Maskidega Bob Dylan

Igor Garšnek

Bob Dylan (Cate Blanchett) ja Allen Ginsberg (David Cross) režissöör Todd Haynesi mängufilmis „Kus on Bob Dylan?”. KAADER FILMIST On vähemalt kümmekond moodust, kuidas kinolinal portreteerida suuri popiidoleid: neist võib teha päris dokumentaalfilmi ja n-ö lavastatud dokfilmi. Neist võib teha mängufilmi, mis tugineb dokumenteeritud tõsielu sündmustele, ning võib lavastada ka mängufilmi, kus mõnel ekraanil toimuval episoodil on kindel tõepõhi all ja mõned teised seigad on pigem filmi autori(te) fiktsioon – et kuidas need asjad, millest „ajaloo annaalid” üksmeelselt vaikivad, tõenäoliselt võinuksid aset leida.

Režissöör Todd Haynes on aga läinud oma mängufilmis „Kus on Bob Dylan?” hoopis eriskummalist teed: ühelt poolt räägib see linateos muidugi äratuntavalt Bob Dylanist, kuid teiselt teeb filmi autori fantaasia vahel nii meeletuid uperpalle, et igasugune realistlik side Dylani ja teda ümbritsenud-ümbritseva maailmaga kaob sootumaks. Mingist realismist me selle filmi puhul rääkida ei saa, küll aga sürrealismist, kus nagu ühes katlas segunevad erinevad ajastud, rassid ning geograafilised piirkonnadki. Bob Dylani nime, muuseas, ei mainita selle enam kui kahetunnise filmi jooksul mitte kordagi. Filmi originaalpealkiri „I’m Not There” on tõlkelisest pealkirjast selles mõttes täpsem, et Dylanit seal tõesti ei ole. Või on siiski?

Alustagem sellest, et filmis „Kus on Bob Dylan?” puudub konkreetne story, tegevustik, mis kulgeb põhjuslikkuse ahelat pidi punktist A punkti B. Selle asemel näeme ekraanil fantaasiapiltide jada, mis hüppab suvaliselt ühest aegruumi punktist teise, on kord äratuntavalt seotud mõne Bob Dylani eluseigaga (näiteks kuulajate pahameel akustilise kitarri elektrikitarri vastu vahetanud folgikuulsuse kontserdil), samas satub vaataja kuhugi kauboide ajastu Metsikusse Läände, kus arvatav Dylan kehastub ümber kuulsaks lindpriiks Bill the Kid’iks. Mõned fantaasiapildid on päris jantlikud – näiteks episood, kus Dylani kehastus, kel nimeks hoopis Jude Quinn, mürab reporterite nähes biitlitega murul. Biitlid, muuseas, meenutavad selles stseenis küll pigem mingeid pärdikuid.

Teine asi on see, et Dylanit kui sümbolkuju kehastab selles filmis kuus näitlejat. Vähe sellest, nad on ka eri vanuses ning erinevast soost ja rassist. Mõistagi on igaühel filmis oma nimigi, sisuliselt võib neid vaadata kui Bob Dylani maske. See maskide motiiv on linateoses üldse küllaltki tähendusrikas: atribuutidena ilmuvad nad ekraanile pidevalt, kord mingis karnevalikontekstis, siis jälle väljendusrikkas stseenis, kus Bill the Kid keeldub võimuesindajatega suheldes maski eest võtmast jne.

Ent millised need Dylani maskid ehk kehastused siis on? Filmis on neist olulisemad üks väike neegripoiss, kes nimetab end Woodie Guthrie’ks (kes oli tegelikult Dylani suur eeskuju), päris-Dylanit kõige rohkem meenutav Jude Quinn, tema alter ego Jack Rollins ja Bill the Kid. Stseeniti näeme neid kehastusi küll eraldi, kuid mõnes episoodis nende teed ka ristuvad.

Kõige kõnekamad rollid on filmis Cate Blanchettil Jude Quinnina ja Richard Gere’il lindprii Bill the Kid’ina. Cate Blanchetti Jude Quinn (loe: Bob Dylan) on koloriitselt hermafrodiitne kuju, parajalt blaseerunud, kuid terava mõtte ja keelega. Ka väliselt on ta kõige enam Dylaniks „tuunitud”. Seevastu Richard Gere Metsiku Lääne kangelasena on Quinni-Dylani rolli täielik antipood nii väliselt kui ajastult (ikkagi XIX sajand!). Reaalse Bob Dylaniga seob teda ilmselt ainult tõe ja õiguse eest võitlemine. Ah, mis realismist me siin räägime, kui Metsiku Lääne külakese tänaval silkab ringi jaanalind ning saloon’i tagant kiikab koguni kaelkirjak!

Nüüd olemegi jõudnud punkti, mida võib filmis nimetada sürrealistlikuks. Sürrealismi mõistetakse kui unenäolist reaalsust ning seda unenäolisust (õnneks mitte painajalikkust) on linateoses tõesti palju. Õieti ongi „Kus on Bob Dylan?” üks suur unenägu. Samas oleks vinti võinud veelgi rohkem peale keerata, kas või musta huumorini välja. See lisanuks filmile vaid tempot ja teravust.

Samas on kõnealuse ekraaniloo nähtamatuks, ent see-eest kõrvaga kuuldavaks peategelaseks siiski Bob Dylani muusika. Õnneks jookseb tema laulusõnade tõlge subtiitrites, on ju Dylani tekstid tema muusikast mõnikord kõnekamadki. Ning see viib vaataja Dylani kui protestilauliku ajale, Johnsoni, Nixoni ja Vietnami sõja ajastule tunduvalt lähemale. Seetõttu on isegi hädavajalik, et siin tulevad mängu ka vähesed dokumentaalkaadrid.

Filmi kui tervikut hinnates peab kindlasti tunnustama näitlejate kontsentreeritud ja mõttetihedat teksti. Ent ekraaniloo visuaalne tervik kippus minu meelest mõnevõrra laiali valguma: kui erinevaid fantaasiastseene on nii palju ja need on lavastatud nii erinevas filmikeeles (piltlikult öeldes Fellinist vesternini), siis jääb ühest siduvast, s.t Blanchetti-Quinni liinist vist natuke väheks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming