Maailm tolmeldamiskriisis

Mathura

Loodusega koostööd tegemata on inimese eksistents küsimärgi all. Dokumentaalfilm „Rohkem kui mesi” („More Than Honey”, Šveits-Saksamaa-Austria 2012, 95 min), režissöör Markus Imhoof, stsenaristid Markus Imhoof ja Kerstin Hoppenhaus. Osalevad Fred Jaggi, Randolf Mendel, John Miller, Liane Singer, Heidrum Singer jt. Linastub kinodes Artis ja Sõprus. Albert Einstein olla öelnud, et kui mesilased ühel päeval maakeralt kaovad, jääb inimkonnal elada neli aastat. Kuivõrd täpne see hinnang on, ei oska ma öelda, ent on tõepoolest tõsi, et tervelt kolmandik inimese söögilauast sõltub otseselt mesilastest, kaudselt küllap rohkemgi. Lisaks sellele on mesilasmürk ülitähtis tooraine farmaatsias ning ulatuslikku kasutust leiab ka mesilasvaha. Seega ei seostu mesilastega tõepoolest kaugeltki mitte ainult meeprobleem, vaid see on palju tõsisem asi. Peab märkima, et mesilaste kadumise teemal pole filmis „Rohkem kui mesi” juttu mitte ainult kodumesilastest (keda on samuti mitu eri liiki) – ehkki ennekõike neist –, vaid ka kõigist teistest nn mesilaslastest. Mesilased on üks neid justkui märkamatuid lülisid looduses, mis mõjutavad inimese heaolu määratult palju. Üks näide sellest, kuidas kõnelda looduse ja keskkonnateemade ebaaktuaalsusest on naiivne, et mitte öelda küüniline. Inimene võib küll peita end üha paisuvatesse virtuaalilmadesse ja ekspluateerivatesse majandusmudelitesse või ülistada oma tehnoloogilist suutlikkust, aga varem või hiljem tuleb tal kanda vastutust selle eest, mida ta oma keskkonnaga on teinud. Loodusega koostööd tegemata on inimese eksistents lihtsalt küsimärgi all, iga kriis looduses on alati märk ka inimese ning tema maailmavaate kriisist.

Mõned mesilaste vähenemise põhjused

Markus Imhoofi filmi „Rohkem kui mesi” aluseks on fakt, et suhteliselt segastel asjaoludel on maailmas viimastel aastatel mesilaste arvukus järsult vähenenud. Õigemini on need asjaolud küll üsna selged, aga alati ei ole võimalik kindlaks teha, millisel moel täpselt üks või teine mesilasi mõjutab. Asjaolude kui selliste osas tsiteerin siinkohal Austraalia mesilasuuringute magistrandi Kristiina Taburi ja putukauurija Ants-Johannes Martini artiklit „Vaikiv sumin ehk Mure mesilaste pärast”: „Kirjeldades viimastel aastakümnetel kriisipiirkondades ehk massmesinduse keskustes mesilaste üleekspluateerimist, on raske end sõnaliselt väljendades tagasi hoida: mesilastega manipuleerimine; nende massiline paljundamine; ärakasutamine läbi monotoonse, pestitsiididega kaetud toidulaua, kus õietolmu ning nektarit koguda on võimalik üksnes kultuurtaime õitsemise hooajal; lisaks naturaalsest toidust kordades toiteainevaesema suhkrusiirupiga toitmine.”1

Massmesinduses on tavaline perede pidev transportimine, mis on mesilasele läbinisti ebaloomulik ning põhjustab lisastressi eelmainitud tegurite kõrval. Samuti on probleemiks põllumajanduse masstootmine, mis tähendab sageli tohutuid monokultuuripõlde. Mesilaste loomupärased korjealad peaksid aga olema kohad, kus valitseb bioloogiline mitmekesisus.

Oluline on seejuures mõista, et mesilaspere toimib ühtse organismina. Kõik mesilased jagavad omavahel toitu suust suhu (troffallaksis), igal mesilasperel on sisuliselt üks magu. See tähendab aga, et kui kas või üks liige kannab peresse korjet näiteks pestitsiididega pritsitud õitelt, levib too mürk paratamatult kõigi mesilaspere liikmeteni. Selle kontsentratsioon küll väheneb, kuid selle jõudmist kõigi pere liikmete organismi ei saa enam peatada. Kui peret aga ümbritsevadki keemiliselt töödeldud põllukultuurid, on mürgi sissekandjad mõistagi enamuses ja selle kontsentratsioon tõuseb sedamaid igas pereliikmes, sealhulgas mesilasemas, mistõttu kemikaalijääke võib tuvastada juba ka vastsetes. Seega on järgmine mesilaste põlvkond juba nõrgestatud.

On tõsi, et kirjeldatav probleem puudutab muid piirkondi teravamalt kui Eestit. Režissöör Imhoof toob näite piirkondadest Hiinas, kus mesilasi enam ei olegi. Viljapuude tolmeldamiseks, peavad aednikud sisse ostma õietolmu teistelt Hiina aladelt ning tolmeldama oma õunu, aprikoose jm inimjõul, s.t käsitsi, õis õie haaval. Ka meil kukkus mesilasperede hulk 2002. ja 2008. aasta vahel lausa poole võrra ning on praeguseks sellest langusest vaid pisut toibunud. Millised on selle täpsed põhjused, on mul raske öelda, ent küllap tuleks ka siin otsida neid eeltoodud nimistust. Tõenäoliselt ei ole ülekohtune seejuures öelda, et olukorda on mõjutanud ka Euroopa Liidu põllumajandusraha, mis kipub väiketalupidajat välistama ning toetab vaid suurtootjat. See aitab ühelt poolt kaasa suurte monokultuuripõldude rajamisele, teiselt poolt aga muudab väikemesinike toimetuleku raskeks või võimatuks. Lisaks sellele tuleb arvestada, et mesinike tegevust jälgivad ametnikud on sageli inimesed, kes ei ole ise mesindusega kunagi kokku puutunud ning saavad seetõttu mesinike tegevust hinnata direktiivide, mitte mesilaspere elukorralduse alusel. Nõnda näiteks rääkis üks aastakümnete-pikkuse kogemusega mahemesinik mulle mõned aastad tagasi kurioosumist, kuidas kontroll oli nõudnud peredele mahesuhkru sissesöötmist, keeldudes tunnistamast, et mõni mesilaspere võib olla ka nii tugev, et ta suhkrusööta ei vaja, kui talle osa mett tarusse jätta. Mesinikule oli see viimane piisk karikasse ja ta loobus oma tegevusest.

Maailmavaateline film

Üldjoontes peaks nüüdseks olema selge, et ka mesilaste allakäik on peamiselt seotud sellesamaga, millega peaaegu kõik suuremad ökoloogilised kriisid: loodust ei käsitleta mitte partneri, vaid ekspluateeritavana, maailma ei käsitleta ühtse terviku, vaid inimese kasumi allikana. Tsiteerin veel kord Taburit ja Martinit: „Kahju mesilastele saab alguse ühest intensiivsemast mõjutegurist põllumajanduses – kasutusele võetud agrokemikaalidest. Olgugi et inimeste toiduvajaduste rahuldamiseks [kuigi tegelikult võiks öelda „globaliseeritud turu ületarbimise rahuldamiseks” M.] vajatakse kurnatud mulla tasakaalustamiseks kemikaale, mõjuvad need mesilastele ja kogu mullaelustikule surmavalt.”

Markus Imhoof näitab meile nendesamade probleemide avaldumist Ameerikas, Euroopas, Aasias, et jõuda lõpuks Austraaliasse, mis on suletud ökosüsteemina praegu kõige tervema mesilaskogukonnaga piirkond maailmas. Autor pakub mõtlemapanevaid kaadreid perede pika transportimise hukutavast mõjust, veelgi šokeerivam on kuulda Ühendriikide suurmesiniku John Milleri kommentaari, et 10–20% mesilaste kadu transpordil on tema meelest normaalne ning see ei too enam kaasa mingeid üleelamisi. „Minu isa oli mesinik,” ütleb ta, „ja minu vanaisa oli mesinik, aga vähemasti minu vanaisa jalutaks minu mesilast tõenäoliselt lihtsalt minema ja ütleks, et ma olen kaotanud mesilastepidamise sisu, olen kaotanud kontakti peredega, kontakti loodusega.” Ja ometigi ei saa ta teha muud kui laiutada käsi. See on üldse üks filmi mõjusamaid intervjuusid. Tõsi, veelgi mõjusam on mu meelest tema intervjuu filmist välja jäänud lisamaterjalis, kus ta ütleb: „Kui ühel aastal sureks kolmandik riigi kariloomi või kolmandik riigi kanu, kõneldaks sellest kui riiklikust katastroofist. Aga see, et Põhja-Ameerikas on juba viis aastat järjest surnud kolmandik kõigist mesilasperedest, on aga lausa kollaps ja keegi ei tea sellest midagi. Meie, mesinikud, oleme inimese toiduahela viimased valvurid.”2

Miks see lõik filmist on välja jäetud, on arusaamatu. Üleüldse pean tunnistama, et niivõrd poleemilise teema kohta jääb Imhoofi film kuidagi lahjaks. Jah, mõistagi tuleb autorit tunnustada tehtud töö eest. Juba see, et ta tõstatab keskkonna seisukohalt niivõrd olulise teema, on kiiduväärt, nagu seda on ka kinode Sõprus ja Artis otsus võtta oma programmi seesugune, ilma suuremate eriefektideta ja suhteliselt väikese eelarvega tehtud loodusdokumentaal. Loodetavasti näeb seda vähemalt keegi, keda see film looduse üle sügavamalt mõtlema paneb. „Rohkem kui mesi” on iseenesest vaatamist väärt juba ainuüksi oma fantastilise avakaadri pärast: Imhoof on dokumenteerinud mikrokaameraga taru sees uue mesilase ilmaletuleku. Ent potentsiaali oleks olnud selles dokumentaalis millekski märksa rohkemaks, seda enam, et Imhoof ise on teemaga emotsionaalselt seotud – ta on oma suguvõsas mitmendat põlve mesinik. Vaatlev stiil, mis mulle küll muidu dokumentaalfilmi puhul väga meeldib, „Rohkemas kui mees” lihtsalt ei toimi, pigem jätab see mulje, nagu tõsist probleemi polekski, et küll loodus kuidagi ikka toime tuleb. Vaid korra kõlab filmis teravam lause: „Mesilaste kadumise põhjuseks oleme olnud meie, meie tegevus”.

Muide, Aleksei Turovski on avaldanud huvitava tähelepaneku, et üks hävitavamaid parasiite mesilaste jaoks, varroalest, hakkas endises Nõukogude Liidus (ja ka tollases Eestis) kiiresti ja massiliselt levima pärast seda, kui Nõukogude väed olid tunginud Afganistani. Sellise seose nägemine võib kellegi silmis olla küll absurdne müsitsismi otsimine, ent olgu müsitsismiga kuidas on, mulle tundub, et selle väite najal võib tõdeda veel kord midagi lihtsat ja loogilist, olgugi et see tarbijaühiskonna ideoloogiaga hästi kokku ei kõla: me kõik, s.t kogu loodus ja meie selle osana, oleme üks süsteem. Tasakaalutus selle süsteemi ühes lõigus mõjutab varem või hiljem ka ülejäänud süsteemi tasakaalu. Krahhi ärahoidmiseks on vaja märgata toimuvat ja teha otsustavaid samme nii riiklikul kui isiklikul tasandil.


1 Kristiina Taburi, Ants-Johannes Martini, Vaikiv sumin ehk Mure mesilaste pärast. – Loodusesõber 2013, nr 2 lk 20–29.

2 Filmi lisamaterjali saab vaadata näiteks aadressil http://www.youtube.com/watch?v=00u30q0XqUw.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming