“Malevas” pulli ei saanud

Olev Remsu

Ei ole sidusat põhjuse-tagajärje ahelale ehitatud lugu, kuid just komöödias on see vajalik, muidu jäävad katked eraldi naljapaladeks. “Malev” on riiklik amatöörfilm.  Ajalooline komöödiafilm “Malev”. Režissöör Kaaren Kaer, stsenaarium Õ-Fraktsioon (Kaaren Kaer, Tõnis Leht, Lauri Lippmaa, Erik Moora), operaator-lavastaja Andrus Prikk. Osades Ott Sepp, Mirtel Pohla, Üllar Saaremäe, Ain Mäeots, Mait Malmsten, Märt Avandi jt. Kunstnikud Leen Võrno ja Marge Martin, monteerijad Jüri Šestakov ja Tambet Tasuja. Produtsent Anneli Ahven. Tootnud Exitfilm, Õ-Fraktsioon ja ETV, 2005, 109 min. Esilinastus 7. IX Tartus ja 8. IX Tallinnas.Lembitu (Ain Mäeots). Foogt Hippolytis (Märt Avandi) ja Uru (Ott Sepp).

Lembitu (Ain Mäeots). Foogt Hippolytis (Märt Avandi) ja Uru (Ott Sepp).

 

Alustaks ehk küsimusest, mis asi on (mängu)film. Kõigi mõistete sisu muutub ajas, aga tundub, et filmi puhul toimib ümberkujunemine eriti tormakalt. Ja praegune hetk oleks nagu teisenemise keskpunkt, vana suhtumine pole veel küljest ära kukkunud, kuid uus on juba juurde tulnud. Ühelt poolt võtame (paljud inimesed võtavad) asja sügava austusega: iga uus eesti mängufilm on automaatselt meie kultuurilukku jäädvustuv artefakt, selle tootmist ja näitamist ümbritseb meedia põrgulärm, mille paistel on mõnus tegijatel oma tunnustusiha rahuldada. Teiselt poolt pole postmodernistlikul innovatsiooniajastul mingit esteetilist hierarhiat, kellelgi pole õigust hakata ilmeksimatuks maitsekohtunikuks, igaüks võib kuulutada, et näiteks mulle see asi kohutavalt meeldib, ning sellise hüüdja hääl on igati aktsepteeritav. Tehnika poolest võib hulga mängufilmi valmis treida kes tahes, olgu ta sant või saks, peaasi et leiab üles nupu, kust kaamera käima pannakse. Ja poolprofi kaamera saab varsti osta juba töötu abiraha eest. Mis siis muud kui filme tegema ja autoriteetide vastu mässama!

 

Mäss kui kunsti aseaine

 

“Maleva” autorkond ongi kõvasti mässanud, pealegi leidub nende suure mässu sees veel õige mitu pisemat mässu. Kohati jääb koguni tunne, et mäss on kunsti aseaine – nagu muuseas mitme kuulsa esteetikavoolu puhul.

Esiteks näikse noored filmitegijad olevat seadnud endale ülesandeks haukuda vastu arusaamale, nagu peaks ajalugu käsitlev teos olema niivõrd-kuivõrd adekvaatne tõde ning “meie poolt”. Adekvaatset tõtt pole muidugi olemaski, kuid sõltumata sellest, kas see on olemas või mitte, on loojal õigus hüljata ajaloolaste seisukohad ja suhtumine ning luua uus maailm oma märgisüsteemiga, oma hoiaku ja sümpaatiatega. “Malevas” irvitatakse muistse vabadusvõitluse üle, mida heroiseeris punane ajalookäsitlus, mida heroiseeris varasem sinimustvalge ajalugu ja mida heroiseerib tänane sinimustvalge ajalugu. Selle kavatsuse ees müts maha. Ammu on aeg Lembitu kultusest (filmis mängib Ain Mäeots) lahti saada. Aga mida asemele panna? Keegi eestlasest ristitu? Võiks küll, ja “Malevas” on ka selle peale mindud. “Maleva” peategelaseks on korraliku kristliku väljaõppe saanud Uru (Ott Sepp), ainult et see Uru on muutuva ja areneva karakteriga tegelane (kristlane lepib paganlusega, kõhklejast saab äbarikuvõitu rahvajuht) ning selline tõetruu ja veenev esitus nõuab taset nii näitlejalt endalt kui lavastajalt.

Niisiis näeme mässu seisukoha vastu, et protagonist peab olema tugev, võimas ja aktiivne (ehkki 95 protsenti see paraku filmides nõnda on). Jah, tõsi, ka passiivse peategelasega on tehtud häid filme (näiteks meil teatritükina jooksnud Charles Webbi romaani järgi loodud režissöör  Mike Nicholsi “Elluastuja”, rääkimata Nikita Mihhalkovi “Oblomovist”), ent esimeseks katsetuseks soovitaksin mina igal režissööriks pürgijal valida käsikiri aktiivse ja kandva peategelasega, kelle olemus filmi tegevuse käigus ei muutu. Alustame ikka aabitsast, eks ole? Arhetüüpset kangelast ei ole, seda on meelega välditud, ja seesugune kavatsus on mõistetav. Ent arhetüüpne kuri on olemas: vallutajad, kes kehastuvad vend Wismuthis (Mait Malmsten) ja eriti mentor vend Wolframis (Üllar Saaremäe), aga ka  foogt Hippolytis (Märt Avandi) ja piiskop Albertis (Raivo E. Tamm), kusjuures kõik osad on lahti kirjutamata.

 

Burlesk ja paroodia

 

Arhetüüpne ohver on ka olemas, selleks on kollektiivne rühmtegelane eesti (Lembitu) naised. Aga nii ei saa, et üks on ja teisi ei ole, nii läheb tektoonika tasakaalust välja. Kõik tegelased on kitšid-stereotüübid, kuid peategelast on püütud tõsiselt inimesestada, ta on tahetud sümpaatseks luua, et vaataja kahetseks tema hukku, seega ka Eesti ala vallutamist XIII sajandil. Kuid paroodiakeskkond ei sobi mittenaljaka tegelase individualiseerimiseks, muudab karakteri võltsiks.

Filmi stilistika jääb burleski ja paroodia vahepeale, ja see on päris õigesti valitud. Ainult et uttu hajub objekt, mille üle nalja heidetakse.  Algul tundub, et püütakse karikeerida XIII sajandi sündmusi puudutavat kooliõpikute väärtushoiakut. Seda näib tegevat Jutustaja oma tekstikujundite ja häälega. Noh, olgu, siin oleks üht-teist pisiasjade kallal norida, aga üldiselt on päris OK. Pildirida oma multi- ja mängufilmimateerias aga narrib mingi minu meelest olematu, kuid väga halva filmi stilistikat. Nii ei lähe! Paroodiaobjekt peab olema selge, muidu paroodia “ei tööta”. Ja autoritest jätab see halva mulje: nad kas ei julge kedagi-midagi konkreetselt pilgata või tahavad seda kangesti teha, ainult et ei tea võhiklikkuse tõttu, kes see küll võiks olla. Ometi on animaepisoodid õigustatud, need kõlavad  kokku Jutustaja stiiliga ning kriipsutavad alla absurdi.

Filmil on kaks tiitritele eelnevat proloogi ja seda on selgelt ülearu. Mõlemas antakse lubadusi, mida ei täideta. Esimene neist idealiseerib muistset vabadust, filmis aga tuuakse esile selle vabaduse kentsakused ja miinusküljed. Teises proloogis lubatakse kahe võrdse tegevusliiniga lugu: esimeses allutaksid siis Eestit sakslased, teises prantslased, kuid Prantsuse -liin unub vahepeal sootuks, selle elluäratamine filmi lõpus mõjub otsituna.

Muuseas, eilse Eesti Ekspressi Jaan Ruusi intervjuust Erik Morna ja Lauri Lippmaaga selgub, et Õ-Fraktsioon valdab tehniliselt stsenaariumi kirjutamise meeskonnatööd. Seda kurvem on tulemus, sest kõik muu, mis seal välja hüütakse, ei vasta tõele; kahjuks näitab “Malev” ka seda, et autorid ei oska oma teost žanreerida.

Ei ole sidusat, põhjuse-tagajärje ahelale ehitatud lugu, kuid just komöödias on see eriti vajalik, muidu jäävad katked eraldi naljapaladeks nagu antud juhul tatarlaste episood. Mis on sellel asjaga pistmist?

Esimese öö õiguse pea peale pööramine (selle omistamine eesti vanemale) on iseenesest vaimukas, ent peaks loo loogika järgi kuidagi motiveerima (selle ohvrit?) kristlast ja uut liidrit Urut, kuid seda ei juhtu. Naiste himurus on kenasti koomiline, ent ei tekita lugu ja tagajärge, jääb justkui eraldi sketšina õhku rippuma, muutub kohati Kreisiraadio stiilis labasuseks.

Kes on Jutustaja, see ei selgu – ja nõnda ei tohiks. Kas ta on Uru mõnes oma uues elus? Autor? Ajaloolane (kuna tarvitab tänapäeva fraase)? See on elementaarne tõde, et anonüümne Jutustaja ei ärata usaldust, ka Jutustajale tuleb anda CV, tema kõigenägemist ja kõigeteadmist põhjendada.

 

Professionaalne ja institutsionaalne amatöörlus

 

Kas jääb nii, et profifilmi ja amtöörlikku põlveotsas treimist eristab ainult institutsionaalne toetus tegijaile, selle olemasolu või olematus? Ja filmi “professionaalsus” ei sõltu selle kvaliteedist, vaid toetuse suurusest? Kas võib olla poolprofessionaalseid filme, mille läbikukkumist saab põhjendada väikese eelarvega? Ei, nii lihtsalt me endale auku pähe rääkida ei lase!

Proff ei laseks ajaloolist kostüümidraamat väikese eelarvega käiku, “Maleva” puhul on meil tegemist riikliku amatöörfilmiga.

Lõputiitrid on hästi pikad ja põhjalikud. Terve leegion inimesi ja asutusi on ära teeninud tegijate tänu. See suur aitäh mõjub antud kontekstis pilkamisena ning saavutatud tulemuse puhul üsna kavala süü enda kaelast ära veeretamisena: see patt, et midagi välja ei tulnud, jääb teie hingele, kallid käikulaskjad, toetajad ja finantseerijad. Näiteks leiab märkimist, et stsenaariumi kirjutamisel on osutanud abi need, need ja need inimesed, kes minu teada asja tunnevad. Kahtlen, kas nende nõu kuulda võeti või sellest aru saadi.

Enne selle artikli kirjutamist surfasin ka netis. Eelreklaam ja turustamisstrateegia on malevapoistel viimase peal, näis, kui palju on sellest tolku. Tahaks teada, kas kaval kaelamäärimine korvab kunstilise läbikukkumise. Ja kuidas see lugu oligi, kus oli juttu aurust ja vilest?

Meie meedia suunajatel on kombeks varjata luhtaminekut holla-laa-glamuuritsemisega ja näitlejate etteupitamisega. Aga sedapuhku ei ole ühtki õnnestunud osatäitmistki; eks näis, mis käte puhtakspesemiseks ette võetakse.

Mis võiks õigustada sellise filmi tegemist? Tulevik? Et kunagi saab poistest asja, ja siis on “Maleva” käikuandmine põhjendatud. Tean paari juhust, et autorid (Andrei Tarkovski, Mati Unt jm) on häbenenud elu lõpuni oma debüüti, pidanud seda prostitutsiooniks (nende sõnastus). Kui vette uppuma visatud noortest kineastidest tõesti kunagi asja saab, võlgnevad nad tagantjärele hinnangu, mida nad siis ise “Malevast” arvavad.

Vahel on tunne, et keegi kohutavalt soosib litsfilmide tootmist Eestis. Pärast “Malevat” tõuseb varasem rämps koha võrra ettepoole, näiteks viimaselt eelviimasele, eelviimaselt eeleelviimasele ja nii edasi ning nende tegijad saavad end õigustada: näete, teie ütlesite minu filmi puhul, et hullemini enam ei saa, aga sai küll.

Lõpetaks oma jutu puhta eesti anekdoodiga. Kaks lehma söövad aasal rohtu, üks lehm on endale kauni pärja pähe pannud. “Mis sa sest pärjast pähe toppisid?” küsib pärjata lehm. “Pulli pärast,” vastab pärjaga lehm.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming