Massidele mõeldud kinos näeb mõõdukat eliiti

Margus Kiis

Konfessioonide usuringis aetud jutt meenutas kohati kurtide omavahelist vestlust pimedas toas. MARGUS KIIS Vormiliselt on „tARTuFF” Eesti üks kõige omapärasemaid ja kino arengu mõttes ka vägagi algupärane festival. Tartu raekoja platsile püstitatakse hiiglaslik (täispuhutava raamiga) ekraan, kuhu vanalt healt lintfilmilt projitseeritakse tavatult suur kinopilt. Seega saavad ühte filmi korraga näha isegi tuhanded silmapaarid (arvestades, et platsile mahub korraga üle 3000 inimese). Kino on naasnud oma juurte juurde, filmivaatamisest saanud taas demokraatlik lõbustus, turuplatside (Raekoja platsi kasutati kuni Eesti Vabariigi algupooleni aktiivselt ka turuna) ja laatade atraktsioon.

„tARTuFF” on olnud ka siin vormiliselt üllatavalt täpne, näidatakse, nagu 70 aastat tagasi kombeks, kahte filmi järjest. Võimalik, et oleks vahele ringvaadegi pandud, kui kusagilt neid „tselluloidil” võtta oleks olnud. Ja Pauligi telgist sai tasuta kohvi nagu kasiinos!

Vähemalt see aasta projekt läks peaaegu täiesti korda, tuues kohale üllatavalt palju inimesi (kokku üle 12 000), eriti arvestades, et ilm polnud just Vahemere maade oma ja kenast filmiõhtust võis teab mitmenda tasuta kaasandena saada ka põiepõletiku.

Armastusfilm on tänapäeval problemaatiline žanr, kus nähakse inimsuhetes ja muredes probleemide allikat. Kas või avafilm „Taarka”: tugeva-käreda naise arusaamatu kirg möku lükata-tõmmata mehe vastu toob talle kaasa eluaegse taaga, mure ja valu (kuigi ka au ja kuulsust). Või Doris Dörrie „Kirsiõied”, kus näidatud seda, millisesse hätta me satume, kui surm teeb, mis lubatud, ehk lahutab. Etgar Kereti ja Shira Geffeni mõru absurdikomöödia „Meduusid” pusib kokku lausa tõelise probleemipuntra, mille põhjuseks eri laadi, kuid ikkagi siiras heatahtlik armastus. Äkki on tänapäeval tõesti lihtsam elada üksinda, nagu üritab Peter Nassi „Naisest viidud” meespeategelane, aga isegi sellisel juhul ilmub kusagilt see keegi, kes su armast rahu tahab häirida. Olgu need kas või sinu enda lapsed ei tea kust üle-eelmisest minevikust nagu Andrzej Jakimowski filmis „Trikid”. Ja pealegi on laste sündi päris raske ära hoida, nagu hoiatab Jason Reitmani alaealise raseda lugu „Juno”. Niisiis, armastus on üks suur õudus, nagu seletab ka Beom-Sik Jeongi „Epitaaf”.

Aga siiski, võib võtta ka kergemeelsemalt. Festivali üks populaarsemaid filme, Julie Tai­mori „Across the Universe”, kus biitlite lauludega oli kokku klopsitud kohmakas lugu hallilt Inglismaalt värvilisse, 1960. aastate teise poole USAsse hüpanud inglise poisist ja tema seiklustest. Rohkem kui traageldatu-võitu lugu võlusid vaatajaid psühhedeelia ajastut illustreerivad eriefektid ja The Beatlesi lugude steriilsepoolsed, kuid siiski suhteliselt mõnusad esitused. Stereotüübid laiutasid ka siin nagu paar päeva hiljem muusikalis „Ruja”.

Mitte just sama menukas polnud „tARTuFFi” uus asi, Athena keskuse dokumentaalfilmiprogramm. Võib-olla sellepärast, et suur osa filmidest käsitles immigratsiooni suurtesse lääneriikidesse, aga Eestis on see küll pigem teiste mure. Mis ime siis, et rohkem menu oli Mladen Matičevići vaimukal filmil „Kuidas saada kangelaseks”, mis kujutab tüüpilise Ida-Euroopa mehe lootusetuid ponnistusi, et end kätte võtta. Adrian Belici „Kaasaja rüütlid” pajatab vapratest gerontidest.

Päevade pärastlõunased ümarlauavestlused (enamasti religiooni teemal) polnud väga populaarsed (kellaaeg ka vastav) ja sageli jäi jutt seal formaalseks. Konfessioonide usuring oli ehk menukam, aga nende jutt meenutas kohati kurtide omavahelist vestlust pimedas toas. Mis teha, parasjagu käimas Gruusia-Vene sõda polnud (õnneks) usukonflikt.

Masside kino, massiivsed probleemid, massiivsed eriefektid,  massiline sissetung Euroopasse,  massid vs. intiimne usk ja armastus – see oligi tänavuse „tARTuFFi” sisu.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming