Maksimumpingega ehitatud ESTCube-1

JANNO ZÕBIN

„Mida me täna mängime?“ küsis Anu.

„Mängime raketti,“ ütles Mart.

„Aga kuidas me seda mängime?“ küsis Anu.

„Teeme kõigepealt raketi valmis, eks siis näe,“ ütles Mart.

Nad said ema käest ühe vana kingakarbi ja kleepisid punase paberiga üle. See oligi rakett.

Eno Raud, Täheke 1961, nr 7

Dokumentaalfilm „Kuidas ehitada kosmoselaeva?“ (Kopli Kinokompanii, Eesti 2015, 73 min), režissöör Madis Ligema, stsenarist Jaak Kilmi, operaatorid Mihkel Soe, Joosep Matjus, Mart Ratassepp, Erik Ulu ja Viljo Allik, helilooja Janek Murd. Esilinastus 1. X kinos Sõprus.

ESTCube-1 meeskord. Paremalt teine Mart Noorma.

ESTCube-1 meeskord. Paremalt teine Mart Noorma.

Pressifoto

See lühikatkend ja Sipsiku kosmoselend on tuttavad mitmele põlvkonnale. Kuigi Maa esimese tehiskaaslase Sputnik 1 olid Nõukogude Liidu teadlased nimetatud Tähekese ilmumise hetkeks juba neli aastat tagasi orbiidile lähetanud, ei osanud tollal ilmselt keegi ennustada, et pisikeses Tartus teeb grupp tudengeid pool sajandit hiljem valmis tavamõõdust ligi 80 korda väiksema ja seega Sipsiku mõõtkavasse sobiva satelliidi. Ja et nende juhendaja, Tartu ülikooli dotsent ja Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja Mart Noorma viib ESTCube-1 projektiga Eesti kosmoseriikide maailmakaardile. Väike samm inimkonnale, aga suur samm Eestile – nii võiks lühidalt iseloomustada meie oma kosmoseinvasiooni.

Nagu igas teaduses, nii on ka füüsikas ja astronoomias võimalik käsitleda erialaseid spetsiifilisi teemasid kas teaduslikult süvitsi või lihtinimesele arusaadavalt. Arukas ja diskussioonile avatud teadlane oskab omandatut vahendada lihtsalt ja põnevalt, nii et põnevuspotentsiaaliga teave ei jää ainult erialaspetsiifiliste ajakirjade ja interneti erilehekülgedele.

Hea, et filmi ei ole teinud mõni ESTCube-1 projektiga varbaotstest juuksejuurteni seotud inimkaaslane (antud juhul siis näiteks füüsikatudeng), vaid reaalteadustest kaugemad humanitaarsete kalduvustega filmitegijad. Satelliidi detailide üle ööd ja päevad mõtleval füüsikul oleks tõenäoliselt keerulisem teemat lihtsalt edasi anda. Nüüd on olemas ka kõrvaltvaataja pilk, mis toob esile noorteadlaste pingelise töö huvitavamad küljed. Filmi vahetekstid, millega koolilastele edastatakse alguses mainitud kosmosemuinasjuttu, loovad selgust sünkroonis kuubiku arenguga. Kõik näib lihtne ja arusaadav.

Nagu Sipsiku raketi puhul on ka noorteadlaste väikese eelarvega nokitsemisel TÜ füüsikahoone keldris Tähe tänaval ilmne DIY ehk põlve otsas tegemise maik küljes. Arvukad tasuta töötunnid, magamata ööd ja hulk kokakoolasse (mis kujunes filmi turundussümboliks) uputatud närvirakke – me näeme utoopilist plaani teostada üritavaid noori fanaatikuid, kelle elulaadi võiks pidada teatud boheemluseks. Tagasilöögid ja kurvad tõehetked vahelduvad aplausi väärt edusammudega ning ebakindlus säilib tegelikult hetkeni, mil kosmoselaeva Vega pardalt eemaldunud ESTCube-1 saadab Maale Ruzajevka linna Mordva vabariigis, esimese signaali.

Filmist koorub välja nii mõndagi proosalist. Teadlaselt nõutakse jäägitut pühendumist ja põrumine pole välistatud. Panused ja rahaline risk on suured ning kukkumine pjedestaalilt võib olla valus. Ometi tulevad tudengid oma missiooniga toime, neil jagub imetlusväärses koguses õhinat, energiat ja pühendumist.

Filmi keskmes ongi tegelikult kon­flikt noorteadlaste ambitsioonide ja valitseva tegelikkuse vahel. Kuna Noorma on teostamiseks valinud üsnagi hulljulge idee, kerkib esile ka tema vastutus tudengite ees. Teadlase positsioon sarnaneb tippsportlase omaga: ees ootab kas arvestatav tulemus või kaotus, s.t põrumine. See sunnib noori projekti õnnestumise nimel veelgi rohkem pingutama. Edu saavutamisel ei ole kõik siiski mustvalge. Kosmosekuubiku sisse projekteeritud päikesepuri ei avane ju satelliidi lendusaatmisest hoolimata.

Film ei tundu mulle erapooletu. Filmitegijad näivad kosmosemissioonile silmanähtavalt kaasa elavat. Noorteadlastele oleks võinud esitada mitmeid kahtlustavaid küsimusi nagu „kas olete ikka kindlad, et tahate maailmaruumi välja jõuda?“ või „kas selline missioon on Eestile hädavajalik?“. Küsimise asemel lasevad filmimehed aga rääkida teadlastel endil, astudes sellega kaks sammu tagasi. Film on pigem ESTCube-1 meeskonnaliikmete nägu ja vähem dokumentalistide eneseteostus. Viimased on jäänud pigem vahendajateks.

„Kuidas ehitada kosmoselaeva?“ kinnistab meedias kõlanud arvamust, et teadus on hakanud ajakirjandust kümne aasta taguse olukorraga võrreldes rohkem huvitama. Madis Ligema ja Jaak Kilmi dokfilmi võib liigitada populaarteadusliku ajakirjanduse alla. Tänu režissööri ja stsenaristi vaatenurgale ning filmi eredalt säravale peategelasele Mart Noormale on füüsikute maailmast saanud pingelisi momente sisaldava narratiiviga psühhologiseeritud tegelaste väli, mis ei ole liialt kuiv või statistiline. Harjumuspärasest kõrgem pinge võiks lähitulevikus valitseda nii Eesti dokumentalistikas kui ka kosmose­teaduses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming