Meedia:Vestlus huvitava inimesega

Mart Soidro

  Tundub, et uuel meediahooajal läheb kõik vanaviisi. Mõned telesaated huvitavate inimestega on küll saatekavast kadunud, aga ega loodus siis tühja kohta salli – ETVs punnitab saates “Vastutuult” taas Reet Linna. Kui ma teda teleekraanil näen, meenub mulle mälupilt “revolutsionäär” Alma Vaarmannist, kes meil 30 aastat tagasi pahatihti koolis esinemas käis. Teda eristas teistest tollal veel elus riigikukutajatest hea tervis ja valmisolek tulla lastele etlema esimese vile peale. Nii nagu Reet Linnagi, oli ta hästi südamlik memm. Kahjuks vaid tüütult primitiivne. Aga mis saate pealkirja puudutab, siis vastutuult tegevus on üleüldse  küllaltki komplitseeritud. Samas on hea, et kogenud teletädi ei lase end segada lauskriitikast, on lati tõstnud enda jaoks küllaltki kõrgele ja vähemasti pingutab.

Sama ei saa öelda Vikerraadios pühapäeva hommikuti eetris oleva Margus Saare ja Margit Kilumetsa “Jutusaate” kohta. Juba pealkiri näitab autorite originaalsust ja leidlikkust. Selgituseks olgu öeldud, et siiani vedas seda projekti üksnes Saar, sel hooajal saab kord kuus huvitava inimesega eetris olla ka Kilumets. Margus Saar on hea diktor, veel parem dokumentaalfilmidele teksti pealelugeja, kuid saatejuhina on tal veel kõvasti arenguruumi. Jutusaates häirib mind tema puhul kõige rohkem pealiskaudsus ja oma naljade peale naermine (mis tihti pole just eriti vaimukad). Aga võib-olla peabki riigiraadios pühapäeva hommikul olema totakalt lõbus ja lihtsalt lobisema?

Margit Kilumetsaga on teine tera, temast tahaks kirjutada pikemalt. Aastaid Eesti Naises huvitavaid inimesi portreteerinud ja intervjueerinud ajakirjanikuna on tal välja kujunenud oma stiil. Või lõige, kui tahate. Ma ei ole küll eriti agar naisteajakirjade lugeja, veel vähem rätsep, ent tundub, justkui oleks Kilumets miskist väljamaa ajakirjast leidnud põhilõike ja toodab nüüd aastate kaupa ühe ja sama tegumoega pükse. Vahe on vaid suuruses ja selles, et kord on need taskutega, kord ilma.

Kuigi loomu poolest on Kilumetsa puhul tegemist päikesenaisega, keskendub ta millegipärast morbiidsetele teemadele. Tõsi, kirjutiste/saadete lõpp – nii nagu muinasjutuski – on tihti õnnelik, aga sellele peavad eelnema portreteeritava jõledad kannatused ja kaotused. Ei ole mina õige hindama, kui paljudele Kilumetsa looming tuge annab või kahjurõõmu pakub, kuid inimestel, kel pole üliarenenud empaatiavõimet, võib teda kuulata/lugeda olla küllaltki tüütu.

Aga nüüd viimase pühapäeva hommiku juurde. Üheaegselt olid eetris Mati Talviku “Tähelaev” Olav Ehalaga ja Margit Kilumetsa “Jutusaade” Andrus Vaarikuga. Esmapilgul valik missugune! Vaarik pole küll viimasel ajal loominguliselt midagi suurt korda saatnud, seepärast teataski Kilumets, et juttu tuleb inimesega, kes suvel kaotanud mitu lähedast inimest ja on ka ise tervisega kimpus. Irooniliselt küsides: kas kannatustest ta saatesse rääkima kutsutigi? Mitte päriselt, juttu oli ka Mati Undist, alkoholist, tütrest ja salaunistustest. Millegipärast olin ma neid Vaariku vastuseid juba hiljuti kuskilt lugenud. Ainus huvitav seik saatest: mõlemad olid hiljuti Linnateatris näinud Nüganeni “Tõde ja õigust. Teist osa” (Kilumets isegi kaks korda!). Hea seegi, muidu oleks see nunnutamine à la “täna on saatekülaliseks armas inimene Andrus Vaarik” väga kurnavaks kujunenud. Me teame seda, aga – kurat küll! –, miks peab olema nii familiaarne! Epiteete kasutatagu ikkagi siis, kui nendel on mingi sügavam tähendus. Näituseks doktor Horrimanni, kurja ja kiimalise inimese puhul, kes omavalmistatud ahinguga kudevaid latikaid püüdis. Kirjanduslik tegelane küll, kuid teod räägivad mehe enda eest.

Jututund möödus pühapäeval märkamatult, aga Vaariku unistustega pole mul isiklikult midagi peale hakata.

Seevastu Mati Talvik serveeris eelmisel pühapäeval meeldiva üllatuse. Eelmisel hooaja “Ajaproovis” kunagiste direktorite, kolhoosnike ja muidu seltsimeestega kadunud aegu taga nutnud vanameister tegi “Tähelaevas” Olav Ehalast hea saate. Muidugi, tema (ETV) rahakott ja stardipositsioon oli Kilumetsa omast võrratult parem: Ehala on hetkel kuum nimi, eriti pärast suvist Tartu lauluväljaku kontserti. Ehala ei tule kohale iga vile peale, ei pane Rannapi kombel selga lehmakostüümi, et rahvale meeldida – ei tee üleüldse paljusid lollusi. Pealegi on “Tähelaev” ETV üks visiitkaart, vaevalt et ühe ligadi-logadi saate järel kedagi veel kord eetrisse lastakse. Talvik oli teinud korraliku eeltöö. Jäädes mittetalviklikult varju, oli ta viinud end kurssi meie filmi- ja teatriajalooga ning kutsunud saatesse terve hulga olulisi inimesi (Nebel, Saarsalu, Roose). Pluss intervjuud perekonnaliikmetega ja… Reet Linnaga.

Kui lisada neile kahele saatele veel pühapäeviti eetris “Kukul külas”, siis on kõigil võimalik (taas)tutvuda paljude huvitavate inimestega. Kuku raadiol on muidugi kõige raskem: alates 1992. aasta märtsist, mil erajaam tööd alustas, on neil iga nädal keegi külas. Aga Eestimaa on väike ja igaüks niisama lihtsalt kohale ei tule. Mõni ei tule üleüldse. Seepärast on Erki Berendsist teinekord kahju, kui ta peab vestlema mõne üleminekuaja kolmandajärgulise kasukaga, kelle teeb huvitavaks tõik, et minevikusuurusel oli õnn olla pöördelise üleminekuaja keerises.

Aga vähemasti “vana” on linti võetud ja äkki saab seda saadet veel kunagi kasutadagi.

Pühapäevased kolm jutusaadet on küll eriilmelised, kuid kaks neist (“Jutusaade” ja “Kukul külas”) sarnaste puudustega. “Ideevaba soe pealelend” – kui üldistada ja olla luuleline. Nojaa, soojalt lendavad Raadio 2-s peale ka äsja kümnendat hooaega tähistanud rahva omakaitsemehed Juur ja Kivirähk, aga nende kodutöö on juba aastate eest tehtud. Arvestades muidugi saate formaati ja “meie ühiskonnas veel leiduvaid üksikuid puudusi”. Siinkohal siiski väike tarkusetera pühapäevastele jutulõnga veeretajatele: ei ole mõtet võrrelda ennast nende paheliste koomikutega! Jumala eest, ärgu olgu Juur ja Kivirähk teile eeskujudeks!  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming