Maestro. Muusika ei ole kõik

Dokfilmide retseptsioonist „Maestro“ vahendusel

VAHUR LAIAPEA

„Maestro“ režissöör David Donnelly ja operaator Heath Saunders.

„Maestro“ režissöör David Donnelly ja operaator Heath Saunders.

Pressifoto

„Nii mõnigi tähelepanelik kontserdikülastaja mäletab 2012. aasta festivalilt kunstnikku, kes pidevalt Paavo Järvi ümber tiirles. Portreefilmi „Maestro“ maalimise käigus jäädvustati Paavo Järvi tegemisi kahe aasta jooksul ning Pariisi, Berliini, Tōkyō, New Yorgi ja paljude teiste värvikate paikade kõrval külastati ka Tallinna ja Pärnut ning Järvi akadeemia kontsert viis kunstniku isegi Tori kirikusse. Kahesaja visandi põhjal on maalitud kaasahaarav portree. Maailmas kõrgelt hinnatud eesti dirigendi silmade läbi näidatakse vaatajale muusika kui universaalse keele mõju ning selles peituvat särisevat energiat. Portree annab hea ülevaate ka tänapäevasest klassikalise muusika maailmast.

Portree „Maestro“ tuuakse Eestis avalikkuse ette 12. juulil kell 20 Kumus.“

Eespool ära toodud pseudotsitaadi lähtetekst on pärit paar nädalat tagasi Eesti Ekspressi vahel ilmunud „Helikirja“-nimelisest Pärnu muusikafestivali ja Järvi akadeemia reklaamlehest. Pole sel reklaamlehel häda midagi, hoole ja armastusega kokku pandud. Pilku ja ametiuhkust riivas see, et kümnete heliloojate, interpreetide ja nende loodud ning esitatud teoste nimelise esiletoomise kõrval ei ole lehe tublil toimetajal (kes ka enda on paraku anonüümseks jätnud) jätkunud leheruumi dokumentaalfilmi „Maestro“ autori nimetamiseks. Tsitaat tutvustas reklaamlehes nimetu autori dokfilmi nime ja tiitleid kandvast dirigendist, kelle juhtimisel nime kandvad muusikud esitavad nime kandvate heliloojate nimekaid teoseid. Kas oleks selline asi võimalik, kui mõni kirjanik oleks kirjutanud Paavo Järvist raamatu või kunstnik temast portree maalinud? Ei oleks. Miks? See on mu tänase jutu lähtekoht.

13. juuli Postimehe veebiversioonis nähtud anonüümne artikkel „Paavo Järvist kõneleva filmi „Maestro“ esilinastus Tallinnas“ liigub sammu võrra edasi. Artikli avalause ütleb: „Elu on nagu uks ja muusika võti, mis selle avab, nendib noor mees David Donnelly „Maestro“ avakaadrites“. Saame loost palju teada dirigent Paavo Järvi kohta, aga mitte seda, et mainitud noor mees David Donnelly on nimetatud dokfilmi autor. Veidi guugeldades saan selgust, et tegemist on tõesti kõneks oleva dokumentaalfilmi loojaga.

Siiski ei saanud ma teada liiga palju. Isegi mitte filmi pealkirja. Riina Luige filmiarvustusest „Paavo Järvi südamevalu muusika pärast“ loen lõpuks mustvalgel filmi autori nime ja ka pealkirja „Maestro. Muusika on kõik“ („Maestro. Music is everything“). Ma ei ole veel filmi ennast näinud, aga mis mind Riina Luige arvustuse juures häirib (ja on paraku tavaline kultuuriprominentidest tehtud dokfilmide arvustamisel), on alt üles vaatava lakei-mentaliteedi vohamine. Ei arvustata niivõrd filmi, vaid tegeldakse Paavo Järvi ja klassikalise muusika ülistamisega. Olgu siinkohal edasi antud minu sügav ja siiras lugupidamine Paavo Järvi vastu. Ja ära mainitud minu tingimusteta klassikalise muusika armastus. Ent mitte ainult filmitegijana, vaid ka vaatajana tahaksin lugeda arvustust dokfilmi kui kunstiteose kohta, mitte kujutada lugu lugedes ette inglitiibu, mis selle peategelase selga on kasvanud.

Siia aga ongi kass maetud. Kas arvustajale on dokumentaalfilm kunstiteos või millegi-kellegi tutvustamiseks mõeldud tarbetekst? Kui dokfilm on arvustajale tarbetekst, siis kuidas saab eeldada teistmoodi suhtumist vaatajalt? Kas dokfilm tegeleb elutõe või kunstitõe otsimisega? Kas dokfilm peab olema kergesti vastuvõetav, didaktiline, näpuga näitav? Või võiks film pakkuda seda, mida me igalt kunsti-, muusika- ja kirjandusteoselt ootame: luua teosest isiklik tõlgendus, hoomates ühtlasi, et alati jääb midagi varju. Ehk isegi selgusetuks. Või jätta teos rahule, kui hammas peale ei hakka ja tulla selle juurde kümne aasta pärast tagasi. Või nentida, et tegemist on teosega, mille peale pole mõtet aega raisata.

Toodud näide peegeldab niisiis üht oma kingadesse kinni jäänud hoiakut laiemalt. Dokumentalistika tõlgendamisel on oluline väljuda tarbetekstide ja telepublitsistika hindamise raamistikust. Eestis ei ole selles osas ju olukord üldse lootusetu. Eesti Televisioonil on tugev dokumentaalfilmide esitamise traditsioon ja hoidku kõigevägevam seda hääbumast või muutumast kellegi tendentslikku maitset vahendavaks. Vaatajat on seal hoitud ja kasvatatud, viimastel aastatel eriti ETV2s. Vahemärkusena: ETVle on ette heidetud liigset arhiivipõhisust. Ma arvan, et vähemasti dokumentalistika osas on varem loodu uuesti ja uuesti ekraanile toomine väga õige. Aja kulg annab dokfilmidele nende taastõlgendamiseks uue ja sageli ootamatu raamistiku. Vanad ajalehed viime kogumispunkti või süütame nendega kaminat. Selle Sirbiga siin läheb samamoodi. Me ei salvesta igapäevaseid teleuudiseid, seebisarju või modellisaateid. Vanad filmid, muusika ja maalid hoiame alles, sest võib juhtuda, et neis on peidus kellamehhanism, mis võib uues ajas uut moodi tiksuma hakata.

Ma ei ole David Donnelly filmi näinud. Vaatan esimesel võimalusel. Ühes olen veendunud ka ilma vaatamata: ekraanil ei näe ma mitte Paavo Järvit, vaid selle inimese jälgimise pinnalt loodud tegelaskuju. Tegelaskuju, kes mitmel moel sarnaneb dirigent Paavo Järviga, kuid ei ole temaga identne. Ideaalis on temast suurem. Naiivne hoiak, mille puhul samastatakse autori loodud tegelaskuju selle aluseks oleva inimesega, tuletab mulle ikka ja jälle meelde Aleksandr Tairovi kirjeldatud juhtumit Chicago teatris aastal 1909. Näitleja William Booth mängis „Othellos“ Jagot. Hetkel, kui Jago oli tekitanud Othellos pöörase armukadeduse ja see pöördus Desdemonat tapma, kõlas parterist lask ja William Booth langes surnult maha. Tulistajaks oli Ameerika armee ohvitser, kes oli kaotanud emotsioonide tulvas tinglikkusetaju. Ohvitser lasi ka enda sealsamas maha. Mehed maeti ühte hauda ja hauakivile raiuti kiri: „Ideaalsele näitlejale ja ideaalsele vaatajale“.

Veel veidi mitte maestrost, vaid maestra Ester Mägist ja dokumentaalfilmist „Ester Mägi. Kadents ja teema“, mille tegin selle helge inimese elu jälgides. Postimehe aastataguses filmitabelis oli film ära toodud lihtsalt helilooja nime põhjal. „Ester Mägi“ ja punkt. Ei mingit kadentsi ega teemat. Pole sest iseenesest hullu. Toimetaja Tiit Tuumalu vabandas ja mina võtsin vabanduse vastu. Ma lihtsalt väidan, et see näide peegeldab üldlevinud sättumust samastada dokfilmi tegelaskuju ja selle loomise aluseks olevat inimest.

Dokumentaalfilm „Ester Mägi. Kadents ja teema“ oli suve hakul esimest korda Eesti Televisiooni eetris. Oli äratundmishetk, kui lugesin ajalehtede telekavadest enda kirjutatud filmitutvustust. Kurvaks tegid kaks asja: keegi oli minu tekstis toimetanud piinlikkust tekitaval moel sõna maestra maestroks. Ja nagu varemgi paljude teiste autorite ja ka mitme minu dokfilmi puhul, võis telekavadest välja lugeda, et filmi tegijaks on Eesti, kes tegi selle aastal 2014. Ei, armas kodumaa ei vastuta minu loodud filmi eest. Vastutus jääb mulle nii selle eest, mis õnnestus, kui ka selle eest, mis metsa läks. Ja muidugi ei vastuta mitte iialgi ei filmi õnnestumise ega ebaõnnestumise eest inimene, kelle elu põhjal see on loodud. Ammugi siis põder, siil või kajakas, keda on jälginud loodusfilmi autor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming