Meeldiv üllatus

Peeter Piiri

Kuna Iraagi sõja temaatika puudutab Eestit üsna otseselt, siis võib loota, et „Roheline tsoon” kõnetab ka meie kinopublikut. Viis aastat tagasi, kui sõjategevus Iraagis oli juba mõnda aega kestnud ja kui üha kasvavas piinlikus vaikuses sai selgeks, et mingeid keemiarelvi Iraagis polegi, liikus rahva seas mürgine ütlus: „Loomulikult pole Iraagis mingeid keemiarelvi, ameeriklased nimelt pole neid sinna veel jõudnud viia”. 

Kui ma kinosaali sisenesin, mõtlesin, et tegemist on Hollywoodi tavalise sõjamäruliga, kus kõik sündmused ja tegelased on esitatud üsna üheplaaniliselt ja läbi mustvalge prisma. Reklaam ütleb, et tegevus toimub Iraagis, liitlaste sissetungi ajal aastal 2003 ja et peategelane on armeeohvitser, kelle otsene ülesanne on leida üles Iraagi väidetavad keemiarelvavarud. Sellise sissejuhatuse mõjul ootasin kaheldava väärtusega filmi, kus tinase ilmega  Matt Damon taas kurjameid klobib ja maailma lõpuks sellest keemiarelva hädaohust ka päästab. 

Fantoomrelvad

Tühjagi. Filmi alguses satume keset sõjaväelist  operatsiooni, kus selgub, et luure poolt armeele antud keemiarelvade peidupaik on tühi. Siis selgub, et selliseid kiiroperatsioone on juba olnud kümneid ja kõik tulemuseta. Peategelane satub keset poliitikute ja sõjaväelaste intriigide võrku ning filmi lõpus selgub suurel ekraanil ja rasvaste trükitähtedega, et Iraagil polnud pärast Lahesõja lõppemist mitte mingeid keemiarelvavarusid ja et need väidetavad massihävitusrelvad lihtsalt mõeldi  kusagil Valges Majas, Pentagonis ja CIAs välja, et oleks kuidagigi võimalik põhjendada seda kummalist sõda. See on ülivõimas ja täiesti ühemõtteline seisukohavõtt. Esimest korda niimoodi pärast Michael Moore’i kurikuulsat kõnet Oscari vastuvõtmisel, kui ta ütles muu hulgas ka järgmist: „See on väljamõeldud sõda väljamõeldud põhjusel”. Teatavasti Moore ei saanud oma kõnet lõpetada, sest muusika keerati valjult peale ja  ainult ajalugu teab, kas see katkestus oli tsensorite kretinism või hoopis Hollywoodi ametimeeste vaikiv toetus Moore’i avaldusele. Ootasin, et see filmitegijate avaldus tuleb hiljem, nii umbes paari-kolme aasta pärast või ehk veelgi hiljem, kui liitlaste väed on juba Iraagist lahkunud ja poliitikute kired selles vallas vaibunud. Aga paistab, et uus president on Iraagi sõja teemalisele poleemikale Ameerika ühiskonnas mõjunud julgustavalt. Paistab, et  teatav vaikiv ajastu on lõppemas ja et Ameerika lähiajaloo teemadel võib taas oodata põnevaid käsitlusi eri meediavormides. Ja kuna Iraagi sõja temaatika puudutab Eestit üsna otseselt, siis võib loota, et see film kõnetab ka meie kinopublikut. 

Poliitiline ajalugu

„Rohelise tsooni” näol pole tegu mitte mõttetu märulifilmiga, vaid poliitilise ja ajalooteemalise linateosega; filmiga, kus on esitatud väga teravaid küsimusi ja jäetud õhku rippuma veelgi teravamaid vastuseid. Mingeid erilisi efekte seal pole, samuti ei näe me ekraanil staarnäitlejate paraadi. Filmikeel on suhteliselt kuiv ja napp nagu ka peaosalise näitlejatöö.  Nii see aga peabki olema, sest muidu varjaksid efektid ja staarid selle, mida on öelda filmi lavastajal Paul Greengrassil. Aga siiski, filmis näidatakse nõupidamist, kus Ameerika ametimehi vannutatakse teiste ametnike poolt Iraagi ohvitserkonnaga, endiste Husseini alluvatega, kokku leppima ja hoiatatakse kaose eest, mis tekib siis, kui nad võimu juurest täielikult kõrvale jäetakse. Otsekui vastuseks sellele näeme mõni aeg hiljem  George W. Bushi kõnest (mida väga hästi mäletatakse) lindistust: ta kuulutab sõja võidetuks ja Iraagi armee laialisaadetuks. Ameerika administratsioonil ei kõlvanud uut Iraaki üles ehitada koos Iraagi armeeohvitseridega, kuigi neil kõlbas teha nendega koostööd IraaniIraagi sõja ajal ja hiljemgi. Mis tuli pärast, seda teame hästi (mistõttu seda pole enam vaja filmis näidata): lõputu kodusõda ja kaos.

Minu eriline lemmik on kaader filmi lõpuosast: kaks Ameerika sõdurit jooksevad nagu kaks peni paksuvõitu Iraagi kindrali kannul. Üks tahab kindralit viia oma valitsuse ette, et paljastada korruptsioon ja pettus omaenda riigiaparaadis, samas pakkuda koostööd, et Iraagi armee hakkaks tööle uute isandate kasuks. Teine tahab kindralit tappa, et kinni mätsida oma ülemuste tehtud lollused. Kindral ise on timukas, närukael ja sõjakurjategija. Midagi üldistavat on selles stseenis nii poliitika kui sõjapidamise seisukohalt. Minge kindlasti seda filmi vaatama. Kui te ka pole sõja vastu, kui te ka olete kõige äärmuslikum USA välispoliitika pooldaja, minge ikka! Siin on, mille üle polemiseerida, vaielda, järele mõelda. Meil, eestlastel, samuti kui ameeriklastel. Saatsime ju ka oma poisid Iraaki (olgu, mitte meie, vaid meie riigikogu) vabadust ja demokraatiat üles ehitama. Kõik meie poliitilised jõud olid sellega lahkelt nõus, ainukestena olid vastu üks poolakast literaat ja moslemist näitleja. Sellele järgnes suhteline vaikus meie meedias, meie poliitikas. Aeg-ajalt on teatatud vaid mõnest surmasaanust ja haavatust. Aga äkki on nüüd käes hetk, kui nendest asjadest saab taas kõnelda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming