Mängu ilu on elu

Mathura

„Edu valemis” on mäng elu ise, ilus on endaksjäämine ka siis, kui elumäng ootamatusse suunda keerab. Mängufilm „Edu valem” („Moneyball”, USA 2011, 133 min), režissöör Bennett Miller, stsenaristid Steven Zaillian ja Aaron Sorkin. Osades Brad Pitt, Jonah Hill, Philip Seymour Hoffman, Robin Wright, Spike Jonze jt. Linastub Hobujaama tn kobarkinos. „Edu valem” on üks neid möödunud aasta filme, mida teisel pool Atlandit on juba palju kiidetud ning meediakäras jõutud seostada ka sõnaga „Oscar”. Eestis pole filmi linalejõudmist suurem tähelepanu saatnud ning linastumissageduseks siinsetes kinokompleksides on jäänud üks-kaks seanssi päevas. On siis „Edu valem” läbinisti ameerika film? Jah ja ei. Mõistagi on Bennett Milleri film maiuspalaks neile, kes taipavad midagi sellisest spordialast nagu pesapall. Eestis neid just palju ei leidu (ja olgu selguse mõttes öeldud, et ka mina ei kuulu nende hulka). Ometigi oleks ülekohtune käsitleda „Edu valemit” pelgalt pesapallifilmina.

Pealispinnal on see tõepoolest üks tõestisündinud lugu pesapallimeeskonna mänedžerist. Too proovib uut lähenemist oma alale, et võistelda meeskondadega, kelle eelarve on tema omast mitu korda suurem. See on probleem, millega tegelikult seisavad tänapäeval silmitsi kõik meeskonnaspordialad. Ent „Edu valem” on film, mis toimib korraga mitmel tasandil. Ennekõike on see inimlik draama, lugu inimesest, tema püüdlustest ja veendumustest, sellest, mille nimel ta tegutseb ja elab. Loo keskse Billy Beane’i tegelaskuju terviku adumisele aitab sobivalt kaasa Milleri filmikeele mõningane dokumentalistlikkus. Näiteks stseenis, kus näeme Beane’i (Brad Pitt) esmakordselt oma eksabikaasa ja tütre ema (Robin Wright) juurde saabumas, on vaataja kutsutud tunnistajaks justkui juhusliku perekonna juhuslikule argihetkele.

Beane’i mänedžeriametist tulenevalt on aga „Edu valem” ühtlasi juhiisiku rolli ja omaduste paleti kaemus. Beane, kes kunagi lootustandva pesapallimängijana läbi põrus, on nüüd autokraatlik klubijuht, kes usub, et see, kes vastutab, ka otsustab ega pea seejuures oma otsuseid kellelegi põhjendama või selgitama. Ta on juht, keda kardetakse, ent keda vähesed on isiklikult kohanud. „Edu valemi” loo edenedes jääb seejuures üha enam mulje, et kui ka tema lähenemine tundub ka külm ja hoolimatu, võib see olla ka ainus lähenemine, mis tõesti toimib: teatud visiooni elluviimiseks, peab selle algatajal olema ka õigus tagada selle järgimine. Ka siis – õieti just siis, kui see tähendab kõigi seniste konventsioonide purustamist. „Edu valem” on aga ühtlasi lugu meeskonna motiveeritusest (teisisõnu, meeskonna edukas toimimine eeldab lisaks liidri nägemusele ka iga liikme isiklikku motivatsiooni) ning ka edust. Eestikeelne pealkiri „Edu valem” algupärandi „Moneyball” asemel on seejuures üsna tabav: on ju filmis edu tähendust vaadeldud mitmes kontekstis, millest vaid üks on kujutatava meeskonna sportlik edu.

„Edu valem” toimib mitmel tasandil ka teisel moel. Bennett Miller suudab hallata korraga nii emotsionaalset kui narratiivset, aga ka filosoofilist (sõnumilist) plaani: siin on momente, kus vaataja on emotsionaalselt kaasa haaratud, hetki, kus ta kas põnevusest oma toolil ettepoole nihkub või tunneb peategelase pisaraturgatust omagi silmades. Ent erinevalt paljust muust Hollywoodi toodangust on Miller suutnud oma filmi kokku panna nõnda, et emotsioon ei tapa lugu ära: sõltumata loo emotsionaalsest küljest toimib narratiiv ühtse eheduse ja usutavusega.

„Edu valemis” on nalja, traagikat, põnevust ja elutõde, ent suuremalt jaolt püsib kõik see koos harmoonilises tervikus. Milleri suurim meisterlikkus seisneb aga ehk oskuses võtta küllalt keeruka draamaloo sõnum kokku ühes 11aastase tüdruku kirjutatud laulus, mis on ühtaegu naiivne ja puudutab ometigi elamise tuuma. Kõige tähtsam, ütleb ta, on lihtsalt „nautida mängu”. „Edu valem” on seejuures üks väheseid, kus spordikommentaatorite käibefraas „mängu ilu” on saanud sisulise tähenduse: Milleri loos on mäng lõppkokkuvõttes elu ise ning ilus on iseendaksjäämine ka siis, kui elumäng ootamatusse suunda keerab.

„Edu valem” on kahtlemata ka näitlejate film. Brad Pitt näib olevat üks neid staare (DiCaprio ja ehk ka Clooney kõrval), kes on valinud temalt üha rohkem nõudvaid rolle. Tema nelja aasta tagune peaosa „Jesse Jamesi mõrvamises argpüks Robert Fordi poolt” meie kinodesse ei jõudnudki, ehkki on kummaliselt lummav ja poeetiline linalugu (film, mille tegemisele kulus 40 miljonit dollarit, teeniski lõpuks tagasi vaid kolm miljonit). Pitti osatäitmine Terrence Malicki „Elupuus” on aga kommertskinost enam-vähem nii kaugel kui võimalik. Julgen väita, et „Edu valemi” Billy Beane’ina on Pitt veelgi veenvam ja terviklikum kui pereisa O’Brienina „Elupuus”. See on osatäitmine, mis näib sedavõrd lihtne ja sundimatu, et on kerge mitte märgata selle saavutuse suurust. Ometigi on filminäitleja kõrgeima klassi näide küllap just see, kui kogeme tema loodud karakterit mitte kui näitlejasooritust, vaid kui reaalset ja ehedat inimest.

Märkimisväärselt hea on tegelikult kogu ansambel eesotsas noore Jonah Hilliga – mõnevõrra riskantne, ent toimiv valik Beane’i nõustaja, statistikageeniuse Peter Brandi rollis. Kõik ülejäänud näitlejad mängivad ses filmis enamal või vähemal määral episoodilisi rolle, ehkki nii Philip Seymour Hoffman kui Robin Wright teevad eeldatult kindla soorituse. Hoffman, kellele Milleri eelmine film „Capote” tõi Oscari, teeb seda seejuures enda kohta küllalt tavatu rolliga.

Kõigest eelöeldust hoolimata usun, et „Edu valemi” retseptsioon jääb Euroopas tagasihoidlikuks ning tõenäoliselt ei korja see kuigi palju auhindu ka ookeani taga. Siiski näitab see hillitsetud, puhta stiiliga draama, et Bennett Milleri näol on tegu noore lavastajaga, kes vähemalt filmitegemise mehaanikat hästi valdab: avada oma karjäär „Capote’i” ja „Edu valemiga” on üsna muljetavaldav visiitkaart.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming