Maadlemine tunnetega

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Foxcatcher“ (USA 2014, 134 min), režissöör Bennett Miller, stsenaristid E. Max Frye ja Dan Futterman, operaator Greig Fraser, helilooja Rob Simonsen. Osades Channing Tatum, Steve Carell, Mark Ruffalo, Sienna Miller, Vanessa Redgrave jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Cinamon ja Ekraan.

“Foxcatcheris” on tundelised hetked kohati äravahetamiseni sarnased sportlike poosidega. Pildil Mark (Channing Tatum) ja Dave Schultz (Mark Ruffalo).

“Foxcatcheris” on tundelised hetked kohati äravahetamiseni sarnased sportlike poosidega. Pildil Mark (Channing Tatum) ja Dave Schultz (Mark Ruffalo).

Kaader filmist

Tänapäeva Ameerika filmikunstil on väga laialt üldistatuna mehelikkusest kaks nägemust. Suured kassafilmid ülistavad füüsilist ja jõulist, samal ajal kui nn indie-filmides näidatakse meest indiviidina, kes püüab leida oma kohta keerukas maailmas, kus tema identiteet on kaduma läinud ja isiksuse eesmärgid saavutamata. „Foxcatcher“ põhineb tõestisündinud lool amatöörmaadluse superstaaridest Mark ja David Schultzist ning nende lõppkokkuvõttes traagilisest suhtest miljonär John du Pontiga. Film on segu kahest eespool nimetatud mehelikkusele lähenemisest ning seal analüüsitakse meheks olemist nii puht füüsise kui ka omavahelise suhtlemise seisukohalt.

Filmi alguses näeme endisi olümpiavõitjaid Dave ja Mark Schultzi (Mark Ruffalo ja Channing Tatum) esimest korda koos võimlas. Kaks venda ei räägi omavahel peaaegu üldse, laksatavad teineteisele lihtsalt õlale ja hakkavad maadluspoosis rüselema. Hetkega on nende suhe füüsiliselt paika pandud ja nii näidatakse seda kogu filmi vältel. Ühes stseenis nad kallistavad ja isegi sel vennaliku armastuse hetkel sarnaneb see pigem maadlusasendiga. See on maailm, kus verbaalne ja emotsionaalne on allutatud kehalisele suhtlemisele.

Hoolimata sellest, et vendadel on vanusevahet vaid aasta, saab peagi selgeks, et Mark on neist kahest lapselikum. Dave’il on naine ja lapsed ning näib, et ta tunneb end koduses miljöös märksa mugavamalt, Mark on seevastu vaikne ja tema närvid on kogu aeg justkui katkemise äärel (isegi filmi algus­stseenides, kui ta oma majas üksi hommikuhelbeid sööb, meenutab ta olek torssis teismelist). Kui mängu ilmub John du Pont (Steve Carell), et pakkuda Markile võimalust treenida 1988. aasta Sŏuli olümpiamängudeks tema Foxcat­cheri villas, on ilmne, et Mark ei näe selles üksnes võimalust kasutada ära multimiljonäri pakutud treeningutingimusi, vaid ka šanssi pääseda oma venna näilisest varjust.

Du Ponti suhtumine Marki tundub esialgu olevat isalik. Du Pont on seni filmis näidatud meestegelastest selgelt kõige sõnakam ja julgustab Marki oma vaimustavate kõnedega. Ometi on tema üleskutsuvad sõnavõtud omajagu klišeelikud – ta räägib Ameerika tõeliselt suureks muutmisest ja oma riigi teenimisest – ja tema sõnade taga näeme tegelikult veel üht meest, kes ei suuda end verbaalselt väljendada. Mahasurutuna võimuka ema (Vanessa Redgrave) poolt, kes on filmis peale Dave Shultzi naise ainus märkimisväärne naissoost tegelane, ihkab du Pont nii tähelepanu kui ka imetlust. Du Pont üritab Markiga manipuleerida (tutvustades talle muuhulgas kokaiini) ja tahab temast teha olümpialast, kes avalikkuses seostuks üheselt tema nimega. Ühtlasi püüab ta muuta oma ema arvamust spordist, mida too peab selgelt madalaks.

Mark Schultzi ja du Ponti suhtes ei puudu ka kerge homoerootiline element. Üks maadlusepisood nende kahe vahel on üles võetud peaaegu nagu seksi­stseen ning teisal lõikab ja värvib Mark oma juukseid justkui end armastatu jaoks kauniks tehes. See element viitab taas sõnastamatule – suutmatusele väljendada tundeid mingil muul moel peale füüsilise.

Homoerootiline varjund on toonud kaasa päris-Schultzi kriitika ja paneb mõtlema selle üle, mil määral muundatakse ja interpreteeritakse filmis tõsielusündmusi, millel film põhineb. Kuigi on ehk pisut labane panna mõnele filmile pahaks tõsielufaktide muutmist, et teha narratiivi arusaadavamaks ja voolujoonelisemaks, peab iga päriselult profiiti lõikav lugu (eriti veel, kui tegemist on lähiminevikuga) olema valmis kriitikaks, kui muudatused hakkavad häirima. Kui kõrvale jätta sündmuste kronoloogiaga seotud probleemid, on filmi suurim ütlemata jätmine see, et du Pont oli paranoiline skisofreenik. Tundub liiga kaalukas tõsiasi, et seda niimoodi täiesti kõrvale jätta, kuigi selle teema käsitlemine oleks filmi muutnud, tõsi, märksa keerukamaks.

Operaator Greig Fraser, kes oli ka näiteks filmi „00.30“ („Zero Dark Thirty“, Kathryn Bigelow, 2013) kaamerameheks, rõhutab kangelaste üksindust ja eraldatust siis, kui nad on eemaldatud kõigest kehalisest. Avarad lagedad võttekohad (näiteks du Ponti Foxcatcheri villa) on üles võetud väikese sügavusteravusega, mis laseb karakteritel paista ümbritseva suhtes pisikese ja tähtsusetuna. Efekti lisab tuim ja kulunud värvigamma. Rõhutatud üksindusele vastandub lähedus ja intiimsus, mis kannab elust ja kirest pulbitsevaid maadlusstseene.

Peaks ka mainima, et „Foxcatcher“ on silmapaistvalt siivas film, milles on vaid näpuotsaga vandumist. Meeste spordialast rääkiva filmi puhul võiks oodata, et roppusi voolab ojadena, aga tundub, et verbaliseerimine on selle filmi universumis isegi sellisel kujul verboten. Jällegi viivad kõik teed tagasi füüsiseni.

Palju on juttu olnud peaosaliste osatäitmisest, kus põhitähelepanu näib langevat grimmikorra all valeninaga Steve Carellile. Ja kuigi kiidus on omajagu liialdust (nagu ikka siis, kui inimesed soovivad rääkida „draamarolli tegevast komöödianäitlejast“), teeb ta haarava rolli, mängides du Ponti pealispinna all pulbitsevad ilmselged emotsionaalsed probleemid välja tasakaaluka mõõdukusega. Tatum on tõeline leid: ta teeb liikumatusest ja ökonoomilisusest tõelise kunstivormi, suutes oma jõulise füüsisega öelda palju, ilma et eriti suud paotaks. Aga kõige rohkem hakkab ehk silma hoopis Ruffalo. Väikeste kehaliste trikkide (kange ja veider kõnnak, mis viitab spordiaastatele) ja sümpaatse rolliga on tema Dave Schultz filmi emotsionaalses keskmes. Kõigist tegelastest on just tema siin filmis kõige rohkem endaga sina peal ja see tõsiasi muudab filmi vääramatu lõpu veelgi traagilisemaks.

Napid peaosatäitmised rõhutavad üht kõige muljetavaldavamat tõika „Foxcatcheri“ juures. Hoolimata indie-reputatsioonist on film Ameerika suurstuudio toodang. Ja see on film, mis võtab viimast vaikusest ja üksindusest. Just nagu oleks Béla Tarr kogemata Hollywoodi kassafilmi võtteplatsile lahti lastud. Tänu ebatavalisele esteetikale ja Ameerika filmis harvaesinevale sookäsitlusele on „Foxcatcher“ tõeline elamus. Kuigi on loomulikult ka teistsuguseid käsitlusi – du Ponti karakter on peale oma isikliku kasvatuse traagika ühtlasi ka Ameerika eliidi moraalse allakäigu hukkamõistja – on „Foxcatcher“ omamoodi nagu „mehelikkuse kahvel“. Mehed peavad oma emotsioone varjama, kuigi filmis ette tulevad ohud on tingitud just sellest, et tundeid ei väljendata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming