Meie seas kõnnivad filosoofid-kuningad

PAUL EMMET

Mängufilm „Kapten Fantastiline“ („Captain Fantastic“, USA, 2016, 118 min), režissöör-stsenarist Matt Ross, operaator Stéphane Fontaine, helilooja Alex Somers. Osades Viggo Mortensen, Frank Langella, George MacKay, Samantha Isler, Annalise Basso, Nicholas Hamilton, Shree Crooks, Charlie Shotwell, Steve Zahn jt.

Hästi kohanenud perekond, kes kannab endas edasi algsete Ameerika pioneeride vaimu.

Hästi kohanenud perekond, kes kannab endas edasi algsete Ameerika pioneeride vaimu.

Pressifoto

Ameerika vastukultuuri koomiksikunstnikul Robert Crumbil on töö nimega „Ameerika lühiajalugu“ („A Short History of America“, 1979), 12 paneelist koosnev töö, mis näitab lihtsalt ja värviküllaselt Ameerika maailmajao preeriate ja metsade järkjärgulist muutumist poodideks, bensiinijaamadeks ja teedeks. Teose lõpetab väike tekstiosa, küsimus „mis edasi?“.

Ben Cash (Viggo Mortensen) on vastukultuuri kehastus. Ta elab metsas koos oma metsikute, ent ülikõrgelt haritud lastega. Nad on omaks võtnud kadunud eluviisi – elatuvad maast ja loodusest, süsteemist väljaspool. Nad on hästi kohanenud perekond, kes kannab endas edasi algsete Ameerika pioneeride vaimu. Teerajajad ja kangelased parema elu otsingul. See on stoiline, aus, distsiplineeritud ja vastupidavust proovile panev elu. Korrastatud eluviisiga intelligentne visionäär Ben pooldab laste kasvatamisel ranget korda oma koduõppes. Pidev „treening“ koosneb mägironimisest, jahipidamisest, lugemisest, diskuteerimisest, muusikast, meditatsioonist ja joogast.

Tulemused on erakordsed: vanem poeg esitab salaja paberid kuude USA tippülikooli ja saab kõigisse ka sisse.

Hipid, erakud, ellujääjad. Tundub, et kõigile, kes valivad elu väljaspool süsteemi, saab külge kleepida ka sildi. „Kapten Fantastilises“ täidab Beni ja tema pere karmi ja spartalikku elustiili ometi armastus, kaastunne ja ehedus. Siin luuakse Platoni filosoofe-kuningaid. Nad kütivad koos, sulandudes ühte loodusega, näomaalingud meenutamas pärismaalaste omi. Hirvele lähedale jõudes püüab vanim poeg Bodevan (kõigil lastel on ise välja mõeldud nimed) selle kinni paljaste kätega. Igaüks kuuest lapsest teab oma ülesannet ja väljaõpet, isegi seitsmeaastane, kes nülib, puhastab ja valmistab ette püütud ja tapetud looma. Kõik tundub ideaalne, aga pinget tekitab tõsiasi, et Beni naist ja laste ema Lesliet (Trin Miller) pole. Ta on bipolaarse häire diagnoosiga haiglasse pandud,, kuna Ben ei suutnud tema äkiliste tujumuutustega toime tulla. Ainus valik oli pöörduda lääne meditsiini poole.

Sündmused võtavad aga traagilise pöörde ja metsaperekond peab ette võtma retke tsiviliseeritud maailma.

Kuigi lapsed on oma metsaeluga väga rahul, on filmis kesksel kohal Leslie kaadritagune vaimne lagunemine. Viidatakse ka sellele, et nende äärmuslikul eluviisil oli selle protsessi kiirenemises oma osa. Isa ja laste vahelised pinged ongi kõik tingitud tasakaalu puudumisest nende elus. Kõnekas stseen leiab aset Beni õe majas, kes on harilik eeslinna pereema kahe pojaga. Väikekodanlikust perest poisid naeruvääristavad ja häbistavad metslasi, kui üks neist arvab, et vestluses nimetatud nime Nike all peetakse silmas kreeka tiivulist võidu­jumalannat (guugeldage „Nike“ ja vaadake, mis vastust teile pakutakse). Näeme, kui kaugel on nende elu tava­pärasest ühiskonnast.

Kuigi käsitletavad teemad on tõsised, luurab pealispinna all alati väljakutsuv huumor. Teeäärses einelauas peatudes küsib noorim, miks kõik nii paksud on, mille peale ta kutsutakse korrale sõnadega: „Me ei heida nalja kellegi üle peale kristlaste.“

„Kapten Fantastiline“ mõjub umbes nagu maale jõudmine pärast väsitavat sekeldamist linnas: puhas õhk, puud, tuuleiil, vaikus, sitikad … Vaikus ja metsikus üheaegselt? Tundub, et ei toimu mitte midagi, aga rikkalik elu on kõikjal. Kõik oleneb lihtsalt valmisolekust ilmutada teatud sihikindlust ja pealehakkamist, et elada sellest, mida ümbrusel on pakkuda. Pole megapoode, kuhu sisse astuda. Ma vaidleksin vastu võimalikule väitele, et see film on mõeldud friikidele, hipidele ja veidrikele. Eestis toimunud linastusel võis olla küll vaid kaks inimest, aga Sundance’i festivalil võeti film kuulu järgi vastu kümneminutise aplausiga püsti seistes. „Kapten Fantastiline“ on ülistuslaul 1960ndate aastate kõrgperioodile, kui vastukultuurist ähvardas saada Ameerika uus normaalsus. Hunter S. Thompson kirjutas: „Valitses fantastiline üleüldine tunne, et kõik, mis me ette olime võtnud, oli õige. Et me olime võitmas.“

Tundub, et tänapäeva linnad on jõudnud oma arengus lagunemise äärele. Ben ja Leslie on loonud endale maapealse paradiisi vastukaaluks maailmale, mida nad näevad korrumpeerunu ja hoolimatuna. Paganlik filosoofia segatuna budismi, isiklike ja puudutavate riitustega. Jõulude asemel tähistatakse Noam Chomsky sünnipäeva. Cashide perekond elab ühe tema maksiimi järgi: „Praeguses arengujärgus võtab elanikkond enda kätte oma elude juhtimise ja hakkab tegelema ühiskondlike teemadega solidaarsuse, kaastunde ja hoolivuse põhimõtteid järgides, või – alternatiivina – pole enam kellelgi meist mingit saatust, mida kontrollida.“

Igaühele, kes on sõitnud läbi Ameerika ja näinud oma silmaga seda väsitavate bensiinijaamade, supermarketite, drive-in-sööklate, liitlinnade ja reklaamtahvlite rägastikku, ning mõistnud seejärel, et ka kodumaa on sinnapoole teel, on ilmselt meeltmööda Beni kasvatusviis. Hiljuti väitis üks rootslane linnastumisest rääkides, et Rootsis on linnakodanikest professionaalide hulgas hakanud levima komme kolida maale ja elada seal oma esivanemate kombel. Oma maaga enese äraelatamine on raske töö. Hariduslike, eetiliste ja moraalsete väärtuste murenedes peaksid poliitikud aga selle mõttelaadi omaks võtma, eriti kui silmapiiril terendab hulgaline tööpuudus, sest masinad on töökohad lihttöölistelt üle võtnud.

Üks viis ohule vastu astuda on naasmine kohaliku põllumajandusmudeli juurde, kus koduaiad ja ühisaiandus asendaksid monokultuurset loomakasvatust. Pigem „Kõigil on aed“ kui „Igaühel on auto“.

„Kapten Fantastiline“ paneb mõtisklema äärmusliku näite põhjal. Sotsialistlik utoopia vs. tarbimisunelm. Roheliste, sotsialistide, anarhistide ja anarhosündikalistide marginaliseerimine ja kontroll on viinud selleni, et pigem paljudele kui vähestele pakutav kasu tervist ja jõukust puudutavates seadustes on taas päevakorras.

Igaühele meeldivad distsiplineeritud, tugevad, tahtejõulised, loomingulised, sügavamõttelised ja terved lapsed. Kuigi viimase saja aasta jooksul on hüppeliselt suurenenud ligipääs haridusele, puhtale veele ja korralikule toidule, on makstud ränka hinda keskkonnareostuse, hävitamise ja ühiskonna vaimse tervisega. Ammu on aeg ümber mõelda, et ära hoida libisemine XX sajandi keskpaiga barbaarsusse. Seda saame loota vaid siis, kui filosoofid-kuningad taas meie seas ringi kõnnivad.

Mutualismi rajaja Pierre-Joseph Proudhon räägib ühiskonnast, kus repressiivsete institutsioonide võim on kahandatud miinimumini ja asendatud eluviisiga, mille aluseks on kogukond. „Kapten Fantastiline“ näitab sinnapoole teed. Esmane kogukond on perekond.

Märksa hiljem lisas Robert Crumb oma koomiksile veel kolm paneeli, mis kujutasid täielikku lagunemist, taassündi ja lõpuks ka harmoonilist elu metsade rüpes.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming