Mere kaldal tühjas linnas

Donald Tomberg

Üksindus ei kao kuhugi, üksindus ongi justkui see, mis eksistentsiaalselt püsib ja jääb. Ent selle üksinduse kohal on ootus.        Mängufilm „Attenberg” (Kreeka 2010, 95 min), režissöör ja stsenarist Athina Rachel Tsangari, operaator Thimios Bakatakis. Osades Ariane Labed, Giorgos Lanthimos, Vangelis Mourikis jt. Linastub kinos Sõprus.  23aastane Marina elab arhitektist isaga mereäärses tööstuslinnas. Selgub, et isa on ravimatult haige. Isa ja tütar peavad nüüd mõlemad valmistuma isa peatseks surmaks. Surm on  paratamatu, ent elu areng ja jätkumine on paratamatu samamoodi; ajaperioodi, mil isa vaikselt hääbub, jääb ka Marina seksuaalne ärkamine. „Attenbergi” peategelased leiavad end vastandlike eksistentsiaalsete antuste pingeväljas. Elu areneb kahes suunas: ühelt poolt lõpu, teiselt poolt jätkumise poole. 

Protsess   

„Attenbergi” struktuur on fragmentaarne ja  narratiiv areneb seisundite rõhutamise kaudu Peategelased on oma eluga jõudnud murdejoonele, tagasipööret siit ei ole, samas jälgivad nad eneses toimuvaid muutusi nagu distantsilt, kõrvaltpilguga. Isa on suremas, ta hääbub, ent ei muuda seetõttu oma elus midagi. Isa justkui ei samastagi end surijaga. Ka Marina jaoks ei tähenda seksuaalne ärkamine isiksuslike hoiakute muutumist.   

Kõrvaltpilku rõhutatakse siin ka Marina ja tema sõbranna Bella erinevuse kaudu. Marina ja Bella on parimad sõbrannad, nende suhe on  aga ühtlasi võitluslik, pinget võimendab kummagi erinev hoiak isikliku seksuaalsuse tajumises. Bella isiksus ongi defineeritud peamiselt seksuaalsuse kaudu, Marina suhtub oma seksuaalsesse ärkamisse aga võõristusega, isegi vastumeelsusega.   

„Attenbergi” seisundilisus sünnibki kõrvalpilgust, paratamatusest, mis tekitab hirmu ja võõristust, mängulistest ja samas traagilise alatooniga katsetest jõuda vastastikku täielikuma mõistmiseni, ning sünnib ka sisimas peituvast õnneootusest. Dramaturgilises kompositsioonis ei rõhutata mitte sündmusi, vaid protsessi.  Võiks isegi öelda, et „Attenbergis” saavad sündmused protsessi maandatud ja lahustatud. Kui sündmust defineerida nii, et sündmus on see, mis juhtub, et sündmus toob kaasa muutuse ning muutusest lähtub uus tegevusahel, siis tähendab see ühtlasi, et sündmus koondub jagamatuna ajas, tegevus on aga ajas jagunev. See, mis „Attenbergis” tõepoolest juhtub ja mis tegelikult muutused kaasa toob, on aga elu protsess ise, mis ühtlasi on paratamatu.  Et sündmuse sulatamist protsessi veidi selgemalt markeerida, võiks välja tuua järgmise rea, mida võiks ette kujutada diagrammina: see, mis peategelastega sünnib, on ühtviisi eksistentsi paratamatus, protsessilisus ja üleminek ühelt eksistentsi staatuselt teisele ehk see, mis on määratud (see, mis peab toimuma), see, mis toimub (pidev ajaline järgnevus), ja see, mis juhtub (mis toob kaasa muutuse), sulavad mõtteliselt kokku. 

Protsessid arenevad ja jõuavad lõpp-punktini. Ning kui ühe protsessi lõpp määratlebki lõppu, teise protsessi lõpp algust (isa sureb, Marina leiab armsama), siis emotsioonid võnguvad dialoogides ikka rohkem sissepoole, kontrastid sulatatakse aeglasse rütmi, uue status quo kujunemine hoitakse võimalikult tasasel, isegi monotoonsel nivool.         

Lage ruum         

„Attenbergi” ruumilahendus toimib selges seoses  Antonioni loominguga. Antonioni oli muidugi absoluutne kinematograafiline geenius, kes suutis tegelasi ümbritseva ruumi muuta metafüüsiliselt tühjaks. „Attenbergis” korratakse nii mõnelgi puhul Antonioni strateegiat. Siin avanevad lagedad ruumid (haigla) ja ruumid nagu lagendikud (valge magamistuba), siin avanevad ruumid nagu pinnad (filmi algus,  Marina ja Bella valge seina taustal). „Attenberg” on küll kreeka film, ent temperamentseid kreeklasi siin eriti ei kohta, enamasti mõjub ka ümbritsev linn pigem inimtühjana. Baaridaam Bella töökohta naljalt üle kahe külastaja ei satu ja ainus kindel kunde ongi seal Marina. Ruum võimendab oma lageduses tegelaste üksinduse tajutavaks, mõjule pääsevad füüsilised distantsid, tegelased jäävadki otsekui lagendikule ja  seda nii füüsilises kui eksistentsiaalses plaanis. „Attenbergi” puhul on tõmmatud paralleele ka meie kodumaise „Sügisballiga”. Linnaruum on siin mõtteliselt tõesti olulisel kohal. Marina isa on tööstuslinnaku planeerija ning ühes episoodis märgib ta linnaku ideeliselt tühja ambitsioonikust ja ajaloolist juurtetust. Linnakust plaaniti uut algust, (tööstuslikku) revolutsiooni, ning sellisena on see eluruum nagu manifest. Tööstuslinnak ei ole sündinud ajalisest  pidevusest, ta pole kujunenud, kasvanud ega arenenud. Linnak on ehitatud põhimõtteliselt karjamaale, aeg toimibki seal vaid kui hääbumise ootus ehk, nagu isa märgib, „otsekui oleksime planeerinud varemeid”. Marinale aga linnak oma monotoonsuses meeldib, see mõjub rahustavalt. Jah, linnaku tähendus saab tunnetuslikult laetud, ent see tunnetus ei näigi taotlevat erilisi variatsioone. Tööstuslinnak on eelkõige skeem, mudel, mis on mateeriasse  vormitud, see ei võngu ega peagi tunnetuslikult võnkuma teisiti kui kordust luues. Tunnetuslikult peenelt võngub aga selle filmi rütm. Režissöör on nii mõnedki stseenid komponeerinud nii, et vaataja läheb rütmiga kaasa märkamatult, nagu lummuses. Antonioni ruumistrateegiat võib korrata ja varieerida, rütmiga lummata, olgu või katkendlikult. See on aga juba sootuks tõsisem argument. 

Kommunikatsioon   

„Attenbergi” kandvaimaks teemaks on kommunikatsioon. Vastastikuse suhtlemisvõimalikkuse/ võimatuse probleem on muidugi igivana. Kui palju on võimalik teineteisest aru saada ning kas ongi üldse võimalik jõuda tõelise vastastikuse mõistmiseni? Kas tõeline kontakt ja mõistmine saab sündida ka vastastikusest pingutusest või on nii, et võime küll vastastikku püüda, aga jääme ikka ja paratamatult eraldi?  Või ehk on küsimus suhtlemise viisis, koodides, mida jagame? 

Režissöör Tsangari vaatleb oma tegelasi ühtlasi antropoloogilise huviga. Kuidas toimib  kommunikatsioon ja mõistmine, millele see toetub? Igapäevaelus rakendame suhtlusel formaalloogilisi printsiipe suhteliselt harva, näost näkku suheldes loeme me „kogupilti”: meie käsutuses on sensoorse informatsiooni kanalid ning seetõttu on sõnumite loogiline korrastatus kõrvalt vaadates palju vähem ilmne. Tavakäitumises vahendab verbaalsus vaid osa informatsioonist. Tsangarit huvitabki aga „kogupilt”. 

Marina armastab loodusdokumentaale, ka režissööri poolehoid näib kuuluvat loomadele. Mõtteline sisu, võimalik lähedus, ei sõltu sedavõrd sõnadest, sügavamat mõistmist vahendab pigem hoiak ja koodid, kõnelemine sõnadeta. Marina ja isa mängivad sõnamänge. Nagu tennises palle pillatakse vastastikku sõnu, mis suhestuvad riimudes (tähenduse ja kõla sümbioos). Marina ja isa mängivad vahel vastastikku ka loomi ja selle mänguga saab ehk  öeldud ka see, mida sõnad lõpuni ei võimalda. Teisipidi käib siin sõnalise suhtlusvormi taandamine ja puhastamine, otsitakse seda, mis on vastastikuses kontaktis primaarne. Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Attenbergi” läbivas võõristuses vaadeldakse ja otsitakse võimalikult algset kontakti. Otsitakse seda, mida suhtlemiskood ei varja, vaid võimaldab. Tulles tagasi artikli alguse juurde, siis on nii surm kui seksuaalne ärkamine paratamatud  eksistentsiaalsed antused, ent see paratamatus mõjub ühtlasi võõristavalt. Paratamatuste kõrval on aga välja toodud ka see, mida oodatakse. Oodatakse armastust. Ja oodatav armastus ei ole võõristav. Oodatav armastus on loomulik (ja seetõttu teda oodataksegi). „Attenbergi” tegelased alustavad ja lõpetavad lagedal. Marina üksindus on lõpuks ühtpidi suurem (ta on kaotanud isa), teistpidi väiksem (ta on leidnud armsama). Üksindus ei kao  kuhugi, üksindus ongi justkui see, mis eksistentsiaalselt püsib ja jääb. Ent selle üksinduse kohal on ootus. Seda, mida oodatakse, ei pruugigi kunagi reaalsuses sündida, tõenäoline ongi just monotoonsus, vaikne surma poole triivimine, seinte taga vaibumine. Aga see, mida oodatakse, on loomulik ja tõeline. „Attenberg” on väärt film, siiras, nukker, distantseeritud ja omapärase absurditajuga. Peaosatäitja Ariane Labed pälvis Veneetsia filmifestivalil  parima naisosatäita auhinna ja igati teenitult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht