Meestemängude eripära

Jaan Paavle

Raamatu sü?eeliinist on üldiselt kinni peetud. Rõhuasetus on dünaamikal, kuid oluliseks on peetud ka dostojevskilikku maailmanägemust heast ja kurjast, selgete piiride puudumist heleda ja tumeda inimloomuse vahel.

Riiginõunik Fandorin (Oleg Men?ikov) ja poliitmängur Po?arski (Nikita Mihhalkov). ANU VAHTRA

Mängufilm ?RIIGINÕUNIK? (?Statski sovetnik?, Venemaa 2005, 125 min). Re?issöör Filipp Jankovski. Osades Nikita Mihhalkov, Oleg Men?ikov, Konstantin Habenski, Vladimir Ma?kov, Oksana Fandera, Marina Mironova, Emilija Spivak, Oleg Tabakov jt. Esilinastus Eestis kinos Sõprus 1. juulil.

Totaalne võimuvõitlus on kestnud inimsoo hällist ja kestab siiani. Mängus on kuningad ja etturid, võideldakse peegeldatud varjudega, mida kujutab ka film ?Riiginõunik?. Enne seda veel mõni sõna Boris Akuninist, kellest polegi palju teada. Selle pseudonüümi taga võib lisaks jaapani filoloogi haridusega Grigori T?harti?vilile olla mitugi (kaas)autorit, kui arvestada kiirust, millega üha uusi ja uusi põnevusjutte turule paisatakse. Üksnes Erast Petrovit? Fandorini seiklustest Venemaal ja mujal (jaapaniteemaline ?Teemantratas?) on üle 10 raamatu. Sõna sekka ütleb koguni üks Erasti kauge järeltulija. Lisaks nunn Pelagija detektiivitööst, juba on uus seriaal raamatulettidel, projekti ??anrid? esimesed, kirjanduslikult tasemelt ebaühtlased, kuid ajastut küllap adekvaatselt kujutavad raamatud. Siin oleks vaja juba David Vseviovi halastamatut pilku Vene tollastesse oludesse. Mina olen vaid heauskne lugeja.

 

B. Akunini raamatu ekraniseering

 

Vene uue suurfilmi aluseks on ilmumise järjekorras kuues raamat Fandorini ?saagast?, pealkirjaks ?Riiginõunik?. Käsikiri B. Akuninilt (või Bakuninilt, kuidas kellelegi meeldib), re?issööriks Filipp Jankovski (näitleja Oleg Jankovski, kunagise menunäitleja poeg). Ütlen kohe, et läksin seda suurteost vaatama päris suure eelarvamusega: teada need ekraniseeringud, tuntud näitlejad ei pruugi sobida igasse filmi jms. Õnneks oli see mu tühipaljas hirm ja rumalus.

Rumalusi õnneks filmis peaaegu polnudki. Kohati oli tegu lausa ?edöövriga, seda nii näitlejate töö kui ka lavastuse osas. Eelkõige tuleb kiita Filipp Jankovski head vaistu näitlejate valimisel peaosadesse: Nikita Mihhalkov, Oleg Men?ikov, Konstantin Habenski, Vladimir Ma?kov.

Mihhalkov tegi lausa hiilgerolli, teised osatäitjad näitasid selles filmis küllaltki head mängu. Teada on tõsiasi, et Mihhalkov on filmire?issöörina üks suuremaid tegijaid Venemaal. Ja tema filmirollidki on olnud kõvasti üle keskmise. Tundub, et ?Riiginõuniku? vürst Po?arski ületab eelmisi. Et Mihhalkov on ka linateose produtsent, laseb oletada ta sügavat, sisusse suundunud kätt filmiteose loomise juures.

Men?ikovi Fandorin vastas mängumaneerilt täpselt raamatule, kuigi lugeja peab välise kujujoonisega harjuma. Tublid, veetlevad ja veenvad on samuti kõik naisnäitlejad. Eriti vahva on madmuasell Julie Marina Mironova esituses, kellele on antud talendiga adekvaatset (ja montaa?is allesjäetud) ekraaniaega. Sama kehtib ka Igla (Nõel) korporatiivnime kandva, näitleja Oksana Fandera kohta. Tagasihoidlikum ja vastakaid tundeid tekitav on preili Litvinova (Emilija Spivak), pankur Litvinovi tütre rollilahendus. Viga on kontseptsioonis. Kas re?issööri möödalase? Seal, kus peaksime nägema ärahellitatud, kapriisset juuditari, näeme kaunist, kuid vägagi litsilikku venepärast lehtsaba.

Kõrvalosadega on ilmselt vähe vaeva nähtud. Fandorini teener Ma?a on täielik möödapanek. Sellisel kujul nagu näeme, olnuks õigem ta linateosest üldse välja jätta.

Puuduseks pean ka filmi helikujundust, mis võiks kommenteerivana saata mingit tummfilmi, aga mitte aga XXI sajandi visuaalset tippteost. Karuteene teeb siin ka kino Sõprus tehnika, mis paiskab viimase peal detsibellid kinosaali vaataja peale.

Raamatu sü?eeliinist on üldiselt kinni peetud. Rõhuasetus on dünaamikal, kuid oluliseks on peetud ka dostojevskilikku maailmanägemust heast ja kurjast, selgete piiride puudumist heleda ja tumeda inimloomuse vahel. Kummastav ja ootamatu on vürst Po?arski pöördumine saali, meie, vaatajate poole: kas te debiilikud ei ole veel tapmisest väsinud? Ei, ei ole. Mis te nüüd! Paneme aga sedasi edasi.

 

Anarhism ja armastus

 

Raamatu lõpulehekülgedel ütleb muidu nii kergemeelne preili Julie anarhist Grinile: ?Ah teid vaesekesi! Kuradile need teie lollused! Ta ju armastab sind, ma näen. Ja sina teda. Elaksite teineteisele, rõõmustaksite õnne üle. Aitab inimeste tapmisest. Midagi head sellele ei ehita.?

Loomulikult ei mõjuta ta jutt kedagi, kes tuult külvanud, peab tormi lõikama. Ka Grin, ka Nõel. Ka meie. Ka nemad.

Vahendid ja eesmärk on kattuvad mõisted. Eluteatris mängides me tihti (alati, tavaliselt) unustame selle. Vähem esteetikat, rohkem eetikat, tahaks hüüda. Vürst Po?arski, kes uskus end olevat kuninga, oli tegelikult ettur. Plahvatus kustutas temagi eluekraanilt. ?Võimu prestii? on kõige tähtsam. Tähtsam ka tõest,? ütleb suurvürst Siimeon Aleksandrovit?. Fandorin sellise eetikaväänamisega ei lepi ja lahkub riigiteenistusest, vastu võtmata pakutavat Moskva politseiülema mõjuvõimsat ametikohta. Nii on raamatus. Mis filmis, vaadake ise.

Meestemängude eripäraks on: ei võida mitte keegi, kuid kaotajate arv on piiritlemata. Saadakse ihaldatud autasud, kuid need pudevad küljest. Ometi söandaksin tõlkida B. Akunini tegelase Lorelei Rubin?teini luuletust ?Surma armuke?: ?Tasuks teadmine jääb saatma ? / Surma pole, aga uni on / Läbi pilkasuse vaatab / Ingel põhjatuse Awadon.?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming