Lumivalgeke ja relvameistrid

Donald Tomberg

Filmi peamine konflikt on lihtne: relvatöösturitest rahutaotlejate vastu tõusevad üles prügimäele ehk metsa tõrjutud „pöialpoisid”.      Mängufilm „Mikmakid” („Micmacs à tirelargiot”,  Prantsusmaa 2009, 105 min), režissöör Jean-Pierre Jeunet, stsenaristid Jean-Pierre Jeunet ja Guillaume Laurant. Operaator Tetsuo Nagata, kunstnik Aline Bonetto, Raphaël Beau’ muusika, monteerija Hervé Schneid. Osades Dany Boon, André Dussollier, Yolande Moreau, Dominique Pinon, Julie Ferrier jt. Produtsendid Frédéric Brillion, Jean-Pierre Jeunet ja Gilles Legrand.  Linastub kinos Artis.      Jean-Pierre Jeunet’ „Mikmakid” on igas mõttes lopsakas film. Selles on Jeunet’ varasematest  filmidest tuntud fantaasiat, detailirohkust, sooja poolehoidu väikese inimese suhtes, groteski, vaimukaid ja haaravaid süžeelisi pöördeid; on soojad, sügavad värvid, tasemel operaatoritöö ja montaaž. „Mikmakide” vorm kannab nii, et veab vajadusel enda järel lugugi. Jeunet on muidugi režissöör, kelle uusi töid saadab ka juba tehtud filmide slepp. Ning kui latil on „Delikatessid” ja „Amelie”, siis paratamatult kõrguvad ka ootused. „Mikmakides” kumavadki läbi Jeunet’ eelmised filmid, käekiri on äratuntav, aga oma seniste filmide originaalsuse ja sügavuse tasemele ta seekord päris ei jõua. Sellegipoolest on „Mikmakid” ikka igati muhe vaatamine, mõnusalt nihkes, südamlik ja värvikas krimikomöödia.       

Prügimäe koopas lõhkekuul inimese peas 

Filmi peategelane on videolaenutuses töötav  keskealine ambitsioonideta filmisõber Bazil, kelle elu on määranud relvad ja õnnetused. Bazili isa kaotas oma elu Marokos maamiini tõttu, keskikka jõudnud Bazili aga tabab otsaette juhuslik kuul. Bazil elab küll õnnetuse üle, ent kuuli pole võimalik tema peast välja opereerida, nõnda leiab mees end haiglast naastes eluheidikute nimekirjast: kadunud on nii korter kui töökoht videolaenutuses, pole tal ka lähemaid sugulasi ja sõpru ning kuul peas võib plahvatada suvalisel ajal. Kõik on halvasti, aga kõik on ka hästi. Tänavaelu viib Bazili kokku omapärase kommuuniga, kentsaka ja südamliku seltskonnaga, kes elab prügivälja koobaskeldris. Sealsed elanikud võtavad Bazili oma pere liikmeks. Kui aga Bazil leiab juhuslikult üles relvatootjad, kes on sepistanud talle saatuslikuks saanud kuulid ja miinid, võtab muidu rahumeelne kommuun Bazili eestvedamisel ette kättemaksuaktsiooni.       

Klounaad ja muinasjutt 

„Mikmakides” on traagika peidetud kergesse klounaadi ja seda oskust võib Jeunet’ puhul  tõesti nautida. Isa kaotus, eluheidikuks muutumine, elamine prügiväljadel – tõepoolest, komöödiaks ju ainest kui palju! Jeunet’l on aga oskus traagilised sündmused ja taustad koomilistes kujudes lahustada. Nõnda pole ka ükski veidra kommuuni liikmetest oma saatuse tõttu kibestunud, kõigil neil on hoopis omad anded, mis kättemaksuaktsioonis uljalt avalduvad, Bazili kättemakski on isiklikest põhjustest hoolimata pigem leidlik ja sõpru ühendav ettevõtmine. Selles filmis on „pahad pahad ja head head” ning see, mis aset leiab, ongi heade ja pahade võitlus. Jeunet’ enda sõnul inspireeris teda filmi tegema relvatootjate hoiak: „Me teeme relvi, et maailmas saaks valitseda rahu”. Ning tõepoolest, filmi peamine konflikt ongi täpselt niisama lihtne: relvatöösturitest rahutaotlejate vastu tõusevad üles eluheidikud. Vaevalt et sõnum relvatöösturite silmakirjalikkusest  ja kasuahnusest kedagi eriti üllatab ja erutab, üht-teist on aga „Mikmakide” linaloo ja jutustamisstiili all siiski peidus. Ühelt poolt on vaataja ees veel üks ideaalne operatsioon, stiilis „Ocean 11” või „Itaalia rööv” jm, teiselt poolt häälestab fantaasiarikkus ja klounaadi hajutatud traagika „Mikmakide” lugu kujundlikult vastu võtma. Nõnda on sündinud üks üsna omamoodi sulam, millel on suuresti muinasjutu tunnused. Ka eeskuju ehtsate muinasjuttude  seast pole vaja kaugelt otsida, selleks on muidugi „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi”. Eeskuju paistab siin olevat seoses topeltpõhjaga, sest, nagu teada, on ju ühest ja samast loost võimalik jutustada mitmel viisil. Kui „Mikmakide” peaosatäitja puhul on märgitud tema mängulaadi sarnasust suure tummfilminäitleja Buster Keatoniga, tegelase kujus on aga omakorda sarnasusi Chaplini hulkuriga, siis „Mikmakide” kommuuniliikmed ja nendesse  puutuv assotsieerub mulle just Disney 1937. aasta täispika multifilmiga Lumivalgekesest. Omamoodi mängib topeltpõhja tekkimises kaasa seegi, et Jeunet’ on oma peategelasest teinud paadunud filmivaataja ning kommenteerib kohati „film filmi stiilis” ka tegevuse kulgu.   

Lumivalgeke versus poliitika     

Lõbusad paralleelid Lumivalgekese looga on „Mikmakides” tõepoolest ilmsed. Kommuunielanikke on seitse nagu pöialpoissegi ning igaüks neist on iselaadse andega (spetsiifilise  pöialpoisi-omadusega). Prügiväljadel käib töö ja vile koos ning paakunud prahist sünnib ühe „pöialpoisi” käe all uusi fantaasiarikkaid ja lapsikuid leiutisi (aardeid). Peamine on aga see, et kommuun elab prügiväljadel (paksus metsas) n-ö täiesti omas maailmas. Seal ei riielda, vahel võib ju keegi ehk toriseda, aga tõsist vaenu või vägivalda neil lihtsalt ei ole. Disney pöialpoisid ongi just sellised, veidi koomilised ja armsad veidrikud.  Peategelane Bazil aga, nagu üks korralik Lumivalgeke kunagi, on sunnitud jätma oma kodu, et siis leida prügiväljadelt (metsast) eest täiesti teistsugune maailm ja koguda „pöialpoisid” enda ümber. Disney filmist on nähtud, kuidas loomad-linnud Lumivalgekest armastasid. „Mikmakides” pole asi sugugi teisti, „pöialpoistele” tulevad appi teisedki prügiväljade asukad: herilastest tehakse elus pomm, mis läkitatakse vaenlase pihta.   

Ühelt poolt toimib säärane paralleelsus Lumivalgekese muinasjutuga kõrvaltpilguna,  mis lubab ka autoparoodiat, teiselt poolt toob see lihtsasse loose iroonilist allegooriat. Kui laiendada Lumivalgekese muinasjutu rollide jaotust kogu filmile, siis on muidugi selge, et kurja võõrasema osa jagavad kaks rivaalitsevat relvatöösturit. Allegooria saab selge poliitilise iseloomu (vaataja pangu tähele sedagi, et Bazili isa sai surma Marokos). Kogu riigi tegelikeks valitsejateks on kurjad relvatootjad – võõrasemad, kes käivad presidendiga kätlemas ja  samastavad avalikult oma tegevuse kunstiga. Nad loovad monstroosset ilu (filmis võrdleb üks relvatootjatest end luuletajaga), seejärel keskenduvad „võõrasemad” oma kabinettides aga niiditõmbamisele ja võimu kindlustamisele. Filmi pealkiri „Mikmakid” tuleneb Ameerika põlisrahva nimest. Mitte just väga sügavale peidetud allegoorias hargnebki jaotus põlise-võõra teljel. Aga tegelik vaenlane pole see, kellega riikide tasandil sõda peetakse, vaid vaenlasteks on hoopis võõrasemad ja nende silmakirjalik võimumentaliteet. Nõnda ongi põlisrahvas kupatatud elama prügiväljadele, riigis, kus valitsevad võõrasemad, ei saagi neil kohta olla. Kuid põlise ja võõra vastandamine märgib selles filmis ka erinevat elutunnetust. Kurjad võõrasemad, kuigi nad on ise muinasjutu osalised, just muinasjutu võimalust oma elus ei tunnista. Muinasjutt kui lapsikus, naiivsus ja avastamisrõõm on  nende võimupiirkonnast välja tõrjutud. „Mikmakides” on mõned stseenid, kus Bazil ja tema sõbrad räägivad omavahel väljamõeldud mängukeeles. Arusaamatu keel on juba ise ilmne põhjus, et määratleda kommuunielanikke „primitiivse” põlisrahvana. Kuid filmis on veel stseenid, kus Bazil suhtleb veidra naksutava-plaksutava keele abil ka lastega, kes teda nõnda väga hästi mõistavad. Kui keel on rahvuse määraja, siis põlisrahvas ongi Jeunet’  filmis just lapsed (kommuunielanikud on ju varjamatult lapsemeelsed!). Bazili ja tema kommuuni kättemaksuaktsioon ongi „Mikmakides” ühtlasi muinasjutu võit valitseva võimuloogika üle.     

Pommid ja herilased       

Kuigi vaataja võib „Mikmakide” puhul ennast lõbustada lisaks kirevale sündmustikule ka allegoorilise tasandiga, jääb filmi looline plaan siiski mõnevõrra vaeseks. Maailmad ja elutunnetus (muinasjutt ja võimurlus) avanevad filmis just sotsiaalsete gruppide tasandil, mitte aga rõhutatult individuaalselt. „Mikmakides” pole sellist säravat tegelast, nagu oli Audrey Tautou režissöör Jeunet’ „Amelie’s”, kes pisiasjade maailma vaatajale  lähedale tooks ja muudaks sedavõrd empaatiliseks. Ent, nagu juba öeldud, vorm ja režissööri varjamatu sümpaatia oma peakangelaste vastu haarab vaataja ometi kaasa. Lõpetuseks tahan aga märkida veel üht, hoopis teistsugust võimalikku interpretatsiooni. Kui prügiväljade põlisrahvas võitleb „Mikmakides” relvatootjatega, siis põrkub kaks erinevat elutunnetust ning mikmakide võit on ühtlasi muinasjutu eluõiguse võit. Konks on  selles, et primitiivsed ja lapsemeelsed mikmakid ongi sisimas paindlikumad ja leidlikumad enesekindlatest (kõrgtehnoloogilistest) maailmavalitsejatest. Kuna „Mikmakide” allegooria käib poliitilisi radu, tekib tahtmatult veel üks paralleel. Kõrgtehnoloogiline lääs peab parasjagu sõda primitiivsete vineeri- ja väetisepommide vastu, olemata seejuures just üleliia edukas. Arusaam sõjapidamisest ja vaenlasest on muutunud, tänapäevane vaenlane on suuresti nähtamatu  ning eriti hirmutav just seetõttu, et temast ei saada aru. „Mikmakide” relvatootjad pööratakse Bazili ja tema sõprade abil omavahel tülli, mikmakid muljuvad töösturite ahnust, nende tugevus pöördub ühes kontekstis nõrkuseks teises faasis ja laiemalt võttes võidab selles skeemis üks mentaliteet teise. Võib ju välja mõelda vägevaid pomme, aga katsu sa sõdida herilaste vastu!  Primitiivsena mõistetu on primitiivne vaid meie vaatepunktist. See, mida läänes on harjutud primitiivseks pidama, kätkeb endas jõudu, mida tehniline üleolek ei suuda määrata ega hõlmata. Ja seegi jõud on mentaliteedis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming