Maskuliinse raevu tervisevetel

KARLO FUNK

29. Karlovy Vary rahvusvaheline filmifestival 2. ? 10. VII. Karlovy Vary oma aristokraatliku ajaloo ja Böömimaa parandamatu lõõgastumiskultuuriga on kõigi SPA-de arhetüüp. Linnake, mis ongi suur SPA. Maa, mis kunagi andis nime boheemlastele, ei ole pealtnäha protestantliku töörügamise rünnakule alla andnud ja nii kohtab seal rõõmsailmelisi puhkajaid endiselt suuremas kontsentratsioonis kui mujal. Osalt on need festivalile kogunenud üliõpilased, kes ummistavad viis minutit pärast filmide algust kogu saali põranda, ning sunniksid igal pool mujal tuletõrjeameti festivali kiirelt lõpetama. Teiselt poolt jalutab Karlsbadi tänavail keskea kaugele selja taha jätnud puhkajaid. Nendest õhkub teadlikkust linnakese imperiaalsest hiilgusest. Ka vene turistid annavad parima, et Romanovite nimi Karlovy Varys ei ununeks.

Sulnite küngaste ja saja-aastaste hotellide vahel ei paista silmagi, kuidas filmifestivalid, iseäranis need kuulsasse A-klassi kuuluvad, muutuvad järjest võistluslikumaks. Tðehhi bulvariajakirjandus pühendab oma esiküljed Karlovy Varysse saabunud Elijah Woodile. Tegelikult ei näidata siin ühtki filmi, kus ta osaleks. Hädavajalik sisemaine PR-miraaþ tõestab rahastajatele, et festivali võimuses on tuua maale Hollywoodi tähti ja järelikult kuulub sündmus oluliste hulka. Nimelt pole Tðehhi poliitikud oma maa kinost kuigi vaimustatud. Riigi toetus filmitootmisele on kogusummas sama suur kui Eestis, küll aga on kodumaiste filmide hulk 15 ? 20 ja vaadatavus kinodes parematel aastatel 25%.

Mõned ajad tagasi võrdles eesti pangandustegelane kodumaise filmi vaatamist oma sita nuusutamisega. Pikemalt ekskrementide semiootikasse süvenemata on selge, et ta proovis filmi mõõdupuuks seada mitte justkui elukauge loomingulisuse, vaid teatava ihuläheduse. Eesti filme sisse juhatades ei unusta presenteerijad Karlovy Varys mainimast, et (meenutagem skeptikutele, A-klassi) festivalil on esindatud kogu Eesti 2003. aasta filmitoodang. Püüdes ikkagi mõista, kuidas ja miks kodumaistesse filmidesse kusagil suhtutakse, otsustasin ära vaadata võistlusprogrammi valitud tðehhi filmi ?Tðempionid?.

Reþissöör Marek Najbrti ?Tðempionide? tegevus paigutub tüüpilisse allakäinud maa-asulasse, kus vähene alles jäänud elanikkond on sukeldunud alkoholismi ja unistab veel viimasest võimalusest rikastuda. Neile avaneb haruldane võimalus, kui mahajäetud riietusruumist juhuslikult uisud leidnud ja suvalist vedelikku joonud hevimees hakkab ette nägema käimasoleva jäähoki MMi mängude tulemusi. Meeste suhteid pingestavad asula ainus naine ja sakslasest vanamees, kes on tagasi saanud oma vanematele kuulunud maad.

Musta huumoriga püüab film ühtlasi varjata, et pea kõik meestegelased on üsna eemaletõukavad. ?Tðempionid? peaks kõlama kujundina kui mitte terve Tðehhi, siis kindlasti nende unustatute osas, keda iga postsotsialistlik riik jõudis möödunud kümnendi jooksul tekitada. Need on inimesed, kes võivad uhkust tunda veel vaid rahvusmeeskonna võidu ja kõige võõrapärase vihkamise üle. Samas mõjub huumor, mis kompab alanduse piire, parandamatult idaeuroopalikuna; võõra vaataja jaoks ähmastub piir nalja ja karmikoelise realismi vahel. Tðehhe endid see saalis valju häälega naermast ei seganud.

Iga väikese rahvusliku kinematograafia võtmeküsimus ongi, kuidas oma nõrkused eelisteks pöörata ja filmi kasuks tööle panna. Universaalne määratlus ?hea film? eksisteerib võib-olla veel vaid kahes vastandlikus filmisegmendis: meelelahutuses ja traditsioonilises kunstilises väärtfilmis. Filmide koguhulgas on aga need mõlemad vähemuses. Enamik Euroopa filme valmib hämaral eikellegimaal traditsioonilise kunsti, dramaturgiareeglite ja nende eiramise, þanrite ning individuaalsete lugude ja karakterite jõujoonte vahelisel alal. Nende vähegi adekvaatseks hindamiseks on vaja lihtsalt teada, mida tehakse. Väärtfilmi ja kommertsi vastandamine on muutumas kuritegelikuks lihtsustuseks.

Kui ?Tðempionid? testis vaatajat sarkasmiga, siis ungarlase Nimrod Antali ?Kontrolli? taktika sotsiaalprobleemide peegeldamiseks on leidlikult þanriteadlik ja mänguline. Budapesti metroo sügavustes tegutsevad piletikontrollide jõugud, kellest igal on oma põhjus seda tänamatut tööd teha. Peategelane Bulcsu ei lahku rõskest allilmast isegi ööseks. Kusagil taustal muutub aimatavaks pettumine akadeemilise maailma teravas konkurentsis, mis ei lase andekal teadlasel oma tööd lõpetada. Tegelased on ?Kontrollis? pigem visandatud selleks, et lasta areneda peadpööritavatel tagaajamistel perroonidel ja malbel armastuslool tüdrukuga, kes siseneb filmi karukostüümis. Ent kõik selle filmi elemendid säilitavad lõpuni tasakaalu, balansseerides mänguliselt þanrifilmi, sotsiaalset seisukohta ja aimatavat draamat. Võiks öelda, et ?Kontrolliga? on sündinud uus Ida-Euroopa kino, kuid Antal on sündinud siiski Ameerikas ja seal leidis väike ungari film kiiresti suure levitaja.

Kui Kesk-Euroopa kino huvitub kaotajatest, siis Karlovy Vary programmi mahub ka võitjaid ? mujal premeeritud filme. Sel aastal on nii Cannes?is kui Berliinis tooni andnud Korea filmid. Mõlemad kujuteldava kommertskino kohustuslikud tugisambad ? seks ja vägivald ? on Korea filmides veenvalt seotud ja selgelt välja puhastatud. Ühtaegu ilustamata ja deklaratiivne agressiooni kordumine paneb kahtlustama mingit kultuuri sisemist eripära.

Cannes?ist grand prix?ga lahkunud Park Chan-wooki ?Old Boy? toimib esmapilgul nagu korralikult jutustatud Takashi Miike lugu. Erafirma on teadmata põhjustel vangistanud mehe, teda 15 aastat vangis hoidnud ja seejärel vabastanud. Mõistagi hakkab teda huvitama, kes ja miks seda tegi. Peagi asendub filmi anarhistlik huumor aga tõsisemate teemadega, viies tagasi kooliaega, ning sõlmuma hakkab rafineeritud kättemaksulugu. Kui jätta kõrvale korduvalt mainitud stseen, kus haamriga hammast välja kangutatakse, kujuneb ?Old Boys? kultuslikuks lõik, kus peategelane selle sama haamriga paarkümmend vastast kahjutuks teeb. ?Old Boy?s? on kirjutatud ja lavastatud pisut liialt teadlikult underground?i vaatenurgast, et seda tõsimeeli saavutuseks pidada, ent Cannes?i þürii ja Tarantino õnnistuse on film saanud.

Kim Ki-duki ?Samarita? seevastu on ilmselt üks tema tugevamaid filme. Pärast ?Saart? on tema filmid liikunud tavakogemusele lähemale. Inspireerituna india prostituudist, kelle kliendid pöördusid pärast budismi, hakkab koolitüdruk Jae-Yeong endast vanemate meestega magama. Sõbranna Yeo-Jin otsib Internetist kliente ja on julgestuseks kaasas. Kui tüdruk aga politseireidi eest põgenedes hukkub, otsustab Yeo-Jin tema mälestuseks midagi tavatut ette võtta. Ta otsib üles samad mehed, magab nendega ja tagastab raha. Yeo-Jini politseinikust isa saab sellele jälile. Tütart asjasse segamata teeb ta kõik, et mehed kokkulepitud kohtumistele ei jõuaks.

Filmi moraalne dilemma seisneb viisis, kuidas ?Samarita? oma tegelasi esitab. Üldiselt moraalset hukkamõistu põhjustav teguviis paistab neile meestele olevat ainus võimalus tegelikult lähedust kogeda ja ka tüdrukud paistavad oma budistliku valgustuse levitamisel õnnestuvat. Ainult et kõik elavad ka sümboolse seaduse maailmas, kus selline lunastus ei ole lubatud, ja sümboolne politseinikust isa paneb korra ja seaduse korda ja seadust rikkudes jälle maksma. Korea filmide puhul on tähelepanuväärne, kuidas ühiskonna ja individuaalse tahte elementaarsed vastuolud ja seksuaalsed tabud on kirjutatud inimlikult usutavateks paradoksideks.

Nagu halvasti käituvatest meestest vähe oleks, vaatles Dennis Ganseli ?Napola? elu natside eliitkoolis 1942. aastal. Vaesest perest pärit Friedrichile on poksimine ainus võimalus jõuda eliidi hulka. Elu Napolas on varjamatu olelusvõitlus, kus tundlikumad on määratud hukkuma. Oma ideelt meenutab film paljuski Rootsi ?Evilit?, kuid on paratamatult juba tegevuskoha tõttu poliitilisem; agressioon ei võrsu niivõrd noortegrupi seest, vaid seda õhutatakse kasvatajate poolt. Nendest poistest, nagu filmi lõputiitrid teatavad, moodustati sõja lõpul väeosad, mis avaldasid viimast vihast vastupanu liitlastele. Pooled neist hukkusid. Reþissööri lähenemine rõhutab eelkõige poiste ja nende lootuste kujunemist ja luhtumist, näidates vägivallamasina mitmekihilist tööd põhiliste inimlike sidemete lõhkumisel. Kui mitte loona, siis keskkonnana toob ?Napola? Saksa filmi midagi uut. Peaosatäitjale Max Riemeltile andis Karlovy Vary þürii parima meesnäitleja preemia.

Endiselt tuleb häid esikfilme ka Hispaaniast. Santi Amodeo ?Astronauts? pole ulmega seotud rohkem, kui et jutustab loobumiskuuri läbi teinud heroiinisõltlase tagasitulekust Maa peale, sõprade ja endiste süstlakaaslaste sekka. Ka agara vaatajaga juhtub pärast festivali ilmselt midagi sarnast ? maailm, nagu ta argikogemuses on antud, tuleb uuesti avastada. Enam ei jaluta Harvey Keitel ja Ben Gazzara koeraga paari sammu kauguselt mööda, keegi ei lõika endal keelt ära ja isegi deliiriumis ei ole võimalik ette näha, kes võidab järgmise Karlovy Vary festivali peapreemia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming