Masendav pilguheit Ida-Saksamaa lähiajaloole

Aare Ermel

ja Krokodill ehk Berlusconi  

Dreymani (Sebastian Koch) ja Sielandi (Martina Gedeck) vähimgi “libastumine” on kohe ka Stasi meestele teada.

 

Äsja parimaks Euroopa filmiks tunnistatud “Teiste elu” on ühtaegu Ida-Saksas kunagi valitsenud nuhkimismentaliteedi analüüs, ühiskonnakriitiline ajastudokument, ajaviitepõnevik ja isikulugu.

Sakslase Florian Henckel von Don­ners­marcki tähelepanuväärne debüütlavastus toob ekraanile painajaliku ühiskonna, kus kodanikud ei saa võita. Kui keegi on juba kord kinni võetud, on ta kõigis seitsmes surmapatus sama hästi kui süüdi mõistetud. Kui julged iitsatadagi midagi süsteemi kohta, kes vaenab süütuid inimesi alusetult, oled süüdi hullemat sorti riigireetmises. Kõigesse sellesse võiks ju suhtuda irooniliselt, kui me ei teaks, et sedasi veel paar-kolmkümmend aastat tagasi tegelikult elatigi.

Masendav on see, et vähegi sügavamalt urgitsedes võis leida iga riigialama juures midagi kahtlast. Kodumaa reetmisena tõlgendati soovi korral kas või seda, kui jätsid läände pagenud naabrite-tuttavate “plaanidest” kõikvõimsa salapolitsei Stasi varakult teavitamata.

On aasta 1964. Stasi teenekas meisternuhkija Gerd Wiesler (Ulrich Mühe) saab ülesandeks jälgida üht Berliini esinduslikumat kunstiinimeste paari. Vaatajale saab kiiresti selgeks, et teatridramaturg Georg Dreymani (Sebastian Koch) ja näitlejatar Christa-Maria Sielandi (Martina Gedeck) puhul ei ole ohus sotsriigi julgeolek. Otsuse taga on intelligentsi esindajate “teisitimõtlemist” ohjeldada üritava kultuuriministri isiklikud huvid.

Igasse kaaskodanikusse kui potentsiaalsesse riigivastalisse suhtuv Hauptmann Wiesler asub saksaliku pedantsusega tegutsema. Ometi kipuvad riigi huvid mingil ajahetkel ununema, kuna peaaegu olematu eraelu puudumise pärast kannatav pealtkuulaja hakkab teatraale pidama nagu omainimesteks.

Itaallane Nanni Moretti (s 1953) teeb kõige meelsamini filme iseendast. “Kallis päevaraamatus” kihutas režissöör Moretti skuutril ringi, otsides sedasi meelerahu oma uue stsenaariumi viimistlemiseks. “Aprill” jutustas režissöör Morettist, kes on äsja isaks saanud ja hakkab teoksil oleva muusikafilmi asemel hoopis dokki tegema. Seni edukaimas projektis “Poja tuba” ei esinenud Moretti enam režissöör Morettina, vaid isana, kes üritab oma lapse surmast üle saada.

Ühiskonnakriitilises tragikomöödias “Kaiman” ei ole Nanni Moretti enam pidevalt fookuses. Tema pilk on pööratud verivaenlasele, ekspeaministrist meediamagnaadile Silvio Berlusconile. Film on siiski filmilavastajast, kelle eesnimi pole sedakorda Nanni. Moretti ise on vaid kõrvalosas.

Bruno Bonomo (Silvio Orlando) on legendaarne ajaviitefilmide tootja, kelle kuulsamad “šedöövrid” on “Mokassiinimõrvarid” ja “Maciste versus Freud”. Brunol on suuri raskusi oma uusima filmi “Christopher Columbuse tagasitulek” rahastamisega ning tema abielu jätab paljuski soovida. Saatus viib muremõtetes mehe kokku noore režissööri Teresaga (Jasmine Trinca), kes pakub talle lugemiseks filmi “Kaiman” käsikirja. Esmalt peab Bruno kirjapandut kodukootud poliitilise põneviku stsenaariumiks, ent teksti süvenedes leiab ta, et tegemist on leidliku paljastuslooga toona veel valitsust juhtinud Silvio Berlusconist. Intrigeeriva projekti õnnestumisest saab Brunole, kes tunneb end tõelise luuserina, elu ja surma küsimus.

Itaalias poliitiliseks sündmuseks kujunenud ekraaniloos on mitmeid nutikaid kohti, ent sellest kipub nagu korraliku elamuse saamiseks väheks jääma. Paistab, et Nanni Morettil ei olnud õiget ettekujutust, millist filmi teha. On küll “film filmis”, kus päevapoliitilist ainest on peetud vajalikuks vürtsitada Bruno abielukriisi ja tööalase peataoleku üksikasjadega. Kindlasti oleks selline egotrip andestatavam, kui “Kaimani” oleks lavastanud mõni Fellini tasemel filmitegija.

On võrdlemisi lihtne otsustada, kas vaadata “Paani labürinti” või mitte. Neil, kellele meeldisid mehhiklase Guillermo del Toro varasemad hispaaniakeelsed õuduspõnevikud “Cronos” ja “Saatana selgroog”, ei tule ka nüüd pettuda. Nendele aga, kellele on märksa meelepärasemad Hollywoodi-põnevikud “Mimic” ja “Blade 2”, peaksid seda 1944. aastasse kanduvat õudussugemetega fantaasiat vahest liigagi tavatuks.

Ehkki Hispaania kodusõda on lõppenud, jätkub frankistide ja vabariiklastest geriljade lokaalne nagistamine. Saatus viib kokku lapseootel Carmeni, tema tütre Ofelia ja nartsissistliku kapteni Vidali. Reaalsusest põgenemiseks on kõige paremad väljavaated väikesel Ofelial, kes avastab enda jaoks kummalise maa-aluse “kuningriigi”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming