Mäss Tallinna tänavatel

Stanislav Govoruhhin: „Noorte hulgas on haritud inimesi kahjuks väga vähe.“

ALJONA SURŽIKOVA

Stanislav Govoruhhin on teinud palju filme, mida endise Nõukogude Liidu aladel teab tõenäoliselt igaüks: „Vertikaal“ („Вертикаль“, 1967), „Kohtumis­paika ei tohi muuta“ („Место встречи изменить нельзя“, 1979), „Kapten Granti otsinguil“ („В поисках капи­тана Гранта“, 1986) või „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused“ („При­ключения Тома Сойера и Гекльберри Финна“, 1982).

Govoruhhini uus teos on alati sündmus, millest ei tahaks ilma jääda. Kogenud režissöör mõtleb alati oma vaatajale, vaevamata teda tüütute nägemustega, koormamata ülemäärase informatsiooniga. Uus linateos „Imelise ajastu lõpp“ („Конец прекрасной эпохи“, 2015) on võetud mustvalgele filmile. 78aastane režissöör ütles enne filmi esilinastust Tallinna kinos Kosmos IMAX:

„Meie film ei ole niisuguse saali jaoks. Küsimusele, mispärast mustvalge, vastan tavaliselt vana Odessa anekdoodiga: kui vanalt juudilt küsitakse, miks nad lasevad end ümber lõigata, siis vastab ta, et kõigepealt on see ilus. Nii näib ka mulle, et mustvalge on kõigepealt ilus. Ma ei tea, kuidas see niisugusel ekraanil välja näeb. Mulle tundub, et filmi sisu ja selle saali vahel on mingi ebakõla.“

Suurtele plaanidele rajatud filmi on tohutu suurel ekraanil alguses tõepoolest raske vaadata. Film algab mustvalge kroonikaga, mis loob 1960. aastate sündmuste õhkkonna: kosmoselend, Võssotski ja Okudžava laulud, valik mingeid rõõmsaid nägusid, mis kasvavad üle totraks mõminaks, seejärel aga Hruštšovi karjeteks, et kõik rahulolematud võivad riigist lahkuda. Ma ei püüagi seda juhti tsiteerida, sest paljud tema seosetu kõnekeele sõnad ei sobi kuidagi kokku kultuuriväljaannete tsitaatidega. Dovlatovi romaani „Kompromiss“ ainetel vändatud „Imelise ajastu lõpp“ on filmitud osaliselt Tallinnas. Mul on alati huvitav vaadata, kuidas paistab Eesti pealinn suurelt ekraanilt. Tallinn on uskumatult filmigeeniline. Vanalinna meeldiv saladuslik õhkkond, armsad eesti tüdrukud, vana munakivitee – kõiges selles on tunda mingi unustatud romantika hõngu. Minu lapsepõlve Tallinn oma korstnapühkijate ja hubaste kohvikutega ei ole see turistisummade, vilkuvate striptiisireklaamide, Alko kaupluste ja Hesburgeri Tallinn, mida ma näen nüüd. Kõik voolab, kõik muutub. Kaunis nostalgiline pilt Tallinnast annab filmile oma võlu.

Seda, kui imeline oli ajastu enne Tšehhoslovakkia kriisi, suudavad filmi järgi mõista just sõjajärgsel ajal sündinud inimesed. 1960. – 1970. aastad oli nende noorusaeg. Noorus aga on alati imeline. Teistel jääb ainult üle arvata ja ette kujutada, mida tähendab sula või mutrite uus kinnikeeramine pärast NSV Liidu vägede sissetungi Tšehhoslovakkiasse.

Leningradi ajalehe toimetusest vallandatud ajakirjaniku Andrei Lentulovi toob saatus Tallinna. Lentulovil on vabameelsed vaated, kuid ta elab totalitaarses ühiskonnas, kus kõik on kahepalgeline. Hommikuti toimetuse igavad koosolekud ja jutud peasekretäri visiidist Poolasse, õhtuti aga dissidentlikud koosviibimised. Palju naisi ja palju napse. Jutud algavad tihtipeale sellest, kui palju kellelgi raha on ning kus ja kuidas saab käraka kätte. Armastus ja naised on filmis mööduv nähtus. Vaatamata sellele et Lentulovil on romaan ajalehe toimetaja Marinaga, ei saa nende suhet nimetada tõsiseks, sest pidevad juhuslikud kohtumised ja sagedased joomingud ei sobi võimaliku perekonnaeluga kuidagi kokku. Pole ka selge, kas vabadust armastav kunstnik, kirjanik ja mässaja suudabki elada lihtsat väikekodanlikku elu.

Esilinastusel viibis ka režissöör, kellele oli võimalik esitada küsimusi. Järgnev on kokkuvõte toimunud küsimuste ja vastuste voorust.

Te olete töötanud Võssotskiga. Keda meie kaasaegsetest peate sama suurusjärgu inimeseks?

Stanislav Govoruhhin: Vaadake, üks suurus istub minu kõrval – Lembit Ulfsak. Aga need noored naisnäitlejad, Kärt Tammjärv ja Elina Pähklimägi (praegune Purde – toim.), lihtsalt rabasid mind oma tööoskusega. Mitte seepärast, et ma ei oleks seda oodanud, kuid nende töö ületas kõik minu ootused.

Miks näidatakse peategelase suhet Marinaga vaid episoodiliselt? Lootsin teistkordsel vaatamisel, et montaaži on muudetud.

Kui ma väike olin, vaatasin tihti filmi „Tšapajev“ („Чапаев“, Georgi Vassiljev, Sergei Vassiljev, 1934) ja nägin, kuidas ta surma sai. Läksin ikka ja jälle ning ootasin, et äkki teine kord on seda muudetud ja teda ei tapeta. Jah, suhted olid neil punktiirina, sest Dovlatovil seda ei ole. Ise ma aga ei julgenud neid isiklikke suhteid lõpuni kirjutada.

Filmis on palju tähtsaid märke sellest, kui heitlik on meie maailm. Usutavasti suudab teie film jätta mulje ka noorele põlvkonnale, ja mitte ainult Eestis.

Kui ma seda filmi tegin, ei mõelnud ma teistele maadele. Endise NSV Liidu aladel saadakse sellest filmist aru. Ma ei arvestanud ka noore publikuga, sest nemad vaatavad tänapäeval hoopis teistsuguseid filme, neile ehitatakse hoopis teistsuguseid kinosid. Siin saalis ei saa aga vaadata selliseid filme nagu „Kured lendavad“ („Летят журавли“, Mihhail Kalatozov, 1957) või „Lendas üle käopesa“ (One Flew Over the Cuckoo’s Nest“, Miloš Forman, 1975) või siis Eesti-Gruusia suurepärast filmi Lembituga peaosas, „Mandariinid“ (Zaza Urušadze, 2013). Siin on aga kõik tehtud ja üles ehitatud teistsugusele filmikunstile ning noortele meeldib just seda vaadata. Ma jätsin noore publiku kohe kõrvale. Nende noorte hulgas on väga haritud inimesi, kuid neid on kahjuks väga vähe. Mul on selline kahtlus, et siia on tulnud kokku inimesed, kes tunnevad Dovlatovit, loomulikult huvitatud ja haritud inimesed.

Mulle näis, et siin filmis on eestlannad otsekui amatsoonid. Räägivad seksist ja on nii julged. Küsimus teile, venelastele: miks te eestlannasid sellistena näete?

Ma ju ütlesin, et armusin nii nende kahe amatsooni ekraanitegelastesse kui ka osatäitjatesse, Kärt Tammjärve ja Elina Pähklimäesse. Ma filmisin sügava sümpaatia ja austusega. Ma ei tea, mis välja tuli, kuid mul oli väga meeldiv siin töötada.

Mulle meeldis väga suhtumine detailidesse: selle aja esemed, ajalehed, kirjad ja rõivad. Näib, et kõiki neid üksikasju oli veelgi rohkem, ja tundub, et kaadrisse jäi neist vähem kui pool.

Teil on täiesti õigus. See on minu suur häda. Film, mille me kokku monteerisime, oli umbes 2,5–3 tundi pikk. Nüüd on see pooleteisetunnine. Mul tuli terve tund välja jätta. Väga kannatas Tiina (Elina Pähklimäe) osa. Ma panen selle tagasi televisioonivariandis. Tahaksin väga, et filmi oleks kerge vaadata, sama kerge nagu on lugeda Dovlatovi proosat. Seepärast ma vist pingutasin veidi üle ja jätsin palju välja. Film oluliselt pikemaks ei lähe. Kui Tiina tagasi toon, on see minuti võrra pikem. (Naer saalist.) Aga mida te siin naerate? Minut ekraaniaega on palju. Minut on kolmkümmend meetrit vanas stiilis, kas pole?

Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar