Me kõik oleme Hollywoodis, aga mõni meist vaatab tähti

JUHAN RAUD

Mängufilm „Tee tähtedeni“ („Maps to the Stars“, Kanada-USA-Saksamaa-Prantsusmaa 2014, 111 min), režissöör David Cronenberg, stsenarist Bruce Wagner, operaator Peter Suschitzky, helilooja Howard Shore. Osades Julianne Moore, Mia Wasikowska, Robert Pattinson, John Cusack jt.

Parima naispeaosa Oscarile on Julianne Moore nomineeritud küll teise filmi eest, kuid Havana Legrandi roll „Tees tähtedeni“  võib osutuda oluliseks kaalukeeleks võitja selgitamisel.

Parima naispeaosa Oscarile on Julianne Moore nomineeritud küll teise filmi eest, kuid Havana Legrandi roll „Tees tähtedeni“ võib osutuda oluliseks kaalukeeleks võitja selgitamisel.

Kaader filmist

Kanada kultusrežissöör David Cronenberg on igati huvitav ja häiriv filmitegija. Ta on saanud tuntuks sürreaalsete filmidega „Judinad“ („Shivers“, 1975), „Videodroom“ („Videodrome“, 1983) „Teisikud“ („Dead Ringers“, 1988) „Kärbes“ („The Fly“, 1986) ja teised, kus on käsitletud enamasti inimese keha ja tehnoloogia hirmuäratavaid suhteid. Kõige lihtsam oleks öelda, et tema filmides ei tehta vahet elusal ja elutul: mõlemad moodustavad Cronenbergi käsitluses, eeskätt füüsilise terviku, mille sees leiavad aset teda intrigeerivad põletikud, roiskumised või transformatsioonid. Cronenberg püüab alati näha süsteemide (olgu need siis sotsiaalsed või bioloogilised) lagunemist ennekõike just rikke seisukohast. Ta vaatleb kiretult, jahedalt, ilma hinnanguteta: režissöör ei tunne kellelegi kaasa ega mõista ka kedagi hukka. Tsivilisatsioon on repressioon, meedium ongi sõnum ning inimese kujutlusvõime on tema närvisüsteemi pikendus. Kas alateadvust saab politiseerida? Mulle näib, et teatud mõttes võiks Cronenbergi ekvivalendiks kirjandusväljal tuua näiteks briti ulme- ja hälbekirjaniku J. G. Ballardi, kelle raamatud kutsuvad grotseskse ja tehnoloogilise maailma detailse ning rõhutatult kiretu kujutamisega lugejas esile väga kummalise jaheda afektiseisundi. Cronenberg võttiski muide 1996. aastal lavastada Ballardi kõige kuulsama romaani „Crash“ („Crash“, 1996), mis põhjustas samuti omajagu skandaale.

Ent kui varajases Cronenbergis võis veel näha lihtsalt intellektuaalsete „kehaõudukate“ tegijat, siis mida aeg edasi, seda kavalamalt on vanameister (nüüdseks juba pikemalt rahvusvaheliselt tunnustatud auteur) hajutanud oma filmides laiali filosoofilised lähtekohad ja teemad. Cronenbergi loomingus on endiselt omal kohal inimese keha (seksuaalsus, vägivald, surm) ning tehnoloogia kliiniline põimitus, kuid režissöör uurib seda kõike märksa subtiilsemal ning kahjuks ka palju taltsamal viisil.

Kõige uuemas filmis pöörab Cronenberg oma arstipilgu Hollywoodi poole. Tuleb kohe ära märkida, et „Tee tähtedeni“ on kindlasti üks tema naljakamaid filme, ehkki tegu pole satiiri või paroodiaga, vaid ülesehituselt võrdlemisi klassikalise tragöödiaga. Kuigi stsenarist Bruce Wagner võis seda just niimoodi mõelda ja mitmed kriitikud on võtnud filmi nii ka tõlgendada, taandub žanriküsimus Cronenbergi režii ja antud teose puhul võrdlemisi ruttu teisejärguliseks. Nii väljamõeldud staare kui ka nende ümber tiirlevaid pisemaid tegelasi on kujutatud rõhutatud naturalismi ja aususega, kusjuures just see lubabki kõigil oma veidrustega tegelastel olla võrdselt jaburad.

Süžee kohaselt hakkavad mitme Hollywoodis tegutseva inimese teed filmi edenedes üha enam omavahel kummaliselt ristuma. Loo algul saabub Hollywoodi salapärane, kuid rõõmsameelne põletushaavadega kaetud tüdruk Agatha (Mia Wasikowska), kes on enda sõnul vaid oma perele külla sõitnud. Ta kiindub autojuhti Jerome’i (Robert Pattinson), kes on ühtlasi ka noor stsenarist-näitleja. Mõne aja pärast aga selgub, et Agatha USA filmitööstuse südamesse tuleku põhjused on mõnevõrra keerulisemad, kui esmapilgul näib. Ka oma põletushaavade päritolu kohta räägib ta inimestele erinevaid lugusid.

Samal ajal üritab edev, ära hellitatud ning psühhootiline beibenäitleja Havana Segrand (suurepärane Julianne Moore) päästa meeleheitlikult oma lõpukorral karjääri, püüdes endale kindlustada peaosa filmis, mille algversioonis on mänginud tema ema (Sarah Gadon). Viimane on küll ammu surnud, kuid tema seksikas ning ahistav kaja kummitab vananevat Havanat endiselt. Tuleb lisada, et minu arvates kandideerib Julianne Moore tänavu parima naispeaosa Oscarile nii-öelda vale filmiga („Ikka veel Alice“ / „Still Alice“, Richard Glatzer, Wash Westmoreland, 2014 – toim). Kui Moore peaks kuldmehikese võitma, on võimalik, et kordub midagi 1991. aastal toimunuga sarnast: siis tänas Jeremy Irons oma Oscari-kõnes teiste seas ka David Cronenbergi, kuna kahtlustas vist ise (nagu ilmselt ka suur osa publikust), et auhinna aitas suuresti saada hoopis töö 1988. aasta meistriteoses „Teisikud“. Julianne Moore on teadagi geniaalne näitleja ja ma loodan siiralt, et ta võidab, aga tundub, et Havana Segrand on Hollywoodi suhtes liiga kriitiline väljamõeldis, et selle tegelase kujutamist tohiks tunnustada Oscariga.

Agatha ja Havana looga paralleelselt kulgeb arrogantse, kuid intrigeeriva lapsstaari Benjie Weissi (Evan Bird) ning tema vanemate lugu. 13aastane Benjie on naasnud hiljuti võõrutusravilt ning avastab nüüd, et teda proovitakse välja süüa tema enda hittseriaalist, kuna produtsendid kardavad, et poiss hakkab taas narkootikume tegema. Benjie on oma kuulsusest tüdinud, kuid ei soovi seda mingil juhul käest lasta. Tema vanemad on omavahel mõnevõrra ebatavalises suhtes ja vägagi erineva temperamendiga intrigaanid. Benjie’ isa Stafford Weiss (John Cusack) teenib elatist veidra massööri ning new-age’liku eneseabi-guruna, kes üritab oma klientide (sealhulgas ka Havana) keha psühhofüüsiliselt ravida. Ema Cristina (Olivia Wil­liams) töötab oma poja mänedžerina.

Tegu on petlikult lihtsa teosega: Cronenbergi looming ei taha väga hästi analüüsile alluda. Kõiki filmi tegelasi seovad omavahel mineviku vaimud ja traumad, süsimust huumor, teatav skisofreenilisus, Paul Éluard’i luule, Hollywood ning põletav soov väljuda selle süsteemi ringlusest omaenda tingimustel. Seda kõike saadab mõnevõrra müütiline allhoovus, mis ähvardab vaataja alles filmi lõpuks endasse tõmmata.

Kõige selle juures tuleb nentida: tõdemuses, et illusioonide vabrikus elamine võib inimese suhte ümbruskonnaga muuta natuke ebatavaliseks, pole ju iseenesest midagi väga šokeerivat. Ühtlasi, nagu on korduvalt välja toonud näiteks Tõnis Kahu, on staari mõiste olnud algusest peale muutumises romantilise geeniuse kuvandist kübermodelleeringuteni. Mida ikkagi peale hakata selle teadmisega, et nii Hollywood, kuulsus kui ka staari mõiste jätkuvalt muteeruvad? Kuigi me näeme „Tees tähtedeni“ jõhkra realismi esteetikasse mähitult ikkagi peamiselt teadlike võltsingute omavahelist rüselust, esitab Cronenbergi uus film meile paratamatult ka olulise hoiatava küsimuse. Nimelt: kas pole staaride tarbimine oma praegusel kujul ka ise juba oma väge minetamas? Ja kui nii, siis kuidas siit edasi minna? Ehkki mingisse väljamõeldud, uussiirasse kuldajastusse naasmine poleks ei võimalik ega ka huvitav, on tuleviku horisont samuti viimasel ajal kuidagi kummaliselt lähedale tulnud. Kui Hollywood end niigi solvatuna tunneb, siis kas ei mõjuks siin veelgi radikaalsemalt nii-öelda varajase Cronenbergi vaimus bioloogilised fantaasiad?

Pärast pettumist tema eelmistes filmides „Ohtlik meetod“ („A Dangerous Method“, 2011) ja „Cosmopolis“ (2012) oli mul väga hea meel avastada, et Cronenberg on taas hakanud tegema korralikult häirivaid, ent seejuures tõsiseid probleeme lahkavaid filme. „Tee tähtedeni“ oli selles mõttes (eba)meeldiv, positiivne üllatus … ehkki oleksin romantikuna tahtnud näha natuke rohkem paiseid ja mäda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming