Meelehea õppetunnid

KAAREL KUURMAA

Mängufilm „Lõpetamine“ („Bacalaureat“, Rumeenia 2016, 128 min), režissöör-stsenarist Cristian Mungiu, operaator Tudor Vladimir Panduru. Osades Adrian Titieni, Maria Dragus, Vlad Ivanov, Lia Bugnar, Malina Manovici jt.

Pärast rünnakuintsidenti on asjasse segatud ka politsei (Vlad Ivanov, keskel), kes mässib end samuti kiiresti valede võrku.

Pärast rünnakuintsidenti on asjasse segatud ka politsei (Vlad Ivanov, keskel), kes mässib end samuti kiiresti valede võrku.

Kaader filmist

Tänavune Cannes’i filmifestival on jõudnud vaevu lõppeda, kui selle programmi värsked väärtfilmiõied on juba jõudnud meie kinoekraanidele. Põhivõistluse suurnimedest saavad Eesti kinohuvilised esimesena nautida Rumeenia uue laine suurima kineasti Cristian Mungiu neljandat täispikka filmi „Lõpetamine“, mille eest ta pälvis festivalil parima režissööri tiitli kahasse Oliver Assayas’ga („Isiklik poodlejaga“).1 Võib kindlalt väita, et selle tööga on Mungiu jõuliselt kinnitanud, et kuulub maailma filmikunsti tippnimede hulka. On üsna tähelepanuväärne, et tema filmograafias polegi ühtegi läbikukkumist ega äravajumist. Kõiki Mungiu filme näidataksegi meeleldi filmifestivalidel ning mõnedes avaramate võimalustega riikides, nagu ka Eestis, saab neid vaadata ka kinolevis. Eriti pärast möödunud kümnendi üheks tähtteoseks kujunenud 2007. aasta Kuldse Palmioksa võitja „4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva“2 üleilmset edu on Cristian Mungiu mees, kelle uued tööd on väga oodatud, eriti Cannes’is, kus on esilinastunud kõik tema täispikad filmid. Õnneks pole tema sotsiaalkriitilised filmid seni pettumust valmistanud.

„Lõpetamine“ on meie kinolevis kolmas Mungiu film ning käekiri on tuttav, vaatamata senise operaatori Oleg Mutu väljavahetamisele. Endiselt rullub film vaataja ees lahti rahulikult ning kaamerapilk on jäädvustanud üsna olmelised dialoogid. Olmeliseks tema lood ka ju jääksid, kui need poleks lahendatud psühholoogilise teatri võtmes tugevate näitlejatöödega ning üles ehitatud pinevale loole. Millimeeterhaaval suurendatakse igapäevaelu nüansse, kuni need meid järsku suurte üldinimlike dramaatiliste konfliktideni juhatavad. Tänapäeva filmikunsti tehnilise võimekuse juures kammerliku, eriefekte vältiva esitluslaadi korral suudab pinget hoida ainult hea lavastaja. Õnneks on Mungiu väga hea lavastaja, kes valdab misanstseeni ning suunab tempot, mitte ei lohise sündmustele järele ega jookse neil eest. Tema lähimaks filmisugulaseks võiks kaasmaalase Puiu asemel (kellega tal ei pidavat just kõige soojemad suhted olema) pidada hoopis iraanlast Asghar Farhadit. Mõlemad toetuvad tugevatele lugudele, headele näitlejatele ning peenelt komponeeritud stsenaariumile, mille nad ka ise kirjutavad. Erinevalt Farhadist on Mungiu jäänud täielikult truuks oma kodustele paikadele ning Pariis või Hollywood pole suutnud pakkumistele vaatamata piisavalt ahvatleda. Sellel on ka põhjus. Ta soovib alati olla keskkonnas, mida tunneb peensusteni. Ajakirjandusliku taustaga Mungiu tahab olla enne filmimist kindel, et see, mida ja kuidas räägitakse, võib ka päriselt aset leida. Kõik peab tunduma võimalikult tõeline. Tinglikkus, illusoorsus ja abstraktsioonid pole Mungiu lemmikmaitseained. Meie ees peavad tegutsema lihast ja luust inimesed.

„Lõpetamise“ tegevus leiab aset tänapäeva Rumeenia provintsilinna (see võiks vabalt olla ka režissööri sünnilinn Iași), kus enam-vähem kõik tunnevad kõiki ning paratamatus on helgemate peade pidev äravool kas suuremasse linna või veel parem, suisa välismaale. Rumeeniast on viimasel aastakümnel lahkunud koguni ligi kolm miljonit inimest. See on filmi ühe pingevälja mõistmiseks oluline fakt.

Pereisa, kohaliku haigla hinnatud arsti Romeo Aldea (Adrian Titieni) kinnisidee on, et tütar Eliza peab sooritama keskkooli lõpueksamid perfektselt. Alla selle on tegu täieliku katastroofiga, sest ainult parimad hinded tagavad unistuse täitumise – ärakolimise kolkast ning pääsu prestiižsesse Inglismaa kõrgkooli. 18aastase süsteemse haridustöö viljade vormistus satub aga löögi alla, kui Elizast saab kummalise ja lõpuni seletamata seksuaalründe ohver.

Ta pääseb õnneks ilma suuremate vigastusteta, ent psühholoogiline löök niigi eksamistressis tütarlapsele on ilmne. Isa leiab, et eesmärk pühitseb abinõu, ning tema innukal pealekäimisel jätkatakse juhtunule vaatamata eksamisessiooni. Olukorra positiivse lahenduse kindlustamiseks teeb väikelinna eliidiga läviv isa ka mõned pisikesed sammud. Sümboolne on, et idee haridusministeeriumi eksamineerijatelt tütre hüvanguks „inimlikku abi“ küsida sõnastab loomuliku iseenesestmõistetavusega kohalik politseiülem, keda mängib filmis „4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva“ jõhkrat abordiarsti kehastanud Vlad Ivanov. Sisult korruptiivne akt sooritatakse otse riigivõimu ühes märgilisemas institutsioonis – politseimajas. Seepeale avaneb vaatajaile üht meelehead teise meelehea vastu vahetav lootusetult läbipõimunud süsteem, kuhu selles filmiloos kuuluvad meditsiini- ja haridustöötajad, prokurörid ja politseinikud. Jällegi tähelepanuväärne märkus stsenaristilt – kõik võimukad keskealised mehed. Selle filmi naised on pigem vagurad meeste mängude pealtvaatajad. Pole seegi juhuslik sotsiaalne remark. Ainult Elizat mängiv noor Maria-Victoria Dragus saab luua rolli, kus ta saab iseseisva otsusvõimega esile kutsuda mingisugusegi muutuse. Doktor Romeo Aldea abikaasa Magda ning armuke Sandra peavad allaheitlikult ootama mehe otsuseid, noor Eliza kehastab aga südikust ja moraalset otsustusvõimet, sest kes muu kui koolilõpetaja teab, mis on õige ja vale. Hea, et on selline puhast arusaamist võimaldav iga, kui elu halltoonid pole veel tõetunnetust varjutanud. Mungiu on istutanud oma filmiloo kaudu lootuse, et ehk suudavad tulevased põlvkonnad peatada korrumpeerunud ühiskonna moraalse allakäigu. Stsenaariumi teeb aga tugevaks see, et pole ka need korruptiivseid vestlusi pidavad mehedki siin mingid ühekülgselt hukka mõistetavad eetiliselt väärastunud mölakad. Kõigil neil on selged ja inimlikult arusaadavad õilsad motiivid. Kas saab siis otseselt hukka mõista näiteks surmaga võitlevat patsienti, kes loodab valge ümbriku abil pikendada oma elupäevi? Huvitava statistika järgi on koguni 60% rumeenlasi andnud arstidele pistist ja peab seda ainsaks võimaluseks arsti juurde pääseda.

Filmi üks keskseid stseene on mitmeminutiline vestlus isa ja tütre vahel (see on valitud ka plakatile). Selles on emotsionaalset valu ja küünilist reaalsust: isa selgitab tütrele pisikese eksamipettuse vajalikkust, sest siis ootavad tütart paradiislikud Kensingtoni aiad Londonis, ning selgitab talle oma põlvkonnast rääkides, et „1991. aastal tegime me vea, lootes, et suudame muuta ühiskonda ja liigutada mägesid, aga me ei liigutanud midagi. Mina ei kahetse, sest ma vähemalt üritasin, aga sina ära korda meie vigu, muidu osutub meie elu täitsa mõttetuks“. See lõik peaks puudutama ja panema peeglisse vaatama kõik sotsialismisüsteemis elanud täiskasvanud. Mõelgu oma rahaga täidetud kilekottidele, uurimiskomisjonidele, juhilubade vahele torgatud kupüüridele või arstile ulatatud kommikarpidele ja tänuümbrikutele. Seda mitte ilmtingimata hukka mõistes, vaid pigem palgi leidmiseks enda silmast, mitte pinnu nägemiseks teiste omas. Mungiu on oma kodumaa palki näidates suutnud teha kogu maailmas mõistetava üldistuse. Tema unistus pole raha ja helgemaid päid vastu võttev London, vaid pigem parem elu kodumaal.

Mungiu on seda tüüpi lavastaja, kelle üksikasjadeni komponeeritud stsenaariumid võivad ärritada või tüütuna näida. „Lõpetamine“ poleks meistriteos, kui siin ei leiduks hinge ja emotsionaalsust. Keskkooli lõpetava tütre isa kirjutatud filmi on sisemist valu valatud vägagi palju, õnneks ka lootust.

1 „Personal Shopper“, Olivier Assayas, 2016.

2 „4 luni, 3 săptămâni şi 2 zile “, Cristian Mungiu, 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar