Meedia

VEIKO MÄRKA

Jan E. Uuspõld koomika ja kummastuse piiril ?Meedia on pask. Meedia on pask. Meedia on pask.?

(Jakob Karu/Andrus Kivirähk/Tiit Ojasoo)

Jan E. Uuspõllu show on väike samm kogu inimkonnale, kuid suur ühele inimesele.

Tüübina on Uuspõld omapärane, meenutades oma ilmetu näoilmega kunagist tummfilmikoomikut Buster Keatonit (?Meie külalislahkus?). Paraku ei saa võrdlust kaugemale arendada, sest Keaton võis väliselt tundetu kuju kontrastiks endale lubada pööraseid filmitrikke, mida Uuspõllu produtsendi rahakott kuidagi ei kannata. Senistest sket?idest on aga eredamalt meelde jäänud just need, kus rohkem tegevust. Suurepärane oli näiteks moderntantsu paroodia koos sellele järgnenud intervjuuga. Aga ka neli Baskinit. Iseenesest pole ju Baskinit järele teha raske, lihtsalt kähise ja aja kõnetempo ebarütmiliseks. Aga kui neid on korraga neli ja nad on omavahel isegi teatud konfliktis, siis pole see enam paroodia, vaid sürreaalsus.

Lihtsalt ümberjutustajana ei paku Uuspõld suurt midagi. Sellistel juhtudel on juba oluline, et tekst ise oleks väga vaimukas, aga seda juhtus esimeses kolmes saates suhteliselt harva. Samas ? ega viimaste ?Teeveejahutajate? eeskuju, kus näitlejad mängivad küll suurepäraselt, aga teksti lamedust nagunii varjata ei suuda, pole kah kadestamisväärne. (Eriti kahju oli Venno Loosaare ja Väino Laesi duetist, kus teksti küündimatus nullis näitlejate hiilgava esituse täielikult).

Muusikaliste paroodiate esitajana on Uuspõld tunduvalt värvikam.

Show kreedoks oli esimese saate alguses väljaöeldu: naljasaateid on isegi kõik kohad täis ja ?Jan E. Uuspõld show? püüab nendest distantseeruda. See oli nutikas idee, sest ?naljategemine iga hinna eest? sobib küll näiteks tasuta kättesaadavasse interneti prügimäehuumori hunnikusse, aga mitte kallitesse teleminutitesse.

Kindlasti on Uuspõllu show klassikaline meelelahutussaade, aga mingit nihestatust huumorivõtete kasutamises leidub siin tõesti. Peamiselt neis sket?ides, kus on kaastegevad ka Hilje Murel, Ingomar Vihmar ja Teet Margna. ?Nelja Baskini? lugu oli päris absurd, samas väga telegeeniline. Samuti ettekandja-sket?i alguse sotsiaalne kõverpeegel, kuigi selle karakterid oleksid võinud olla veel paremini välja mängitud. Eriti Vihmari mäng on suunatud ennekõike kummastamisele mitte publiku naerutamisele. Kõigil kolmel kõrvaltegelasel võiks rohkem mänguruumi olla, praegusel kujul on ekraanil liiga palju lihtsalt suures plaanis rääkivat Uuspõldu.

Ainus kord, kus show?s nähtu piinlikkust tekitas, oli Tina Turneri parodeerimine. Asi on selles, et Turner on nii hea ning andekas muusik, et Uuspõld ei küüni kuidagi tema tasemele. Parodeerimine nagu igasugune nali eeldab vaimset üleolekutunnet nalja objektist (olgu see siis põhjendatud või mitte). Uuspõllul seda Turneri suhtes ei olnud. Hoopis iseasi on kohalike stampesinejate järeletegemine ja näiteks ?Eestimaa on võlgu? võiks vabalt kujuneda raadiojaamade publikumagnetiks. Antud loos tuli esile veel üks Uuspõllu omapära. Mingi üldistamist võimaldava nähtuse (antud juhul isamaalaulelduse) parodeerimine tuleb tal paremini välja kui konkreetse isiku (kasvõi Henrik Sal-Salleri) järeletegemine. Seda võiks stsenaariumis rohkem arvestada.

Näitlejat on kerge solvata. Koomiliste osade kehastajat eriti. Piisab sellest, kui pärast etendust öelda: ?Üldse ei olnud naljakas?. Kui ajalehe esikülg küsib ?Kas ?Jan E. Uuspõld show? on tõesti saast??, on vastus ju ette antud. See on sama kui esitada mõnes online-portaalis küsimus: ?Kas Edgar Savisaar on tõesti värdjas?? Õnneks on huumori vältimatu eeldus (erinevalt poliitikategemisest) tasakaalukas ja eluterve suhtumine kogu ilmaellu ? sest kuidas sa ikka tegelikkust nihestad, kui ei tea, milline on tasakaaluasend.

Saate muusikalist osa elavdama kutsutud Rock Hotel jättis esialgu mõttetu mulje. Asi paranes tunduvalt, kui nad kolmandas saates leidsid tagasitee oma liistude ? klassikalise rock?n?roll?i ? juurde.

Kolmveerand tundi on iganädalase show jaoks liiga pikk aeg, kolossaalsest reklaamimahust hoolimata ja Eesti telekanalite meelelahutus-show?de uputust arvestades eriti. Kolmandiku võiks vabalt kärpida ? just teksti jutustamise arvelt. Mõttetu on ka hoiatus saate alguses: ?Ärge uskuge seda, mida näete.? Targad nagunii ei usu, lollid usuvad hoiatusest hoolimata. Ja kolmandas saates näidatud klipid reklaamipauside eel, kus tulevased naerukohad ette ära näidati, mõjusid vaataja ees kerjamisena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht