Luupaljas hüljesnaine ja mineviku vangid

Aare Ermel

Juba ligi veerand sajandit USA sõltumatute kineastide esiritta kuuluv John Sayles lavastas aastaid tagasi müstikasugemetega perefilmi „Roan Inishi saladus” (1994), millel on oma eellugu. Nimelt olevat üks 12aastase peakangelase kaugetest esivanematest sattunud nägema pealt imeilusa olevuse suplust. See oli pooleldi naine, pooleldi hüljes. Sarnaseid veteasukaid on harjutud kutsuma merineitsiteks, kuid Iirimaa läänerannikul elavad inimesed nimetavad neid selkie’deks. „Piilujal” olevat õnnestunud poolinimene kinni püüda, nad abiellusid ja said palju-palju lapsi. Kuna naine igatses alatasa mereavaruste järele, leidis ta viimaks pika otsimise peale hülgenaha, mille mees oli hoolega ära peitnud, ning pöördus merre tagasi.      

Hüljesnaise legendi meenutatakse ka nimeka iiri romantiku Neil Jordani mulluses fantaasiaseguses draamas „Undiin” (IirimaaUSA 2009, 111 min), mille võtted toimusid rannikukülas nimega Castletownbere. Juba aastaid viinatõvest toibuv kalamees Syracuse (Colin Farrell) on ülimalt üllatunud, kui avastab, et  tema võrku on sattunud keegi salapärane naisolevus. Ennast Ondine’ina tutvustav tundmatu (Alicja Bachleda) mõjub mehele rutiinses argipäevas kui värske tuuleõhk. Külarahvas on harjunud haiglase Annie’ isasse suhtuma kui luuserisse, kelle mis tahes ettevõtmisi saadab pidev ebaõnn. Isegi kohalik jumalasulane (keda mängib peaaegu igas Jordani filmilavastuses kaasa teinud Stephen Rea) hüüab tavatut pärisnime kandvat veidrikku Circuseks (s.o Tsirkuseks).  Muinaslugudest vaimustuv kümneaastane Annie’gi huvitub Ondine’ist, kes ei soovi sugugi teisi inimesi näha. Viimaks siiski kohtutakse, illusioonid purunevad ning Syracuse, Annie ja Ondine seisavad ootamatult silmitsi karmi reaalsusega. Colin Farrell, keda on viimasel kümnendil nähtud peamiselt Hollywoodi suurproduktsioonides, on sünnimaal teinud vahelduseks sümpaatse rolli romantilise antisangarina, kes suudab kõige kiuste uskuda  paremasse tulevikku.   

Debra Graniku „Sundance’i” filmifestivalil peaauhinna saanud mõtlemapanev draama „Luupaljas” (USA 2010, 100 min) pole kuigi meeliülendav ekraaniteos. USA Kesk-Läänes Ozarki platool, muust tsivilisatsioonist kõrvalises kolkas elatakse võrdlemisi lihtsakoeliselt. Paraku on meelemürkide tarvitamine toonud vaesesse regiooni uue vägivallalaine. 17aastane Ree Dolly (Jennifer Lawrence) on elus üksjagu  vatti saanud pisut raskemeelne neiu. Kuna ema on narkosõltlane, on pere noorema õe ja venna eest hoolitsemine jäänud tema mureks. Mingit abi pole loota ka äsja vanglast vabanenud isalt, kelle järgmine seaduserikkumine seaks ohtu perekonna niigi kehvade elutingimuste järsu halvenemise. Sestap tuleb tal oma kurjategijast esivanem üles otsida ja ta korrale kutsuda. Šerifi eest pakku läinud mehe asukohta võib ehk teada mõni sugulane, need on aga reeglina  eriti ohtlikud jõhkardid ja pigem napisõnalised – valitseb naturalism ja pessimism. 

Hollandis elava poolatari Urszula Antoniaki  minimalistliku debüütmängufilmi „Ei midagi isiklikku” (Iirimaa-Holland 2009, 85 min) kangelanna Anne (Lotte Verbeek) rändab sihitult, seljakott seljas, mööda Iirimaad. Läänerannikul kohtab naine endast tublisti vanemat Martinit (Stephen Rea). Üksildane leskmees pakub talle süüa ja ulualust. Esialgne osavõtmatus ja umbusk muutub peagi sõbralikkuseks, sest mõlemal on vajadus teise inimese läheduse järele. Vaikiva kokkuleppe kohaselt omavahel midagi  isiklikku ei jagata, mis muidugi ei välista väikest elutervet uudishimu. Vähehaaval kasvab vastastikune usaldus ning Anne ja Martini kaitsemüür hakkab murenema. Filmivõtted olevat kestnud 26 päeva. Rolli paremini sisseelamiseks näitas režissöör Antoniak näitleja Verbeekile enne Agnès Varda pooldokumentaalset mõistulugu „Vaba nagu lind” (tuntud ka pealkirjaga „Vagabund”, 1985), kus tegi oma esimese tipprolli tänane ekraanidiiva Sandrine Bonnaire. 

Locarno filmifestivalil võitis „Ei midagi isiklikku” kaks Kuldleopardi (parima filmi ja parima naisnäitleja kategoorias).       

13 Argentina filmiakadeemia aastaauhinnaga ja parima võõrkeelse filmi Oscariga pärjatud Juan José Campanella psühholoogiline põnevusdraama „Saladus nende silmades” (Hispaania-Argentina 2009, 129 min) koosneb tinglikult kolmest loost. Esimese keskmes on 1974. aastal aset leidnud sensatsiooniline kuritegu. Teine jutustab elamata jäänud elust ja armastusest, mis jäi õhku. Viimane kolmandik  on põgus pilguheit Argentina lähiajaloos toimunud poliitilistele mullistustele. Campanella (kes oli ka kaasstsenarist ja monteerija) näitab oma menufilmis, kuidas võib sattuda enesest suuremate otsustajate mängukanniks, nii et sa isegi päriselt ei taipa, mis sinu ümber toimub. Selginemine saabub tunduvalt hiljem. Hiljaaegu vanaduspuhkusele jäänud endine kohtuuurija Benjamin Espósito (Ricardo Darín) otsustab kirjutada poolautobiograafilise romaani,  ent ei suuda jõuda kuidagi selgusele, kuidas oleks korrektsem meenutada veerand sajandit tagasi toimunud noore naise julma seksuaalmõrva juhtumit. Pensionäri meelerahu häirib veel üks seik minevikust: aastaid tagasi oli ta meeletult armunud oma naiskolleegi Irene Menéndez Hastingisse (Soledad Villamil), kes on jäänud talle seniajani suureks müsteeriumiks. Näitleja Ricardo Darín on mänginud kandvat rolli kõigis Campanella täispikkades  kinofilmides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming