MEEDIA:Kuidas sünnivad

Ants Juske

  Kunstirahvas võib kindlasti rõõmustada, et taas on teles käivitunud kunstisaade. Kindlasti ei rõõmusta see aga kõiki. Jäme ots on noorema põlvkonna käes (Maria-Kristiina Soomre, Kädi Talvoja, Anders Härm, Kiwa jt) ja vaevalt saab vaataja kuulda Epp Maria Kokamäe südantlõhestavaid pihtimusi või Jüri Arraku religioossusest kantud heietusi kunsti algsest olemusest. Vaevalt näeme seal ka Malle Leisi ilusaid lillemaale ja Toomas Vindi rohelisi maastikke, Navitrollast ja Tauno Kangrost rääkimata. Aga kes teab, mul pole ausalt öeldes aimugi, mis on edaspidi plaanis.

“Aku” avalöök oli igal juhul võimas, täis raskeid kahureid: Peeter Torop, Hasso Krull, Leonhard Lapin, Marco Laimre, Rein Ruutsoo, Kalev Mark Kostabi, Lembit Sarapuu jt. Räägiti Vincent van Goghi kompleksist, Jackson Pollockist ja Wiiraltist. Nii et võiks võtta tagasi hinnangu, et tegemist on ainult kaasaegse ja noorema kunstiga. Samas oli saates keskendutud veidi iroonilises võtmes ikkagi neile mehhanismidele, mis tootsid kunstnikumüüte juba XX sajandil. Midagi pole parata: eriti siin Eestis on visa kaduma müüt kunstnikust kui skandalistist, “purkisittujast” või “külahullust” ja “tolast”. Paljuski on sellele kaasa aidanud ka kunstnikud ise. Nad võivad küll olla ühiskonna sanitarid, utreeritult millelegi tähelepanu juhtides skandaale korraldada, kuid samas naudivad nad meedia tähelepanu: ikka on vahva, kui mõne linnaruumis toimuva aktsiooni pärast sõidab kohale politsei või kui kultuuriministeeriumi pornokomisjon tõuseb tagajalgadele. Minu kureeritud iseenesest demonstratiivselt konservatiivne, kunstnike liidu näitus “Mina ja Teine” sai  meedia tähelepanu ainult tänu sellele, et meil tekkis Jaan Elkeniga idee koos samal ajal toimuva Savisaare kella avamisega eksponeerida Kunstihoone ees Mati Karmini militaarfallost. Linnavalitsuse valvas silm märkas seda ja oligi kohal politsei.

Müüt võib olla nii pluss- kui miinusmärgiga. Kunstnik ei oska seda ise sageli ette nähagi. Võtame näiteks kaks moodsa kunsti klassikut: Matisse’i ja Picasso. Üks elas rahulikku elu, jäi truuks oma fovismis kujunenud laadile, teine laamendas, vahetas naisi ja kunstistiile. Mõlemad on läinud ajalukku. Jackson Pollock oli seksist ja alkohoolik, kuid temastki tehti müüt.

Üldse tundub mulle, et kui moodsa kunsti algusaastatel tuli kahtlane kuulsus kunstiuuenduste läbi (nii impressionism, fovism kui kubism on saanud oma nime pejoratiivse maiguga hinnangute järgi konservatiivses kriitikas), siis nüüd, mil avangard on ammu lõppenud, on radikalism asendunud skandalismiga. Juba on tundlikumad analüütikud pannud tähele, et ka lääne kultuuris leviv islamimeelsus on aseaine 1960. aastate vasakradikalismile.

“Aku” avalöök oli tempokas, intensiivne, oleks tahtnud kõiki eksperte pikemalt kuulata. Kunstniku omamüüdi loomise kriitika valguses võinuks rääkida ka ühest suuremast müüdist, nimelt Joseph Beuysi loost, kuidas ta Luftwaffe piloodina alla lasti ja kuidas mingid Krimmi tatarlastest nomaadid teda rasva ja vildiga kuskil telgis nädalaid poputasid.

Kuid teema on ammendamatu. Jään huviga ootama järgmisi saateid. Loodan, et ei juhtu nagu mitmel korral varemgi, et kogu vile pannakse esimestesse saadetesse ja siis kaob tasapisi nii tegijate aur kui vaatajate huvi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming