Lugeda, lugeda, lugeda piiblit

PAUL EMMET

Mängufilm „Õpilane“ („(М)ученик“, 2016 Venemaa, 118 min), režissöör Kirill Serebrennikov, stsenaristid Kirill Serebrennikov ja Marius von Mayenburg, operaator Vladislav Opeljants, helilooja Ilja Demutski. Põhineb Marius von Mayenburgi näidendil „Märter“ („Martyrer“). Osades Pjotr Skvortsov, Julia Aug, Viktoria Issakova, Aleksandr Gortšilin jt.

Kasvueast, seksuaalsest ärkamisest, silmakirjalikkusest ja mässumeelsusest rääkivas filmis „Õpilane“ satub teismeline nooruk ohtlikult pühakirja mõju alla. Venja (Pjotr Skvortsov) elab koos oma emaga ühe tavalise linna tavalises korteris kusagil Venemaal. Nende elatamiseks töötab ema kolmel töökohal. Nagu paljud üksikemade teismelised pojad, on Venja ära hellitatud, tige ja täis põlgust ema vastu. Ta on hakanud vahele jätma ujumistunde, põhjuseks järsk huvi piibli vastu. Seksuaalsele sattumusele vaatamata on kõigi teismeliste poiste meelest teismelised tüdrukud kõige paeluvamad, müstilisemad ja ligitõmbavamad. Ka Venjal on sellesuunalisi sundmõtteid, aga ta sublimeerib need piiblisalmide intensiivsesse tsiteerimisse ja tõlgendamisse.

Kirill Serebrennikovi tänavu Cannes’is esilinastunud film ilmalikust elust loobumisest ning liberaalsetest vaadetest, fooniks ülemaailmne religioossete liikumiste esilekerkimine, on sügavamõtteline ja ebamugav XXI sajandi kriitika. Marius von Mayenburgi näidendil põhinevas filmis uuritakse meie aja fanaatilist individualismi ning nooruse ja ilusa keha kummardamist, millele pakub vastukaalu jumala ideoloogiline keisririik ja kombekas elu.

Pjotr Skvortsov on manipuleeriva, intelligentse ja kartmatu Venja rollis sütitav. Temast õhkub sünget sarmi, idealismi, tuline ind ja idealism pühivad ta teelt loogika ning puhuvad elujõu sisse dogmaatilisusele ja igatsusele korra järele – kasvav tendents järjest pidetumas ja individualistlikumas ühiskonnas. Ta on nagu James Dean ja Jeanne d’Arc ühes isikus, keda iseloomustavad mõtteselge otsekohesus ja idealistlik hukkamõist nooruse nartsissistlikus vaakumis. Ainult bioloogiaõpetaja Jelena Lvovna (Viktoria Issakova) seisab Venja terrorile vastu. Huvitaval kombel tuleb just Jelenal ja mitte Venjal filmi vältel järjest enam märtri rollis olla. Jelena kinnismõtteks saab vähendada Venja ideede mõju teistele õpilastele ja kooli sisekorrale. Temagi hakkab kalduma äärmusesse.

Eriti häiriv on Venja halvustav suhtumine oma emasse. Ema soov oma poega hoida ja kaitsta on ehk filmis ainus kristliku mõtteviisi väljendus, kuigi õigeusu preester kirjeldab tema olemist kui jahitava looma oma.

Venja alandab ja manitseb teda pidevalt, viidates sellega oma raevule perekonna lagunemise pärast, mis ongi võib-olla vallandanud entusiastliku pühakirjast vaimustumise. Ta hävitab oma magamistoa, rebib tapeedi seintelt, nii et ta tuba näeb välja nagu mungakong. Ema küsib temalt hirmunult, miks ta niiviisi talitas. Poeg vastab: „Sa oled mu ema, aga sa käid mulle närvidele. Kõik hoidku abielu au sees ja abieluvoodi olgu rüvetamata, sest Jumal mõistab kohut hoorajate ja abielurikkujate üle.“

Hiljem, kui Venja räägib isa juurde minekust, mõistab ema olukorda vääriti, arvates, et jutt on tema lahutatud abi­kaasast, kuid Venja räägib loomulikult hoopis jumalast.

Ühe jõu eemaletõukamine või allasurumine sillutab tee teise jõu esilekerkimisele. Venja religioosse mässu olemus on varjamatult seksuaalne: ta hüppab riietega basseini, et jälgida vee alt oma klassikaaslasi, riietub klassis lahti, et protesteerida bioloogiaõpetaja turvaseksi instruktsiooni vastu, ja paneb selga ahvikostüümi, et evolutsiooni teema käsitlemise ajal klassiruumis ringi hüpata. Sireen Tkatševa ja Venja külgetõmme ekraanil on üliveenev. Lolita kombel võtab tüdruk juhtimise enda kätte, kasutades maksimaalselt ära oma ilu ja kartmatuse, järgides omaenda soove, vaadates seejuures pidevalt näiliselt üle õla, et otsida nähtamatut pealtvaatajat. Operaator Vladislav Opeljantsi meisterliku kaameratöö tõttu on iga stseen võrgutavalt ligitõmbav. Eriti hingetuks võtab korduv pikk relsivõte rannal.

„Õpilase“ noored näitlejad teevad kõik enigmaatilised ja fookuses rollid. Nad on nagu teismelised ürgjõud; ettearvamatud, vägivaldsed ja äärmuslikud.

Film tõstatab ühiskonna arengu ja evolutsiooni kohta mitu huvitavat küsimust. Venja religioosne fanatism võidab enda poole klassikaaslasi, direktrissi ja kohaliku preestri, paljastades tänapäeva vene ühiskonna kompleksse olemuse. Tundub, et progress ja muutused on liig mis liig ja tegelased tahavad tagasi piiblis selgitatud lihtsamaid aegu. Hirmutav on siinkohal Venja täielik inimlikkuse ja kaastunde puudumine.

Kui religioon vabastada armastusest, jääb alles fašism. Venja „sõbruneb“ Grigoriga (Aleksandr Gortšilin), poisiga, keda kiusatakse sellepärast, et tal on üks jalg lühem kui teine, ja viib ta hoiatamata enda juurde koju. Ta ütleb oma emale, et see pole sõber, vaid sant. Ema pakutud lõunasöögist saab tema tahtel rituaalne piiblisündmus. Egoistlik eneseupitamine Grigorit ära kasutades pareeritakse aga vaimustavalt järgmises stseenis: koomilises episoodis loeb Grigori söögipalvet ja keerab selle võluvalt tuksi. Venja nördimus on üks neist paljudest hetkedest, kui režissöör on visanud nalja usuteema üle, astudes sellega jälle sammukese lähemale vältimatule traagilisele lõpplahendusele. Kui Venja Grigorit ründab, puhub see üksnes lõkkele viimase ebakohase kiindumuse Venjasse, oma päästjasse. See on filmi üks kurvemaid liine. Venja ei tundu kiindumusavaldusi tähele panevat, hoolimata mitmest lähenemiskatsest. Venjale on Grigori pelgalt tööriist, kelle abil teostada oma ristiretke.

Kui Venja üritab jumalat paludes Grigorit tema ihuhädast tervendada, lükkab ta ettevõtmise läbikukkumise Gri­gori väidetava usupuuduse kaela. Grigori tõlgendab ravimisakti aga õrnus­avaldusena, kinnistades oma allaheitlikku positsiooni, rippudes oma jumala Venja iga tähelepanuavalduse küljes.

Bioloogiaõpetaja, ainus progressiivsete vaadete propageerija, naelutab sümboolselt oma jalatsid põranda külge ja astub nendesse. See on vabamõtleja risti­löömise tänapäevane tõlgendus ja võib-olla ka filmitegija olulisim sõnum. Kuigi film tundub rääkivat peamiselt religioonist (kristlik imagoloogia, Venja tsiteerib piiblit, kusjuures kirjakoht kuvatakse ekraanile), rabavad kõige rohkem tegelaste mittekristlikud käitumis- ja iseloomujooned. „Õpilases“ on religioon spirituaalsusest täiesti lahutatud. See on üksnes kontrolli all hoidmise ja repressiooni tööriist. Viited kommunistlikule ideoloogiale ja praeguse Venemaa tugevale riigivõimule on vihjelised, aga ilmsed. Kogu maailmas pead tõstva religioosse ekstremismi foonil on „Õpilane“ dogmavaba ja mõtestatud pilk tumedatele jõududele meie sees. Need võivad alati pinnale kerkida, kui tingimused on õiged. „Patriotism on närukaela viimane pelgupaik“ on öelnud kunagi Samuel Johnson. Kirill Serebrennikov näitab, et ka religioonil on samasugune funktsioon.