Maine ja taevalik, nähtav ja nähtamatu

Rein Tootmaa

Üheksa lapsega ema laulab tänaval ja politseinikust pastor aitab inimesi. Ega filmid juhuslikult paari satu, nad kas lähevad ise või nad siis pannakse, nagu see on mehe ja naisega. Siin vaadeldavaid filme ühendab Kõigekõrgem Taevane Vägi ise, ristiusu Jumal oma kolmainsuses, ja Kõigekõrgem Maine Vägi – elusünnitaja Naine. Kuigi mõlemat filmi alustavas „Eesti lugude” tunnuslogo-filmiklipis on ilusasti kujutatud soome-ugri ja eesti mütoloogiast pärit sümboleid ja tegelasi nagu karikakar, pääsuke, karu ja kala, ei ilmu nende järel ekraanile ei Taara ega Thori kummardajad ega järgne nendele ka mitte Taevataadi ehk Uku loodud vaimud, haldjad ja kalevid. Ei kuule me marduse ega inimesehaldja häält ega saa näha vanapaganat, maa-aluseid, härjapõlvlasi ning kolle ja tonte. Ei kohta me ka murueide tütreid ega koerakoonlasi. Neis filmides on meil tegemist näota, nähtamatu ja hääleta Jumalaga, kes ilmutab end nende inimeste kaudu, kes temasse usuvad. Kui eesti jumalad ja teised reaalsust hingestavad olevused end üsna sageli ka inimestele näitasid, nagu kas või kõue- ja piksetaat, siis ristiusu Jumal ja tema saadikud on end suure saladuse- ja kattelooriga varjanud, nii et neid meie igapäeva-elus otseselt näha ega kuulda pole, küll aga neile, kes usuvad, ta kõiges oma loodus ja igas meie teos ennast ilmutab. Siin paari pandud kahes filmis ilmutab ta end kahe Eestimaal elava ja tegutseva naise Nadežda ja Eve kaudu, kelle juures nähtamatu saab nähtavaks (neile, kes näevad) ja kuuldavaks igaühele, nii „Laulvas Nadeždas” kui ka „Hingevalvuri” vaimuliku Eve kuulutamistes. Dokumentaalfilm „Laulev Nadežda” (Diafilm, 2011, 28 min), režissöör Aljona Suržikova, operaatorid Sergei Trofimov ja Gleb Klimov. See on dokumenteeriv filmijutt Venemaalt siia elama tulnud naisest, kellel on ja kellele on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Mees, lapsed ja nende olemine ja tegevus (laste riietamine korduvalt, teejoomine, jalutamine) ning kõike seda ümbritsev miljöö on hästi argine ning selle kujutamise peale filmi põhiline aeg kulubki. Selles ei ole midagi, mis seda peret tuhandetest samalaadsetest Eestimaa peredest ning nende elamisest ning tegemistest eristaks, välja arvatud, jah, ehk paljulapselisus ja sellega kaasnev ruumikitsikus, aga ka seda pole filmitegijad eriti rõhutanud ega vaatajale palju tunda.

Maine ja argine

Näidatakse üsna pikalt nende elamist (nad ei ela korteris, vaid on üürinud endale maja) , mis on üsna normilähedane ja tavaline: midagi pole puudu ja millegagi see just ei hiilga ega erine ka enamikust Eesti inimeste majapidamistest, on ehk natuke parem kui veel vaesemal rahval ja palju kehvem kui päris rikkal rahval. Peale kodust eluolu ja laste mängimist-sagimist näidatakse neid veel kuskil mänguväljakul batuudil ronimas ja hüppamas, üht poistest jalgpalli tagumas, teist poksikinnastega harjutamas, üht tüdrukut elektrikitarri „kammimas”, teisi kiikumas, vendi-õdesid kiigutamas jne.

Isa Antoni näeme vaid lapsi riietamas ja teed pakkumas, küll räägib temast rohkem Nadežda. Neil on tööjaotus: mehe (kes on töötu, aga otsib tööd) kanda on kõik majapidamistööd, tema viib lasteaaeda, toob sealt nooremad lapsed, Nadežda ise viib koolilapsed. Kui mehe tegemistest saame teada peamiselt Nadežda jutu järgi, siis Nadežda enda tegemisi filmis ka näidatakse: küll on ja mängib ta koos lastega, kiigutab pisemaid, kammib pead ja seob patsi tütardel, katab lauda jne. Temast ja tema minevikust (halb periood tema elus, tüli vanematega) saame ka rohkem teada kui Antoni omast. Venekeelse kõne (kus kiire rääkimise ja alati just mitte selge diktsiooni pärast) ja ingliskeelsete subtiitrite tõttu (mis ei tundu ka just kõige täpsemad olevat) ei saagi päriselt aru, millal ja kuidas Nadežda Eestisse tuli ja kas Anton tõi ta kusagilt kaasa või …

See pole ehk ka nii oluline, tähtis on see, et nad on ja elavad siin. Kuigi filmis ei paista nad just kõige usinamad eesti keele õppijad (filmis „pillatakse” nende suust vaid mõni eestikeelne sõna), on nad lojaalsed eestimaalased ja Nadežda ise ülistab oma lauludes seda maad, mis on üsna tähelepanuväärne, sest venekeelset Eestimaa ülistamist ei kuule siin maal just sageli. Nadežda laulud filmis ja ka kogu film on küll venekeelne, aga lauludes on alati üks sõna eestikeelne ja see on „Eestimaa”.

Taevalik: Jumal, Eestimaa, laulud ja lapsed

Venekeelses raadiosaates „Mittejuhuslikud kohtumised” („Neslutšainõje vstretši”), kus stuudiokülaliseks on „kaunis ja veetlev naisterahvas” Nadežda Atajeva, räägib ta oma raskest majanduslikust olukorrast, rahapuudusest ning et ta tunneb hästi piiblit, kus on öeldud: Jesli trudnosti, molites, ožidaite i võ polutšite / If there are difficulties, pray, wait, receive! / Kui teil on raskusi, siis palvetage, oodake ja te saate. (Jah, kolm kunagist kohalikku keelt – eesti, saksa ja vene, on asendunud eesti-vene-inglisega.) Nadežda pole aga lihtsalt ootama jäänud, mingil ajal on ta haaranud kitarri ja tänavatele-tunnelitesse laulma läinud, et teenida pere toitmiseks ja katmiseks raha. Kogu selle raadiojutu saatel näidataksegi Nadeždat eri paigus: tänavatel, bussis/trammis/trollis, raadiostuudios, fotograafi juures jm. Rahva seas liikumine on talle loominguliseks arenemiseks ning uute laulude loomiseks hea ja vajalik. Seejärel näidatakse Nadeždat ja ta lapsi kodus: kuidas üks pisike sööb söögitoolis, teist toidab Nadežda ise, kolmas magab ja siis tuleb selle üsna mehaaniliselt kokku monteeritud pildijada taha ja sisse Nadežda laul, mis kõik kokku seob: malenkije devuški, malenkije maltšiki /My little darling! My lovely baby! jms. Iga tema lauluga ja ingelliku lauluhäälega tuleb filmi jumalik dimensioon, argisest minnakse üsna järsult taevalikku. Seda on nii filmi alguses (mis näitab libisevat pilti, kuskilt kõrgelt pöördkaadris filmitud Tallinna) lauluga „Eestimaa, tvajo imja krassivoje nravitsja mne, / i tak hotšetsja žit mne tolko v etoi strane … ” jne. (Estonia your name, is music to my ears / And my only desire is to make you great …). Kui film algab Nadežda lauluga, mis lõpeb sõnadega „Estonia, Estonia be free! / Stay safe from harm”, siis lõpeb see film laulusõnadega armastusest laste vastu ja armastuse kõikjale ulatuvast suurest väest. Et rõhutada Taeva kohalolekut Nadežda sees ja tema ümber, lõpeb film pildiliselt nagu maal „Madonna lapsega”: Nadežda poseerib fotograafi juures, alasti pisipoeg süles, piibel nende mõlema käes.

See kaader vastandub üsna järsult kogu filmi ülejäänud pildilise argisusega, nagu kaader nende majast hilissügisese metsatüki tagant, esiplaanil ilus suur ketiga kuudi küljes koer, mis on ka nagu kõrgkunstiline maaliteos, pilt nagu hoopis teisest ooperist, millestki romantilis-suurejoonelisest, lausa taevalikust maastikust, vastandudes sellisena üsna järsult kaadritele nende maja sisemusest, pere üsna hallargisele olemisele seal. Aga nagu juba eespool öeldud, seovad Nadežda inglihäälsed laulud kõik selle üheks taevalik-maiseks olemiseks.

Dokumentaalfilm „Hingevalvur” (OÜ In-Ruum, 2012, 28 min), režissöör Meelis Süld, operaator Arvo Vilu.

Selles filmis on Jumala kehastajaks ja tema sõna kuulutajaks maa peal Eve Kruus, kes töötab nii politsei-uurijana kui ka vaimulikuna. Nende kahe töö erinevusest kõneleb ta ise, et kui politseiametniku tööpäev kestab kaheksa tundi päevas (ja viis päeva nädalas), siis vaimuliku töö käib 24 tundi ööpäevas. Eve ei arva nii, nagu paljud „papid” on öelnud: ärge käige minu tegude, vaid minu sõnade järgi! Eve on eetilisem, ta juhindub sellest, et vaimulik ei õpeta ainult oma sõnaga vaid ka teoga ja tema peale ka väga palju vaadatakse, nii et see „hõlmab terve elu”.

Aitab inimestel jõuda Jumala juurde

Eve arvab, et vaimuliku amet on ja ei ole töö, et see on teatud määral eluviis ja kutsumus – eesmärgiks aidata jõuda inimestel Jumala juurde, see on nagu teelkäimine.

Nagu eelmiseski filmis, nii näidatakse „Hingevalvuriski” filmi peategelast eri paikades ja rollides: Politseiametis, tööruumis laua taga, kirikus, öise Tallinna tänavatel, lasketiirus, kohvijoomisel ja oma vana maamaja juures. Kui muudes kohtades räägib ta peamiselt oma kahest tööst, siis maamaja juures hoopis muust: „Praegu on ta lihtsalt üks selline koht, kuhu saab tulla, kus inimesed eriti ei käi, naabrid on metsa taga, põllud on ümber. Koht, kus saab lihtsalt olla see, kes sa oled.” Jah, eks suhtlemist ole tal mõlemas ametis üsna palju ja eks see ole väsitav, aga arvata, et üksinduses ollakse „see, kes sa oled”, on küllap rohkem üks romantiline ja ilus pettekujutlus kui tegelikkus. Ollakse ikka see, mis ja kes sa oled suhetes teiste inimeste ja olevustega, üksiolemine on tegelikult vaid kaev, kuhu sageli ka uputakse.

Eve tajub seda tegelikult, sest ühel kohvijoomisel pärast üht oma järjekordset jutlust, kui ütleb ühele kuidas-sa-muidu-elad-küsijale: „Töö tähe all / – – – / Kõige tähtsam on see, et tööd jätkub”. Ta oskab oma üksinduse tööga ära täita (petta?), selle pärast kahe kohaga töötabki: juhatab mõlemas ametis inimesi Jumalale lähemale. Ta teeb seda nii politseinikuna kui vaimulikuna, sest tegelikult on ta üks kõiges, mis ta teeb, ta on jumalasulane, hingevalvur, kahe jalaga maine ja ühega ka natuke taevalik olevus ühes ja samas isikus, nähtamatu nähtavaks tegija.

Kui sa ise midagi ei tee, siis ei aita sind ka Jumal

Eve ütleb filmis, et mõlemas ametis peavad tegelikult töötama tugevad inimesed, seesmiselt tugevad inimesed, sest meil kõigil on ka oma eraelu, meil on kõigil omad mured, omad probleemid, aga samas peab meil olema veel nii palju jõudu, et peame suutma sekkuda teiste probleemidesse ja aidata neid lahendada, et me ei kapseldu omaenda minasse. Tuleb omad probleemid lahendada ja aidata ka teistel neid lahendada.

Elu näitab pidevalt, et inimese jaoks siin maises elus on kolm kõige raskemini käsitletavat asja varandus, vabadus ja üksindus. Esimesega enamikul meist õnneks tegemist ei ole, kes kahe järgmisega toime tulevad, on kõvad mehed ja naised! Eve saab neist raskustest üle oma vabadust ja üksindust töösse suunates, peale selle ei puudu tal ka unistused, millega ülejäänut täita: „See vana maja – kui ma siia elama tulen, siis kindlasti võtan ma endale koera, ja kindlasti võtan ma kaasa oma kolm kassi, kes mul kodus elavad”.

Kohe filmi algusosas, pärast kahtlusaluse ülekuulamist, ütleb Eve oma töö kohta politseinikuna, et tema kogub ainult komprat (s.t siis kompromiteerivat materjali inimeste kohta ehk siis materjali, mis inimese head nime kahjustab). Hiiobi raamatu alguses olla koht, kus „Jumal saatis Saatana maailma korjama komprat inimeste kohta, sest kuidas Ta muidu teab, kes on hea, kes on halb”… No kuidas Ta siis ei tea, kui ta kõike näeb?! See Hiiobi raamat on üldse üks kõige karmim ja kahtlasem koht vanas testamendis: no kaua peab inimest kiusama ja palju teda proovile panema tema usu pärast!? Selles asjas püüab Eve tõenäoliselt vaimukas olla ehk teeb nalja, nagu ütleb ka oma püssilaskmise oskuse kohta huumoriga, hoiatades: „Kõik kuulid läksid märklauda, nii et kurjamid, ma võin teid tabada mitte jalga, vaid hoopis hellemasse kohta!”.

Tõepoolest, Evel (kes keelduks küll tapmast oma ligimest 5. käsu mõttes, teeks seda siiski, kui on vaja) ei puudu ei unistused ega huumorimeel. Huumoriga saab ta jagu ka teda öistel Tallinna tänavatel tüütavatest joobnud noortest, aga selles olukorras mängib ehk taustakujutus rohkem kui Eve käitumine ja jutt. Ei ole mina ega paljud teisedki näinud mitte kuskil nii palju ja nii purjus lällavaid ja teisi inimesi tülitavaid-tüütavaid noori inimesi kui Tallinna õhtustel-öistel kesklinna tänavatel – ei Viinis ega Firenzes, Ateenas, Berliinis, Roomas ega Stockholmis (kus ise olen käinud ja näinud) midagi sellesarnast ei näe. Vahest ainult Helsingis (kui Euroopaga piirduda), aga ka seda peamiselt ainult öises raudteejaamas ja selle ümbruses ning kogu maal Vappu ajal. Need nüüd küll tugevad inimesed ei ole, pigem just need, kes teel Jumala juurde Eve-suguste abi vajaksid.

Jumala ja inimeste mõõdupuud

Filmi lõpus, enne jutlust rahvale kirikus, pöördub ta käärkambris Jumala poole, andes talle teada, et täna kõneleb ta sellest, „kuidas Sina hoolitsed iga inimese eest, kogu oma loodu eest”. Mõnel õnnetul ja hädasolijal jutlusekuulajal ja/või filmivaatajal võib tekkida küll küsimus, et kas Ta ikka hoolitseb, kas ei vaata Ta rohkem pealt, kas ja kuidas me siin hakkama saame. Paneb meid proovile nagu Hiiobi. Aga ehk see ongi õige hoolitsus, sest tõepoolest, kes ise enda päästmiseks ega aitamiseks midagi ei tee, miks peaks teda siis Jumal aitama.

Siiski ei ole meie („kes elavad savihooneis, millede alusmüürid on põrmus! Need pihustatakse rutemini kui koi! Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks. Märkamata hukkuvad nad igaveseks! Eks nende telgivaiu kistakse üles? Nad surevad ilma et taipaksid”; Hiiob 4.19-21) võimelised mõistma Tema loogikat ega tegutsemismotiive: tugevad tehakse millegipärast sageli nõrkadeks, nõrgad tugevateks; kurjad elavad enamasti kauem kui head; vaestelt võetakse viimane, rikkus toodab rikkust juurde; rikkad sõidavad tõllas, vaesed ripuvad võllas jne. Õiglus ega headus ei ole selle Jumala tegutsemise printsiip kunagi olnud ega ole Tema loogika ka inimeste loogikaga sarnane, pigem on nendeks – küll jääb selline tunne Pär Lagerkvisti lugedes – karmus ja julmus ja ebaõigluse külvamine. Aga see on meie, inimeste mõõdupuu järgi, jumalate mõõdupuu on hoopistükkis teistsugune. Vahest on nii, et õigete eest hoolitsetakse, teiste eest mitte; aga kes meist on õiged? Teda mõista ei ole võimalik, Teda teenida – küll. Tundub, et mõlemas filmis on tahes või tahtmata sellist seisukohta kuulutatud.

Nende filmide peategelaste Nadežda ja Eve elu pole ka teab mis õiglaselt sätitud: üks on kogu oma suure perega hädas igapäevase leiva pärast, teisele pole kätte juhatatud tema teist poolt, meest, nii et ta peab üksinduses, mehe-naise osadusest osa saamata oma elupäevad mööda saatma. Sellest hoolimata usuvad nad Jumalasse, kuulutavad tema sõna ja õpetust, üritavad taevalikku maisesse sulatada, nähtamatut nähtavaks teha.

Muusikaliselt on „Hingevalvur” tooniline ainult ühe helipalaga ja selleks on Johann Sebastian Bachi „Jeesus jääb mu rõõmuks” Angela Hewitti esituses. Mõlema linateose filmikeelest vahest ainult niipalju, et kui argise ja maise kujutamiseks ja edasiandmiseks on materjali ülesvõtmise ja kaadrite monteerimise tehnikad ja stiilid olemas, siis jumaliku ja taevaliku nähtavaks tegemiseks neid lihtsalt veel pole. Siiski on mõlema filmi tegijad ühtteist siiski tabada suutnud, nii et need filmid panevad ennast vaatama – ja mitte ainult kommunikatiivselt ja informatiivset edastades, vaid ka tunnetuslikult mõjuvatena, isegi üksjagu esteetiliselt. Seda viimast on natuke vähe küll, aga tänu Jumalale, see on siiski olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming