Maailmakogemus dokumentaalfilmis

Andri Ksenofontov

Jonas Mekase ja Seppo Renvalli ning Ishbel Whitakeri ja Marc Hawkeri loomingust. Kuidas iseloomustada idamaade mõju lääne kultuurile pärast Teist maailmasõda? Kõige ilmekama väljenduse leidis see hipinduses, mis oli midagi muud kui möödunud sajandi lõpus pead võtnud new age’i värk. Viimast iseloomustavad esoteeriline klantskirjandus ja müstikamaiguliste suveniiride globaaläri. Mitte et need kaks asja teineteisele täiesti vastanduksid: ka hipid ostsid nõiakaupa ning new age’i laias maailmas võib kohata tervemõistuslikku  elulaadi ja head muusikat. Ent siis, pärast viimast suurt sõda, imbus ida mõju lääne mõtlemisse läbi sõprussuhete, hoolikalt seatud sõnade, läbi keskendunud süüvimise kunsti- ja kirjandusteostesse eesmärgiga leida väljapääsu tsivilisatsiooni kriisist.

Kui rääkida idamaisest valgustusest, oli üheks võtmeisikuks avangardistlik helilooja ja kunstnik John Cage. 1946. aastal nõustus ta õpetama lääne muusikat india muusikule Gita Sarabhaile, kes  õpetas vastutasuks india muusikat ja filosoofiat. Seejärel käis John Cage kuulamas jaapanlase Daisetsu Teitaro Suzuki budismiloenguid. 1951. aastal sattus John Cage’i kätte raamat „Yijing”, hiina iidne õpetus, kuidas sümbolite süsteemi abil kaosest korda leida. „Yijing’i” on kasutatud märkide tõlgendamiseks ja selgeltnägemiseks, aga John Cage hakkas selle abil kaosest muusikat otsima. Ida mõju tõi uue keskendumisoskuse, mis lubas kõrvale jätta stilistiliste  eelarvamuste taaga ning luua teoseid omaenese sisemaailma tühjuse rahust ning tunnete tormist. Selline maailm mahtus matemaatilisse spektrisse, mille ühes otsas on null, mis avab lähemal vaatlemisel pildi peadpööritavalt lõpututesse jagunemistesse. Spektri teises otsas on kaos, millest võib oodata kõike, aga mis taandub tihtipeale eimiskiks. Mida õppis John Cage oma sõbralt Gita Sarabhailt? „Kainestama ja rahustama teadvust, et häälestada  see vastuvõtlikuks jumalikele mõjutustele”, on öeldud Wikipedias. 

Mõjud, filtrid, siirded

John Cage’i looming, õpetus ja isiklikud kontaktid  mõjutasid ka kunstiavangardistlikku liikumist Fluxus. Fluxuse loomingust sai põhjaliku ülevaate möödunud aastal Kumu näitusel, filmiprogramm koosnes peamiselt Jonas Mekase dokumentaalidest. Muu hulgas otsis ta oma loomingule sädet ka idamaade kunstist. Jonas Mekase töödes on tunda selgeid Itaalia neorealistliku filmi jooni, sealt on leitud ka Madalmaade maalikunsti ja Skandinaavia kirjanike mõjutusi. Kui hinnatakse kunstnike  töid, siis on kombeks vaadelda neid läbi mitme filtri. Kehtib ka vastupidine: kunstnik seab ise enda ja publiku vahele filtri, lastes oma mõtteid ja tundeid paista läbi ühe vormireeglistiku või teise kõlbluskoodeksi. Jonas Mekas esitab oma loomingu nii puhtal ja ehedal kujul kui võimalik, hoides igal võimalusel mis tahes filtritest kõrvale. Ta on Leedu sõjapõgenik, sündinud 1922. aasta jõululaupäeval külas nimega Semeniškės: talurahvas, katoliiklased, looduslähedus, alalhoidlikkuse kants. Arkaadia kui Vana-Kreeka pastoraalis, kauneim koht maailmas, kui sealt õigel ajal lahkuda. Kui lahkumine on sunnitud, siis saab sellest paradiis, ihalduste vaieldamatu sihtpunkt.

Kuna alustasin idamaade mõjust lääne kultuurile, tuleb Jonas Mekase puhul siiski tõdeda, et ta väljendab end oma loomingus kui läbi ja lõhki kristlane. Protestantism, õigeusk ja katoliiklus pakuvad mitmekesiseid võimalusi elada oma elu hingelises  ja vaimses rikkuses. Katoliiklasele on maailm kui suur pühakoda, mille pimedatesse kambritesse võib ära eksida, ent kes satub valgustatud löövidesse, jõuab kui koju. See maailm on täis märke ja osutusi, mis kõik kannavad sõnumit. Märke on palju, aga sõnumid taanduvad üheks. Paljusus on inimhulgas, kus igaühel on oma ajalugu ja elukäik, oma vaated ja kogemus. Ent katoliiklane võib jääda ka tardunud tõekspidamiste kammitsasse, mis tekkinud  kiriku pika ajaloo vältel. Vabadus väljendada oma talupoeglikku elulusti ja lihtsameelset usku headusesse on ehk kõige märgatavam idamaine mõjutus Jonas Mekase loomingus.

Kumus näidati ka Jonas Mekase peaaegu viietunnist „As I Was Moving Ahead Occasionally I Saw Brief Glimpses of Beauty” („Kui ma edasi liikusin, märkasin vahetevahel ilu üürikesi vilksatusi”, 2000). Filmi jooksul ei teki kaadrite vahel hierarhiat, stseenid oleksid sisu  poolest võinud vabalt ka mõnes muus järjekorras olla. Kahte asja on Jonas Mekase filmis sama palju kui elus endas: narratiivi ja diskursust. Kes tervitas viimati diskursust ja viskas narratiiviga nalja? Neid ei ole mõtet ka Jonas Mekase filmidest otsida, sest Mekas ei tunnista end filmitegijaks, oma sõnul ta lihtsalt filmib. Algusest lõpuni kannab ta filme liikumine täiuse suunas – see on arengu mõiste määratlus. Kui vahel tormab elu silme eest läbi kui  film, siis tema film tormab silme eest läbi kui elu. Pere, sõbrad, rännakud. Ta kasutab kestvaid paigal seisvaid vaateid ja kiiresse pealesõitu kokku pakitud tegevust. 78aastase mehe südamlikud kommentaarid aitavad organiseerida laiali valguvat pildikeelt. Eelkõige korrastab ta filme isikupärane rütm, mis vaheldub nagu vabavärsilises luules. Ei tahaks ühtegi ta lauset tsiteerida. Ei tahaks midagi ette öelda, et vaatamist mitte rikkuda. Ütleks ainult niipalju:  Jonas Mekas ei jäta midagi varju, ta avab end vaatajale jäägitult. Ta toob esile väga isiklikud asjad nagu vana akordioni või higist leemendava särgi suvises New Yorgis, ent kordagi ei välgata ta filmis midagi piinlikku. Ainult puhas rõõm.       

Seppo Renvalli filmid ja videod

Tänavuaastasel Ars Fennica näitusel Kumus esinenud Seppo Renvall sündis kunstnike perre. Ema oli tunnustatud soome maalija Pirkko Lantto, kelle näitused rändasid ka välismaal. Skulptorist isal Ben Renvallil on tihedad sidemed Itaalia kunstiilmaga ning ta on kureerinud kahte Soome väljapanekut  Veneetsia biennaalil. Vaadates Seppo Renvalli filmi „Woody”, tuli kohe meelde Jonas Mekas, kes on tema isiklik tuttav. Tõsine titt Seppo, nagu isa on teda amatöörkaameraga metsateel tabanud, astub aeglaselt suvises tuules, heledad lokid hõljumas. Impressionistlik lapsepõlveviiv, mida ei saa mälestuseks pidada, sest see pärineb mäletamiseks liiga kaugest ajast. See on filmimälestus, sest nende peres vaadati sageli perekonnakroonikat, mida ei  töödeldud kunagi kääride ja liimiga, vaid lasti linale kogu algupärases pikkuses. Seppo Renvall on idamaisest filosoofiast otseselt mõjutusi saanud. Juba koolipoisina luges ta Laozi „Kulgemise väe raamatut”. Tema isa tundis huvi taoismi vastu ning luges vahel ka mõne mõttetarkuse ette: õpetas mitte tapma sipelgaid, olema rõõmsameelne ja sõbralik, eemale hoidma lärmakatest inimestest. Ta ei sundinud poega mitte kunagi tagant. Tao õpetlased  on kuulsad pikaealisuse saladuse tundjatena. Legendid legendideks, aga Ben Renvall elas tõepoolest pika ja tarmuka elu. Viieteistaastaselt läks ta jungaks, abiellus 23 aastat noorema naisega ja sai 60aastaselt Seppo Renvalli isaks. Kodu on Seppo Renvalli loomingut väga tugevalt mõjutanud, tema armastatumad dokfilmikangelased on perekonnaliikmed. Kui ta kunstiga tegelema hakkas, sai emast peamine kriitik. Alati oskas ta poja tööde kohta midagi  tabavat öelda, ent kunagi ei kasutanud sõnu „hea” või „halb”.

Emalt õppis Seppo Renvall mitte pingutama töö lõpetamisega, „valgete kohtade” järeltäitmisega, et säiliks värskus. „Siin, Soomes, on eriline kliima,” ütleb Seppo Renvall. „See on mulle töötegemiseks parim. Põhimõtteliselt kujutan ma ainult seda, mille olemasolus olen täiesti kindel. Asju, mida olen tõepoolest kogenud.” Kodukesksust tõestab ka Kumus jooksnud video „Janeiro”, kus ta  koerte hommikukontserti matkib, nagu hauguks ja uluks ta ise. Soomlane tundis Brasiilias koduigatsust. Vähesed Seppo Renvalli filmid edastavad mingit selget tunnet või sõnumit. Sellised filmid ja videod on pigem loodud justkui oma reeglite murdmiseks. Ent tema eesmärk ei ole ka vaatajat segadusse ajada, vaid esile kutsuda samasugust kerget ja põhjamaiselt mõtlikku meeleolu, mida ta ise naudib. Teda ahistavad  filmid, mis veavad vaatajat mööda etteaimatavaid radu, kus kõik ergutab närve. „FILMI999” tegi ta vastupidise põhimõtte järgi: niipea kui toimus midagi huvitavat, suunas ta kaamera meelega kõrvale. Avangardistlikult kiiresti vahelduvad kaadrid muudavad ta filmikeele tummiseks. Virvendava pildivoo aitab ajukanalitest alla loputada soundtrack, mille ta kirjutab vahel ise, vahel koostöös DJ-dega. Siis rikub ta jälle reegleid ning teeb püstolipaugutamisest  tummfilmi „Nonstoppampam” ilma ühegi helita. Tema video- ja filmikompositsioonid mõjuvad sama rikkalikult nagu maalid, näitusel, mis esitavad näitusel vaatajale kogu informatsiooni korraga. Seppo Renvall ei toida vaataja teadvust nagu tilgutivoolikust, vaid valab pangetäie korraga kaela. Mõju sarnaneb „reaalse” kogemusega, kui meelelise taju pidevat voolu saab lõpmatuseni peenemaks ja peenemaks jagada. Alles mõistus filtreerib  välja olulise või harjumuspärase, aga selle ülesande jätab Seppo Renvall vaataja mõistusele. Tekib kestva kulgemise tunne.     

„Elava jumalanna” püüdmine

Kumus 21. oktoobril näidatud filmi „Elav jumalanna” režissöör Ishbel Whitaker ja operaator  Marc Hawker peavad oma eeskujudeks Austria ja Poola dokumentaliste. Whitaker alustas poola päritolu lavastaja Zophia Kalinska käe all, kelle stuudios pöörati palju tähelepanu rituaalile, arhetüübile ja müüdile. Müütidega seoses kuulis ta Nepaali elavatest jumalannadest ehk kumaritest. Kui Jonas Mekas ja Seppo Renvall, mõjutatuna idaõpetustest, lonkisid Euroopas ja Ameerikas jõude, kaamera käes, siis Ishbel Whitaker ja Marc Hawker pidid kulutama palju  aastaid projektide kirjutamisele, raha otsimisele ja reisi ettevalmistamisele, et Nepaalis filmi teha. Müüt on nende meelest kultuuri ja isiksust kujundav mõte, unistus, meie päritolu ja sihi selgitus. See on lugu, mis aitab meil leida iseennast. Ent vahel hoiab müüt meid tagasi, hakkab piirama. Siis tuleb luua uued lood.

Kujutlusvõime hoiab koos minevikku ja tulevikku. Kõrgtsivilisatsiooni-eelse Arkaadia kaotusetunne ja eksimisoht uues maailmas võisid  olla eurooplaste ajendeiks külastada elavaid jumalaid. Kumarid elavad maagilises maailmas, nende juures käivad jõudu saamas ka kuningad. Nepaali kuningriigi ühendaja Prithvi Narayan Shah vallutas Katmandu ja tegi sellest pealinna 1769. aastal. Pühamees kuulutas talle ette, et uhkuse ja kõrkuse pärast ei püsi tema liini võim kauem kui kaksteist põlve. Võttegrupp saabus Katmandusse 2005. aasta veebruaris,  Shahide dünastia kaheteistkümnenda kuninga Gyanendra kukutamise avamängu alguseks. Seppo Renvall ei suuda end samastada põnevust õhutavate uudistekanalite ja Hollywoodi filmidega, ent Ishbel Whitaker ja Marc Hawker sattusid saatuse tahtel ehtsasse seiklusesse ühel muinasjutulisel idamaal, mille pealinnas kestis kuid võimuvõitlus kuningavägede ja maoistlike mässajate vahel. Paljud plaanid nurjusid, siis tuli paar nädalat hoogu võtta ja jälle peaga vastu müüri tormata. Sündmused kulgesid oma rada, suur osa materjalist sündis juhuslikest kohtumistest. Ka keel oli võõras. Kaamerat juhtis operaatori vaist. Mis tegelikult juhtus ja millest räägiti, sellest saadi teada alles tagantjärele. Usutavasti juhtus vahel ka seda, mida Seppo Renvall meelega tegi, et kui midagi huvitavat juhtus, suunati kaamera hoopis teise kohta. Tõlkidena töötanud abiprodutsendid Vijaya Mark Rana ja Kiran Chitrakar  tuleks kaasautoriteks lugeda, kuna ilma nende abita ei oleks lavastaja suutnud oma materjalis orienteerida. Inglise filmitegijatest said linna peal omainimesed. Kui Marc Hawker sündmuspaigale mootorratta ja kaameraga kohale sõitis, siis tegid talle teed niihästi demonstrandid kui ka märulipolitseinikud. Ainult üks kivi eksis pihta. „Elavat jumalannat” vaadates ei märka aja möödumist, see on nii haarav. Inimesi ei näidata  kaugete ja eksootilistena, nad on meie kaasaegsed ja arukad. Olukorda pole lihtsustatud mustvalge mustriga, mõlemat poolt on nähtud ka läbi olme ja harrastuste peegli. Elutargad kumarid näevad rahutuste põhjust inimeste vaimses allakäigus, ent sõdurid mängisid puhkpillimuusikat, laulikud ja tantsijad hoidsid mässajate meeleolu üleval. 2007. aasta jõululaupäeval kuulutas parlament kavatsusest monarhia kukutada. Kuningas lahkus oma  lossist 2008. aasta 11. juunil. Järgmisel päeval algas USAs Marylandis „Silverdoc’i” filmifestival, kus oli „Elava jumalanna” rahvusvaheline esilinastus. Nepaali budistlik-hinduistlik kultuur on avatud eetilisele käitumisele, ent kindlasti aitas filmitegijatel kohalikega kontakti leida ka lääne inimesele omane hoolivus ja kaastunne. Sentimentaalsus, millele on rajatud lihtsameelsed rüütliromaanid, südantlõhestavad seebiooperid, seesama magus Hollywoodi  maailm. Ning muidugi koduarmastus ja ilma ilu imetlemine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht