Marilyni pilgu all

Jaak Lõhmus, Cannes

Esimene filmikiri 65. Cannes’i festivalilt Tänavune, väiksemat vahejuubelit tähistav Cannes’i filmifestival on oma peamaja, väljast kaunis jubedat tuumapunkrit meenutava festivalipalee (mis teha, 1960. aastate ehitusmood!) seestpoolt dekoreerinud kuulsate hollywoodlaste sünnipäevatordilõikamise fotodega. Marilyn Monroe, Marlene Dietrich, Orson Welles, Emil Lubitch jpt üle-elusuuruses nägudega vahukooretordist rõõmu tundmas – sellise dekoratsiooniga laksavad festivalidisainerid mitu kärbest korraga. Esiteks luuakse ühtne meeleolu, kasutatakse nägusid, keda igaüks teab. Teiseks osutatakse filmipeo niigi (ja alati) pidulikule õhustikule lisanduvale 65. sünnipäeva pidulikkuse erilisele kreemikihile (sellele tähtpäevale on eeskavas pühendatud eriseansse). Ja kolmandaks, märgitakse ära Hollywoodi 100. sünnipäev. 30. aprillil 1912. aastal alustas kaugel mere taga kummalise nimega külakeses tegevust stuudio Universal, mis paljude mullistuste kiuste on kaubamärgina vaataja ees praegugi. Tänavuse Cannes’i plakatinägu on sellele tähtpäevale sobivalt Marilyn Monroe. Võistluskava 22 filmi hulgas on viis Ameerikast. Vahest on seegi taas viisakas tähelepanuavaldus maailma filmivedurile? Võistluskava vaatamiseks valmistudes võib programmi sirvides juba ette rahul olla. Avafilm on seekord uuenduslikult osa Kuldse Palmioksa võistluskavast (kohtunike kogu juhib itaalia filmihumorist Nanni Moretti). Kardinakergitaja on Cannes’is esmakordselt üles astuvalt noorelt Wes Andersonilt: „Kuutõusu kuningriik” on segatehnikas lahendatud skaudilaagrist põgenevate noorte täiskasvamise lugu aastast 1965. Noorte debütantide kõrval mängivad Tilda Swinton, Edward Norton ja Bruce Willis, nii et loodetav kassatükk nagu Cannes’i avafilmid harilikult.

Loetlen kataloogist mõned tänavuse konkursikava lavastajanimed, mis ütlevad juba ka Eesti filmisõbrale midagi, sest nende tehtut on vähemalt PÖFFil, aga õnneks järjest sagedamini ka meie väärtfilmikinodes näidatud: Jacques Audiard, Abbas Kiarostami, Sergei Loznitsa, Ulrich Seidl, Cristian Mungiu, Alain Resnais, Michael Haneke, Ken Loach, Walter Salles, Leos Carax, David Cronenberg jt. Mitmed suured tegijad nagu mullune tähelepanupüüdja Terrence Malick või Paul Thomas Anderson ei saanud oma uusi filme Cannes’i tähtajaks valmis.

Kataloogist sisututvustusi uurides jääb mulje, et tänavugi on Cannes’is peakavas läbiv valdkond inimlikust argielust põrkuvate, ootamatult pöörduvate lugude jutustamine. Kuidas teha seda kütkestavas filmikunsti vormis, see on küsimus. Kinematograafia igavene vägi on näidata ekraanil elu ennast „suuremana kui elu”, nagu on armastanud korrata hollywoodlased. Näis, festival alles algab.

Mäletatavasti nimetas president Lennart Meri millalgi oma Marseilles’ külaskäigul Läänemerd Põhja-Vahemereks. Läänemere kaldalt pärit eesti film, sama vana kui Hollywoodi stuudio Universal, on oma kaunistavas tagasihoidlikkuses Cannes’is kenasti just parajal määral nähtaval. (Mis teha, kui mängufilmitoodangu kunstiline tase pole tänavu selline, nagu ihkaksime. Filme tehakse ikka, küllap tuleb ka kõrgemaid laineid, kui filme ei tehtaks, poleks ka eeskava paranemise lootust.)

Kolleeg Andres Laasik on 14. mai Eesti Päevalehe veergudel hammustanud tulist kartulit. Ise kohal olemata (ette) arvustada tuhandete kilomeetrite taga algavat sündmust on riskantne samm.

Pisut vaevaliselt tabatava irooniaga kirjutab Laasik ametnikest, kes sõidavad Cannes’i, ja filmidest, mille näitamiseks renditakse filmituru kinosaalides aega, ja – see paistab veel kõige hullem – ka Eesti kui filmimaa tutvustamiseks renditakse filmiturul lapike maad. Huumorirosin kriitikakoogil on märkus, et „Eesti film 100st” ei leidnud artikli autor festivali võrgukataloogides ridagi. No tule eile meile!

Ikka peab oma kauba tutvustamiseks õigel ajal õiges kohas pindasid rentima. Nii teevad kõik, kes midagi turundada tahavad – kui kaupa on. Aabitsatõde.

Eesti filmitelk oma sinimustvalge lipuga on Pantiero kaldapealsel täpselt õiges kohas, õigemas kui kunagi varem viimase tosina aasta kestel on oldud. Vasakul Rootsi Film Commissioni telk, vastas Soomet kui filmimismaad tutvustav telk ja paremal pool Läti Riikliku Filmikeskuse renditud telk. Nii nagu suures maailmas, nii ka filmiturul, oleme naabrid.

Tänavu 53. aastat peetavalt filmiturult oodatakse nüüd viimaste aastate parimaid äritulemusi. Eesti on tasapisi jõudnud teoni, mille vajalikkusest on filmiprofessionaalide hulgas räägitud vähemalt tosin aastat. Nimelt: Eestiski, nagu kõigil arenenud filmikultuurimaadel, peab olema oma ettevõte või agentuur, mis tutvustab, turundab meie riiki kui filmimiseks head maad, meelitab maale välismaa filmigruppe, et nad siia rohkem raha jätaksid ja seega meie majandust kosutaksid ning samal ajal Eesti maailmas tuttavamaks teeksid – „maaturundus”, nagu kõlab moodne ettevõtlustermin.

EV suursaadik Prantsusmaal Sven Jürgenson kuulutab neljapäeval, 17. mail Eesti paviljonis välja uue filmialgatuse. Tegevust alustab asutus, millel on mitu head ingliskeelset nime nagu Estonian Film Commission ja Film Estonia EU. Asjatundjatel on nimetusest kohe selge, millega on tegemist, aga pädevat maakeelset nimetust sel veel pole, komisjon ta küll ei ole, uskuge.

Ega paremat aega ja kohta kui maikuus Cannes’is startida Vahemere kaldal sellise ettevõtmisega oskagi mõelda, seda pealegi Eesti filmi juubeliaastal. Vanad sõbrad-tuttavad on avamisüritusel igal juhul kohal. Ja neid Eesti filmi sõpru-tuttavaid ei olegi nii vähe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming