Maailma lood Tartus

Mathura

23. – 28. III peeti Tartus VII maailmafilmi festivali.      25. märtsi pärastlõunal peaks Athena kinosaalis algama Aado Lintropi filmi „Setu pulm” seanss, aga tehnika tõrgub seda näitamast. Kohaletulnud rahvalauljad puhkevad spontaanselt  leelotama ning ettetulnud viperusest kujuneb sedasi hoopiski festivali lisaväärtus: maailm tuleb mitte ainult kinolinale, vaid ka vahetult saali. See on aga olnudki üks maailmafilmi festivali sihte algusest peale: tuua vaatajani palju võimalikult vahetul viisil edasi antud kogemusi, aga ka palju otsekontakte inimestega kõikjalt maailmast. Festivali võiks iseloomustada lausega „Maailm tuleb koju kätte, jutustab oma osakeste sarnasusest ja  erinevusest”.

Maailmafilmi festival on oma seitsmeaastase eksistentsi jooksul jõudnud kujuneda professionaalseks ja arvestatava rahvusvahelise tasemega kultuurisündmuseks. Eesti Rahva Muuseumi näitusehoonest, kus kord alustati, on viimastel aastatel kolitud Athena kultuurikeskusse ning sel aastal oli külastajate parema elamuse nimel kohale toodud lausa modernses HD-kvaliteedis filminäitamist võimaldav  aparatuur. Nagu varemgi nii oli ka seekord festivali pärusosa arvukad arutelud autoritega, keda oli kohal uskumatult paljugi – saabunud olid nad seejuures enamasti oma kulul, mis on iseenesest kinnitus festivali heale mainele.     

Inimese maailmapüüdmise  vajadus

Mis paneb inimest maailma ja selle toimetusi jäädvustama? On see soov talletada seda, mis homseks võib olla kadunud ja unustatud? Soov kinnitada millegi olemasolu visuaalse dokumenteerimisega? On see soov kõnelda teistele lugusid, mis on olulised, aga jäävad tihti kuulmata? Või on see pelgalt oskustöö, see kindel, mille kohta teatakse, et sellega osatakse hakkama saada? Või ehk hoopiski püüd  maailma jäädvustamise ja selle jäädvustuse filmiks komponeerimisega maailma paremini tundma õppida ja jõuda sedasi selgema arusaamani endastki, lähemale tõele inimelu suures tuumküsimuses: kes ma olen? Filmist filmi võis Tartu festivalil vastata ilmselt kord ühe, kord teise eeltoodud küsimusega ja festivali auks tuleb igatahes tunnistada, et kõigist põhiprogrammi mahtunud filmidest, mida mul näha õnnestus, kumas vastu autori isiklik  huvi ja teemakäsitluse mõtestatus. Üks filmifestivalide dilemmasid, olgu selleks siis Cannes’i või Tartu oma, on alati see, kas vaadata ära võimalikult palju (seda enam, et maailmafilmide puhul on üritus ise ainus võimalus neid filme näha) või selekteerida oma eeldatavad lemmikud ja lasta üksikutel filmikogemustel rahulikult settida. Ent kui valida esimene nimetatud tee, tekib ikkagi hetki, kui pärast üht linastust ei suuda kohe järgmist  filmi vaatama hakata, mis ongi ehk filmi kvaliteedi parim kinnitus. Maailmafilmi festivalil on välja kujunenud mitmed tavad: eelmainitud vestlusringid, linastused, aga ka näitused.

Üks festivali tavasid on olnud mõne tuntud ja isikupärase dokumentalisti autoriprogramm. Tänavu oli selles rollis ameeriklane Leonard Kamerling, kes on ennekõike tuntud kui Arktika põlisrahvaste uurija ja kes töötab praegugi ses vallas Alaskal  Fairbanksi ülikooli õppejõuna. Kamerling on oma filmide puhul alati rõhutanud koostööd kogukonnaga, märkides portreteeritavad rahvad või külad alati kaasautoriteks. Kvaliteetne ja tõepärane kajastus eeldab sisseelamist, võimet eristada olulist vähem olulisest nii, et linateose tekstuuris säiliks loomulikult kulgev lihtsus. Alates esimesest linastunud filmist „Kevadjääl” („On the Spring Ice”), mis sai valmis juba 1975. aastal, võibki kogeda autori  intensiivset, peaaegu füüsiliselt kombatavat kohalolu ja vaimset tihedust. Isegi kui spekuleerida, et polaaralad on ikka tähistanud mingit müstikat, kui mitte teispoolsust, ja sealse elu kajastus on paratamatult „neptuunlikult tummine”, ei saa ometigi eitada Kamerlingi meisterlikkust selle jäädvustamisel.       

Mõttelised auhinnad

Üks maailmafilmi festivali tavadest on ka see, et erinevalt enamikust filmifestivalidest pole Tartus kunagi jagatud auhindu: foorumi keskmes on film ise, mitte temale osutatud tunnustus ning iga vaataja võib oma mõttes ise anda oma mitteametliku grand prix’. Mina oleksin  ilmselt sedasi pärjanud Kamerlingi teatud vastandi, noore šveitslase Gaël Métroze rännakuloo „Nomaadi maa”. Kamerlingi vastand on Métroz küll vaid selles, et kui esimene uuris sügavuti ühe rahva pärimust ja kombeid, siis Métroze film suundub rännakule. Noor maailmaavastaja liigub kirjanik Nicolas Bouvier’ jälgedes; too kirjutas 1950. aastatel kuulsa reisikirja „L’usage du monde” („Maailma toimimine”). Métroze film on ennekõike huvitav  eksperiment maailma muutumisest 50 aastaga: neis Lähis-Ida paikades, mida Bouvier on kirjeldanud imeliste ja luulelistena, ei leia Métroz enamasti muud peale sissetunginud kaose ja fanatismi. Alles siis, kui ta lahkub Bouvier’ tallatud rajalt, leiab ta selle kogemuse, mida viimase raamat teda otsima ajendas. Rännakul õpib ta pikapeale ära rändurite põhilisima tõe: rännu kõige tähtsam õppetund on mitte reisimine, vaid kohalolu. Filosoofilist laadi  tõdemusi on filmis veel: nii näiteks kirjeldab ta, kuidas Pakistani mägikülade nomaadid last sünnist saadik alailma võrklina sees kiigutavad ning režissöör leiab laste imekspandavalt rahulikku loomust kaedes, et ehk pakubki pidev liikumine rahu keset selle maailma ebapüsivust. Métroz suudab oma mõtteterade juures hoiduda klišeedest, jäädes alati isiklikuks ja oma isikliku tõepärasuse tõttu ka lummavalt huvitavaks. „Mis muu paneks inimese rändama,”  võiks „Nomaadi maa” põhjal öelda, „kui mitte arusaam, et kui kõik maailma paigad väljendavad miskit erinevat inimese enda kohta, siis rändamine maastikel (just rändamine – ja mitte turism) tähendab ühtlasi ja ennekõike rändamist enese sees.”   

Liivo Niglase „Itelmeeni lugude” esilinastus

Üheks seekordse festivali suursündmuseks oli ka eesti filmitegija Liivo Niglase uue dokumentaali „Itelmeeni lood” esilinastus. Lõuna-Kamtšatkal üles võetud loos on kujutatud kahte itelmeeni rahvusest jahimeest, kellele filmitegijad (Niglast assisteeris Kamerlingi kolleeg Alaskalt, ameeriklane David Koester) pakuvad  võimaluse minna oma kunagistele kodualadele traditsioonilisel viisil soobleid küttima. Rohkemgi kui püüd jäädvustada kunagisi küttimistavasid on Niglase film aga katse panna peategelaseks kujunev itelmeeni vanamees Goša jutustama aegade, paikade ja inimeste muutumisest. Külad, mida too vanamees ja ta jahiseltsiline kahekesi küttimispaika sõites mitmete päevade jooksul läbivad, on nüüdseks inimtühjad. Vaated, mis avanevad, on  justkui maailma äärele unustatud avarused, mille järele keegi enam vajadust ei tunne. Gošas on kurbust, et elu just nii on läinud, tas on tibake kibestumustki, aga samas ka leppimist, rahu ja sügavat austust looduse vastu. Kurbus kõneleb temas siis, kui ta oma emakeelt meenutades nendib, et kuna tal seda enam kellegagi rääkida pole, on ta ka ise palju ära unustanud. „Ja küllap parem ongi, kui ära ununeb,” arvab ta, justkui tuletaks tema keel talle iga kord uuesti meelde valu ja pettumust oma rahva möödaniku pärast. Teatud irdumus iseloomustab ta hoiakut: tunne, et maailma kulgu ümber ei pööra ja küllap tuleb muutusi pidada paratamatuks. Samalaadne irdumus iseloomustab jahilkäikugi. Korduvalt räägib ta oma jahitüdimusest, sellest, et ta enam kedagi tappa ei taha – ainult metsa tahaks vahel veel ja seepärast küttimine teda kutsubki. Goša üks meeldejäävamaid lugusid on aga meenutus  noorusaja karujahist. Emotsionaalselt pajatab mees, kuidas ta nägi püünisauku kukkunud karu silmis suuri pisaraid. „See karu nuttis, terve pale oli märg,” kinnitab ta, jättes selle, kas nad karu ka maha lasid, ära arvata oma silmadest. Goša, nagu õigupoolest ka Niglase filmi eriline sümpaatsus seisneb nende pretensioonituses, selles veendumuses või tundes, et kellelegi millegi tõestamisel pole mõtet. Igaühe elu on talle tema isiklik avastusretk või „jahilkäik”.  Just seepärast tekib filmi arenedes üha tugevamalt tunne, et too täidaks oma eesmärgi ka siis, kui sooblijahti ei tulekski. See film jutustab lugu – ka Goša ise on lugu – ja selle sees palju väiksemaid lugusid; täpsed kaadrid toetavad filmi külma poeetikat. „Itelmeeni lood” paneb mõtlema ka selle üle, kuidas pärimuse kõrval on ühele kultuurile ja rahvale sama oluline teatud „pärisus”. Kuigi itelmeenid on suuresti kaotanud oma keele, on identiteeditunne  nende endi jaoks ikkagi alles.   

Pärimus ja pärisus

Pärimuse ja pärisuse suhet puudutas teiste hulgas otsapidi ka Aado Lintropi „Setu pulm”, film, kus dokumenteeritud ainest kodule märksa lähemalt ja tehtud seda süsteemse  sihikindlusega pealkirjas nimetatud sündmuse kolmel päeval. On kindlasti väärtuslik, et „Setu pulma” puhul ei ole tegu mitte filmi tarvis lavastatud üritusega – ehkki mõningaid laule ja kombeid päriti selle pulma tarbeks järele kogukonna kõige vanematelt liikmetelt –, vaid reaalse pulmaga. Seepärast ei tulegi imestada, kuidas pruudi itk oma ema ees on niivõrd liigutav ja tõeline. Kõikvõimalikest traditsioonidest ja kommetest  on samuti võimalik luua kontekstist välja rebitud kaubandusartikleid: globaliseerumine avaldub selleski, et igas maailma otsas võib varsti leiduda inimesi, kes praktiseerivad neile sünnipäraselt kardinaalselt kaugel asuvaid traditsioone. Kunagine lokaalne on üleilmselt kättesaadav, see on vahel hirmuäratavgi. (Festivalil tõstatus see küsimus eriti teravalt peruulase Rudolf Pinto do Amarali filmis „Taevas maa”, kus käsitletud indiaanlaste  ayahuasca tseremooniat.) Kas sellises pärimuse „taasloomises” on võimalik saavutada ka algset pärisust? Või mis üldse tagab pärimuse „pärisuse” ja jätkusuutlikkuse – pärimus ei ole ju vaid teatud teabe edasikandumine põlvest põlve, vaid peaks olema midagi, mis teostub reaalselt ja „avab” end siin ja praegu. See ei saa olla staatiline, sest sel juhul eiraks ta maailma üldist olemust, ja ka see on küsimus, mida maailmafilmi festival aitab veidi paremini  mõtestada. Nii et maailma uurijail jääb üle uute muljete vahetamiseks tuleval kevadel taas Tartusse naasta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht