„Maailmafilmi” võluvad võimalused

Eva-Liisa Roht

21. – 28. märtsini peetakse Tartus VIII „Maailmafilmi” festivali.        „Maailmafilm” on kui iga-aastane kevadekuulutaja: ellu ilmuvad jälle kirkad värvid ja valgus, päikest on rohkem. Nii jõuab inimenegi enam, sealhulgas ka kamaluga kaela kallatavat kultuuri  nautida. Festivalide üledoosi on kergem taluda ja ajaga raamitud küllus ei tohiks hirmutada. Kui mõnikord piisab vaid ühest heast filmist, siis teinekord võib lasta festivalilainel enda üle võimust võtta ja sellega lihtsalt kaasa kanduda.          Tänavu saab „Maailmafilmil” rännata siiasamasse lähedale ja ka kaugele eemale tundmatutesse ilmasoppidesse. Võimalustes ongi võlu, hea on võtta endale võimalus, uskuda oma võimesse näha ümbritsevat avarama pilguga. Tihti aitab kaugema nägemine ka lähedasemat tähele panna, distants võib tuua ligemale. Kui viimase aja aktuaalne immigratsiooniteema  on pannud Euroopa suurriigid tunnistama, et ollakse oma multikultuurilisuse poliitikaga puntras, siis on hea vaheldus vaadata Euroopat just selle mitmekesisuses, mis on seal alati olemas ning mida praegused päevakajalised teemad vaid rõhutama hakanud. „Maailmafilmi” tänavune 50 dokumentaalfilmist koosnev valik pakub võimaluse süveneda antropoloogilistesse vaatlustesse, imbuda põnevate persoonide ellu ning panna  tähele mitmekesisust, mis meie nina all pulbitsedes kipub siiski mattuma üldistuste ja ideoloogia alla. 

Antropoloogiharidusega Marianna Economou filmis „12 naabrit” näeb ühe Ateena tänava elu. Seal elavate erineva taustaga, kuid üksteist vajavate inimeste kodusid. Jutustatakse, filosofeeritakse, lauldakse, tantsitakse ja vaadeldakse vaikselt elu, selle kadunud hiilgeaegu ja traditsioone, millest osa ajapikku  hääbub. Aga mõned tavad, nagu magus matuseannetus, paistavad inimesi endiselt ühendavat. Kogu filmile annab tooni usk elu argistesse pisiasjadesse. Iraagist ja Pakistanist tulnud mehed on leidnud uue elukoha, kuid sidemed kodumaaga on neile endiselt tähtsad. Noori ja lapsi on küll filmis näha, kuid nemad ei räägi. Kaksteist naabrit, vanad või minevikus elavad kohalikud ja nooremapoolsed sisserännanud, mängivad igapäevast elumängu. Õhkkond on  vaikne, parajalt pisiasju nautlev ning püsib vastastikusel abistamisel ja parajalt nääkleval sotsiaalsel kontrollil. 

Pakistanist pärit sisserännanute juurest  saab suurema vaevata siirduda Pakistani. Sama lihtne pole aga taksojuhist Haidari unistuse täitumine ehk Taj Mahali külastamine. Lisaks intiimselt kaunile sissevaatele Haidari ja ta pere ellu annab režissöör Nirmal Chander Dandriyali film „Unistades Taj Mahalist” väga inimlikult edasi, kuidas tavalised inimesed peavad kannatama kahe tuumarelva omava ja omavahel kriitilises suhtes riigi rangete seaduste ja reeglite tõttu. Haidari pere aga näeb indialastega  rohkem sarnasusi kui erinevusi, sest nad elavad osaliselt ka ise India kultuuriruumis. Oleks ülekohtune arvata, et kõik eri rahvusest inimesed lähtuvad üksteisega suheldes oma riigi kuvandist ja valmis mõttemustritest, kuid süsteemide vastu ei saa tühipalja arukusega. Jonas Parienté ja Mathias Mangini „Järgmisel aastal Bombays” juhatab vaataja edasi Indiasse, kus on juba 2000 aastat elanud Bene juudi kogukond. Avaneb haruldane võimalus  osa saada Iisrealis Yeshiva usukoolis õppimas käinud abielupaari Sharoni ja Sharona vaadetest elu võimalikkusele oma kogukonnas. Neid tõmbab enda poole müütiline kodumaa Iisrael, kus ka nende lapsed saaksid sellise religioosse hariduse nagu vaja, kuid samas on ka India kodu ja oma kogukonna harimine neile oluline. Mis on aga see, mis nii tõmbab kui hoiab neid kinni? Kas judaism saab püsida pisikeses India kogukonnas? Kuivõrd võib judaism sulandada  endasse hinduismi ja islamit, jäädes ikkagi judaismiks? Kas Iisrael võtab „indialased” omaks? Vanemate individualistlikud huvid laste tuleviku nimel põrkuvad vajadusega hoolitseda kogukonna heaolu eest.     

Itaalia filmitegijate Caroline Leitneri, Daniel Mazza ja Giuseppe Tedeschi dokumentaalfilmi „Lo väike kuningriik” tegevuspaik asetseb kusagil kõrgel Nepali ja India vahel. Tsarangi külas paistab elu lihtne ja organiseeritud, elanikud näivad rahul, kuigi loodus, kliima ja eraldatus neid seal ei hellita. Samas kõik toimib:  töö, palve ja (sportlik) meelelahutus. Süsteemsus ja vastastikune abistamine on kogukonna toimimiseks hädavajalik. Kogu küla elu lihtsustav traktoriost, majale uue korruse ehitamise talgud ja nunnakloostrile riisi annetamine – miski pole vaid individualistlik ettevõtmine, mis toob ühekordset kasu. Kuid ka kaugest külast käiakse talvel Indias tööl või unistatakse naiivselt Ameerikast. Oleks ülekohtune ja mitte eriti budistlik arvata, et nad peaksid püüdma  oma elulaadi täiesti muutumatuna säilitada. Ühendustee valmimine Nepaliga toob kindlasti uusi tuuli – ei saa ju romantiliselt eeldada, et kõik peab paigal seisma. Külaelanikud armastavad üle kõige oma kodu ega hooli sellest, et mujal on liikuvad majad ehk rongid. Pikad, paigalseisvad kaadrid ja tegevusi ning inimesi lähedalt jälgiv kaamera paneb unustama, et ise parajasti ei viibi seal naerukortsuliste inimeste, mudatelliste valmimise ja palveid laulvate nunnade  juures pilvepiiril.       

Kogukondlike suhete tähtsus tuleb välja ka Rumeenia režissööri Andrei Dăscălescu filmis „Gyuri”, mis kestab vähem kui kümme minutit. Ent tundub, et vahel ongi vaja just selliseid teoseid, mis on oma lühiduses piisavalt terviklikud ja täpsed, et köita. Filmis näidatakse Miercurea-Ciuci linnavalitsuse otsuse tagajärgi  romade kogukonnale. Väljatõstetud romad paigutatakse elama tänavale kokkuklopsitud, ilma igasuguste mugavusteta ühetoalistesse uberikesse, mis asuvad tervistkahjustava jäätmetöötlusjaama kõrval. Ajutine lahendus on kestnud juba kuus aastat. Peale ebainimlike tingimuste on niigi eelarvamuste ja negatiivsete stereotüüpidega ümbritsetud romadel eriti keeruline minna tuttavast keskkonnast, kus neid teati ja usaldati, kuhugi mujale elama.  Romadele on oluline nii oma kogukonna kokkuhoidmine kui ka head väljakujunenud suhted teiste ühiskonna liikmetega. Filmis näidatakse kogu lugu läbi koolipoisi Gyuri silmade, kes tahab saada politseinikuks või veoautojuhiks. Tegelikult ta soovib saada ükskõik kelleks peale poemüüja. Just laste siirus ja rõõm kogu selles olukorras on see, mis rõhutab lihtsat tõsiasja, et inimsuhted on need, mis loevad. Inimestele tuleks anda võimalus. See ei maksa midagi.  Filmi tausta ja selle romade kogukonna kohta tasub lugeda lisainfot Amnesty Internationali materjalidest.     

Alina Skrzeszewska „Laulud Nickelist” laseb sukelduda Los Angelese tänavaellu kogu selle mahlakuses. Lahti laotuvad ühiskonnareeglitega  tihti teadlikult passiivsetes suhetes inimeste lood. Oma maailmavaadet selgitab ühiskonna madalam kiht, kelle häält tavaliselt nii palju ei õnnestu kuulda. Odavates hotellitubades antud vastused peegeldavad inimeste elu ja avavad ühiskonnaga suhtlemise erinevaid viise. Neid kõiki ühendab aga rahulolematus süsteemiga, mis neile midagi ei anna. Seetõttu ei soovi nad ka ise süsteemile anda. Kuigi neid võlub standardite ja konkureerimise puudumine,  rippumatus ülejäänud ühiskonnast ja võimule mitteallumine, elavad nad siiski kirjutamata reeglite järgi. Uimastite, kuritegude, prostitutsiooni ja Jeesusest joobumuse keskel hakkamasaamiseks peab mõistma, kuidas elu toimib.   

„Maailmafilmi” kõik linateosed annavad võimaluse vaadata maailma teiste silmadega. Nõnda võib näha nii neid kui ka seda, kuidas nad ise ümbritsevat näevad. Inimestele keskendunud dokumentaalfilmid näitavad lisaks tavaliselt paistvale kollektiivsele identiteedile ja rahvusstereotüüpidele ka indiviide ja nende  mitmekihilisi enesenägemise viise. Tihti põhjustavad just tugev kogukonnatunne ja järgimist vajavad reeglid eristuse meie-nemad ning seetõttu ka mõistmisprobleemi. Teistsugusega kohtumisel tabab tihti hoopis võõrastus ja kapseldumine. Inimeste lugude abil nende maailma sisenedes, võib aga näha eelkõige inimlikkust. Vähemus- ja põlisrahvused, vaesed ja slummides elavad inimesed ei saa just tihti laiale avalikkusele avada oma vaateid  elule, nad elavad justkui nähtamatult. Filmide abil saab tutvuda erinevate ühiskonnasüsteemidega ja mõista nende loogikat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming