm. Vendadest lavastajate Jean-Pierre ja Luc Dardenne’i lakoonilise pealkirjaga draama „Laps” võitis neli aastat tagasi Cannes’i filmifestivali grand prix. Lapsevanema vastutust vaataja südamesse rõhuv film püüdis ka teadvustada, et laps on õrn olend, kelle vale kohtlemine võib kaasa tuua suuri ja tülikaid tagajärgi. François Ozoni uus linateos „Ricky” erineb küll Dardenne’ide loost kardinaalselt, ent kinnitab temagi, et laps on teema, mis pakub  kirjandusele ja kunstile, sealhulgas filmikunstile, ammendamatut kõneainet. Lapseiga ehk inimese/isiksuse kujunemise ajajärk pakub palju vastuseid küsimusele, miks on inimene just selline, nagu ta on. Ning just inimese suhtumises lapsesse väljendub ka tema inimsus ja kvaliteet. 

Liinitöö, elu mõttetus, seks peldikus

Võib tõdeda, et Ozoni seekordne, Rose Tremaini novelli järgi filmiks kirjutatud linateos algab vähetõotavalt: näeme üksikema Katie’t (mängib Alexandra Lamy) ja tema hoole all kooliikka jõudnud tüdrukut Lisat (Mélusine Mayance) heitlemas halli argipäevaga. Ema  ei paista silma erilise intellekti ega voorusliku eluviisiga (sigaretisuits on lapsele söögilauas igahommikuseks kaaslaseks) ning tema tujutu elu on jõudnud selleni, et majapidamist kamandab hoopiski väike tütar. Katie teenib elatist ilmetus keemiatehases, kus täidab rutiinset ülesannet: keerab mürkainete pudelitele korke peale. Kui ühel päeval võetakse tehasesse tööle uus meestööline Paco (mängib Sergi López, kelle üks viimatine roll oli  julm sõjaväekindral Guillermo del Toro „Paani labürindis”), haarab Katie kiirelt võimalusest ja juba järgmise suitsupausi ajal oleme tunnistajaks nende vahekorrale plastmassist tualetikabiinis. Õhtul jääb Katie tütrele kooli vastujõudmisega lootusetult hiljaks, nii et viimase lohutamatus peaks vaatajas kindlasti kaastunnet tekitama. „Ricky” tõotab oma algusega sedasi järjekordset igavavõitu näidet sotsiaalsest realismist  äraleierdatud kuvandi ja süžeeliiniga, mis žanri „pühadusele” toetudes ei püüa isegi mitte klišeedest hoiduda: liinitöö, elu mõttetus, seks peldikus.

Võiks justkui juba aimata, et film päädib ainsa seesuguses kunstis võimaliku sõnumiga ning selleks on „väljapääsmatus”. Ent just siis, kui seda enam ei ootaks, toob Ozon filmi pöörde ning vaatajale saab ilmseks, et lavastaja ei lepi niivõrd lihtsate lahendustega. Ozon on ka varem kasutanud võtteid, mida  võiks iseloomustada märksõnadega „unenägu”, „metafüüsika”, „ulme”. Inimese kujutluse ja reaalsuse piir on nii hajutatud, et reaalsuse näiliselt suuremast tõepärasusest saab vaid suhteline tõde. Võib näiteks meenutada, et Ozon ehitas ühe oma varasema filmi „Bassein” üles karakterile, keda filmi peategelane vaid kujutleb koos omaduste ja väljanägemisega, mille ta oma peas täienisti meelevaldselt loob, ent keda ise tajub reaalsena. Sellesarnase „triki” laseb lavastaja käiku ka „Rickys”.

Nimelt näeme, et aja möödudes sünnib Katie’l ja Pacol poeg, kelle kehal ilmneb varsti tavatu areng. Seletamatutest punerdustest lapse seljal kasvavad mõne aja pärast välja tiivad ning laps õpib lendama enne, kui teeb oma esimesed sammud. Seejuures on tähelepanuväärne, et teistkordselt emaks saanud Katie ei imestagi eriti oma väikese poja ebatavalise välimuse üle ning suhtub tiibadesse lapse  seljal justkui enesestmõistetavusse. (Ozon tahaks justkui öelda, et loomulikult peab iga ema oma last maailma kõige imelisemaks olevuseks. Ja iga laps on emale ingel isegi siis, kui lapsukese tiivad sarnanevad esialgu rohkem külmletti pandud kana kui taevast langenud ingli omadega.)       

Müstika selgitab ja päästab

Katie’ seesugune suhtumine on aga omamoodi usutav, kuna teema, mis tõuseb müstika abil filmi keskmesse, on tegelikult vägagi reaalne. See on lapse ja vanema, lapse ja täiskasvanu maailma eripära ja konflikti küsimus. Režissöör Ozon ei loe moraali, ent ometigi on tema loodud kahe maailma vastandusel suur mõjujõud.  Korraks küll tundub, et Ozon püüab ekraanile manada prantsuse moodi „E. T-d” ja näidata, et kõige targem, mida ratsionaalne modernne teadus imepärase lapsega oskab peale hakata, on teha temast katsejänes, kuna anomaalia tuleb „inimkonna tuleviku huvides” vangistada. Siis aga puistab Ozon loo sekka fantastika ning kaasaegse sotsiaalrealistliku olustiku oskuslikku kõrvutust – nii ei lähe imeline imik lendu mitte roosadel pilvedel, vaid supermarketi  riiulite vahel ning tema kinnipüüdmiseks kaubanduskeskuse lae alt saabub välgukiirusel kohale eriväljaõppega operatiivrühm. See kõik on korraga koomiline, irooniline, absurdne ja naljakas ning ka pisut haiglane.

Veelgi ootamatum pööre saabub linalukku aga siis, kui laps ühel päeval sinilinnuna oma vanemate juurest minema lendab. Ta kaob, nagu polekski teda kunagi olnud. Katie peab endalt küsima, kas lendav imeimik oli üldse  tegelikkus või oli see kõik ehk hoopis tema enda hallutsinatsioon, lootusrikas kujutelm? Kas sündinud imelaps oli armastuse oodatud vili või sisenduslik pettepilt? Ning selle küsimuse varjus luurab teine kahtlus: kas ta ei sünnitanud seda last äkki mitte lapsele elu andmiseks ja tema eest hoolitsemiseks, vaid hoopiski käepäraseks trööstiks omaenda üksildusele? Omamoodi on imiku minemalendamine mõistagi ka sümbol, viide asjaolule, et iga laps  tahab oma vanemate pesast varem või hiljem minema lennata. (Ingliskeelses levis on ju filmi reklaamlauseks „Lugu armastusest ja vabadusest”.) See on aga ka teistsugune sõnum: ka suurima armastusega ei suuda täiskasvanute maailm takistada lapse mõtete ja tajumuste lennukust. Niikaua kui peame täiskasvanuks, suureks saanuks seda, kes on oma hulljulge fantaasia ja raamistikuta maailmanägemise eneses hävitanud, elavad lapsed ja suured paratamatult eri maailmas. Samalaadse probleemistiku püstitas mõni aasta tagasi oma filmis „Charlie ja šokolaadivabrik” fantaasiameister Tim Burton. Burtoni filmi sotsiaalne kommentaar oli ilmselgelt avalikum kui Ozonil: Burton tahtis paljastada tarbimisühiskonna soovi näha lapses ennekõike potentsiaalset tarbijat. On ju tõsi, et lapsed on kergemini mõjutatavad ning seetõttu ka kergemini äraostetavad mitmete näiliste hüvede  ja mõnudega poolt, olgu nendeks siis kas või keemilistest komponentidest tulvil limonaadid või kolesteroolist pakatavad maiustused. Vähe tähtis pole ka see, et lastele mõjub sotsiaalne surve tugevamalt kui teistele: ilmselt ei taha ükski laps olla oma klassis ainuke, kellel puudub mõni „asi”, mis on kõigil teistel olemas. Ozon puudutab kõiki neid küsimusi vaid kaudsete vihjetega ning, nagu tema filmides varemgi, jääb ka „Rickys” vaatajale vabadus  vaadata jutustatud lugu lihtsalt kui lugu ja sellest mitte midagi järeldada. Ehk on see katse kõnetada vaataja teadvuse asemel tema alateadvust usus seesuguse taktika suuremasse efektiivsusse?     

Lõpp hea, kõik hea 

„Lõpp hea, kõik hea,” ütleb vanasõna. Kui seda kinematograafiliselt parafraseerida ja öelda, et film on väärt niipalju, kuipalju on väärt selle lõpukaader, siis on „Ricky” kõigist oma puudustest ja klišeedest hoolimata väärt väga palju. Ozoni uuele filmile on ennekõike ette heidetud, et see kujutab endast justkui kahte teineteisest eraldatud poolt: sotsiaalrealistlik algus ning groteski ja huumori vahel kõikuv teine osa. Filmis on hulk kaadreid, mis on koomilised,  ent filmist ei kao kõle ja ähvardav alatoon. Stseenide puhul, kui ei tea, kas naerda või nutta, ei jää õigupoolest vist kordagi tunnet, et naer oleks tõepoolest kohane. Ent kui väike Lisa hoiab motorolleri tagaistmel tugevasti kinni oma kasuisast Pacost ning nad sõidavad üheskoos läbi linnatänavate, siis saavutab Ozon lihtsa kujundikeele abil väga suure sisendusjõu. Õigupoolest polegi selles filmis millelgi suuremat sisendusjõudu kui  filmi kõige lihtsakoelisemal lõpukaadril: külm tuul puhub lapsele näkku ja ta kissitab silmi, tal on jahe ja ebamugav, ent oma kasuisast (või siiski pärisisast?) kinni hoides on ta rõõmus, ta on õnnelik. „Rickyst” koorub kokkuvõttes lihtne ja ootamatu sõnum: laps ei ihka paljut. Ta tahab vaid, et tal oleks, kellest kinni hoida. Ta ei oota, et teda kõiges mõistetaks, ta ei oota sedagi, et tema vanemad ennastki alati mõistaksid. Ta  on rahul sellega, kui jääb omaette oma tiivulisse ja pisut uskumatusse maailma, ent tahab, et saaks end vähemalt oma vanemate juures tunda hoitult ja turvaliselt. Kui suudame seda lapsele pakkuda, on juba see talle natuke nagu soe ja vahva muinasjutt ning temast võib kasvada inimene, kes pole niisama hall kui teda ümbritsev trööstitu tehasemaastik.