Lühike katse reanimeerida minevikku

Peep Pedmanson

Kes tänases maailmas ruulivate vääringute keskel üritab taastada inimlikku peresuhet, sel ei jää üle muud kui pöörduda paarilise leidmiseks oma pere, oma õe või venna poole. Oma pere leiad oma perest!      Mängufilm „Delta” (Ungari-Saksamaa,  2008, 92 min), režissöör Kornél Mundruczó, stsenarist Yvette Biró ja Kornél Mundruczó, operaator Mátyás Frdely. Osades Félix Laikó, Orsi Tóth, Lili Monori, Sándor Gáspár jt.  Filmitööstuses on tavaks, et filmide juurde  kuulub ka kolm-neli kindlaformaadilist müügiteksti, mille ülesanne on vihjata ja ahvatleda ehk olla filmile teejuht rahva rahakotti. Seetõttu neid tekste proovitakse, varieeritakse, poleeritakse. Ja kui need vahel ei ütlegi midagi tarka filmi enda kohta, siis vähemalt filmitegijate soovmõtlemise paljastavad kindlasti. Harva juhtub, et mõne filmi annotatsioon on nii selge selgrooga nagu see: „Vaikse ja sõnaahtra loomuga Mihail pöördub pärast  pikka eemalviibimist tagasi kodukülla, välisilmast ära lõigatud paika Doonau jõe suudmealal. Seal kohtub mees esmakordselt oma noorema õega, kelle olemasolust tal seni aimugi polnud. Ema ja tema uue mehe kõrtsimajas pole Mihailile kohta, seetõttu kolib mees isast alles jäänud kaldapealsesse onni, et hakata ehitama jõe keskele oma maja. Malbe, ent iseteadlik õde liitub Mihailiga. Õe ja venna peaaegu sõnatust koosolemisest kasvab lähedus  ja sügav kiindumus. Emal, kasuisal ja külaelanikel on aga nende arusaamade kohaselt ebaloomulikku suhet raske aktsepteerida ...”

Kõlab nagu sotsiaalpsühholoogiline manifest. Miks Mihail üldse kunagi kodukülast lahkus, pole oluline, kõik ju lahkuvad, kes ajutiselt, kes igaveseks. See lihtsalt kuulub selle narratiivi juurde: õnne tuleb laiast ilmast otsida – praegu nimetatakse tööjõu vabaks liikumiseks. Miks Mihail aga tagasi pöördub, on veel  vähem oluline. Mis seal laias ilmas ikka teha. Ju sai villand või pettus või tuli mõistus pähe, kõik variandid on võimalikud. Aga elujõus mees, kes naaseb vabatahtlikult „laiast ilmast” kodukülla, saab seda teha ainult millegi sellise nimel, mida ta ilma peal hulkudes on hakanud hindama ja igatsema, aga teab, et mujalt ei leia. See miski peab tugevalt vastanduma suure ilma kärale ja saab kõige tõenäolisemalt olla segu traditsioonidest, kodusoojusest, kasteheinast,  tanumast, juurtest ja aususest. Miks mitte. Maailm asub nagunii igaühe enda peas ja rikka pea omanikul pole vahet, millisest aknast tema maailm välja vaatab.     

Suue kui saatuslik pudelikael

Lugusid sellest, kuidas edukas tegelinski teeb  ühtäkki senise rahmeldamisega lõpparve ja leiab tee „tagasi looduse juurde”, teame küllaga. Ekraanilt, raamatust, elust. Ka Mihailil on kodukülla naastes raha piisavalt, ta sobib mustrisse. See toob teemaks filmi pealkirja ja tegevuspaiga, delta. Miks delta? Küllap seepärast, et voolav vesi on laialt levinud inimsaatuse võrdpilt. Saab luuletada ja laulda, et allikast algab oja, oja saab jõeks ja jõgi jõuab elumerre.  Delta on siis piltlikult see koht, kus inimlapsest on saanud mehehakatis, ta võtab oma pambu ja astub minema, tormidele vastu, nagu öeldakse. Ja sama rada pidi peaks ta ka tagasi ujuma, kui tahab lätete juurde naasta. Kuid Mihail jääb peatuma deltasse, poolele teele. Muidugi, ega’s päris emaüska ju naasta saagi, pealegi ongi deltaküla Mihaili algkodu ja allikas, kuid see meid ei veena. Sellistes filmides pole miski juhuslik, ka juhus on saatuslik. Ja  deltasse jäämine on Mihaili seisukohalt väga vale valik. Turvalisem olnuks sügavamale ülesvoolu rühkida, nagu hiljem selgub. Esialgu me seda veel ei tea. Kunagine kodu muidugi pole enam selline, kust Mihail kunagi lahkus. Emal uus mees ja muud rõõmud. Kuid Mihail ei heitu, vaid võtab põlisväärtuste, kodu ja pere loomise suurejooneliselt ette. Ta hakkab haledast külalagast kaugemale endale maja ehitama, ja appi asub talle nooruke õde.  Päeval rassivad ehitusel, öösel hoolitsevad teineteise eest isa hurtsikus. Pisitasa nad lähenevad ja varsti elavad nagu mees ja naine. Mõnes muus filmis tuleks öelda oeh ja võeh, aga antud juhul võib aimata isegi julma huumorit: kes tänases maailmas ruulivate vääringute keskel üritab taastada inimlikku peresuhet, sel ei jää üle muud kui pöörduda paarilise leidmiseks oma pere, oma õe või venna poole. Oma pere leiad oma perest! 

Suurem osa sisukokkuvõtte najal kirja pandud, läksin ja vaatasin ka filmi enda ära. Ja nii oligi, nagu arvata võis. Mõistulugu. Ainus erinevus annotatsioonist on see, et lisaks Mihailile on ka kõik muud tegelased patoloogiliselt kidakeelsed. Aga mitte Kaurismäki moodi, kus vaikus on tegelaste keel. Siin samas mahus telepaatia puudub. Mis jääb ütlemata, jääb ka lahendamata, ja pingete lahvatades vallandub vägivallana. Saame teha tähtsa järelduse, jälle  toredat jõemotiivi tarbides, et ei saa astuda kahte korda samasse jõkke. Mihail seda ilmselgesti ei teadnud, muidu ta poleks kadunud aegade hõllandust siit otsima tulnud, sest eest leitud deltaküla muserdatud elanikest oli saanud pidetu sodi.       

Pealt kolgas, seest mülgas

Vastuse küsimusele, miks isegi enam „maal ei ole elu”, leiame sealtsamast, kust me leiaksime selle ka Eestis. Sellist „maad” enam polegi. Nagu hetkiti kaadrisse vilksatavast industriaalsest õitsengust aimata võime, vegeteerib deltaküla kaubasadama transiidi najal. Vähegi normaalsem elutegevus ilmselgesti puudub,  muidu ei molutaks meessugu alalõpmata kõrtsis. Ja kuna kõrts ja turulett on ainukesed kohalikud kultuuriasutused, siis pole raske aimata, kuidas sellise euronormidele vastava allakäiguni jõuti. Küllap kuulutas siingi mõni hea onu suure suuga, kuidas kallimaks kui kullakoormad ja ülemaks kui hõbevara tuleb välisinvesteeringutele soodne keskkond tunnistada. Vastutasuks lubas heldelt klaashelmeid, värvilisi paelu ja digikanaleid. Ja mine tea, ehk  lisas lõppu, et kohe jõutakse ka Euroopa viie rikkaima delta hulka. Filmist vastu vaatava masenduse najal on raske öelda, millises majandusfaasis küla parajasti elab. Võimalik, et nauditakse alles imelisi hiilgeaegu, kus „varasid müües varandus suureneb”, või on käes uus etapp ning välisinvesteeringu jaoks „soodne” keskkond juba läbi ja välisinvesteering oma ankru hiivanud ja järgmisele lollidemaale purjetanud, jättes maha  haige maa ja muserdatud moraali. Filmiloo enda moraal jääb festivalifilmile kohaselt ambivalentseks.

Oli see nüüd fataalne rodu peategelase enda apsusid, alates vales kohas kaldale tulemisest ja lõpetades vale naise majjatoomisega, suurimaks veaks võimetus huntide ligi elades nendega kaasa uluda? Või järeldus, et ka suure ilma kärast kaugemal on inimtõug juba nii rikutud, et loosung „tagasi juurte juurde” pole enamat kui  mürgine nali? Või sisaldab õige vastus natuke seda ja teist. Mõneti kahju, et Mihail maha löödi. Sest varem või hiljem hakkab ka külarahvas ise taipama, mis tema kallal korda saadeti. Ja nii jääbki Mihailil nägemata, kuidas nurinat ennetades saabuvad nn kodanikualgatuse korras külasse uue aja naroodnikud, löövad püsti mõttekojad ning hakkavad kisa-käraga jutlustama uusi trende, lubades, et tulevik tuleb veel parem kui olevik. Aga et muidu ei tule, kui tuleb panna deltakülale uueks nimeks Minu Delta ning liigitada rahvas talgujuhtideks ja kojavanemateks, et oleks ikka seda va ürgset folkloorijuurte maiku man, mis hästi peale läheb. Ja raha on neil seejuures nagu muda. Mihail oleks seda palagani eemalt ohates jälginud. Ta oli ju laias ilmas käinud, elu ja inimesi näinud ning poleks ilmselt nüüdki arvanud muud, kui et teoksil on hästi ajastatud  ja lavastatud rahvarünne, aegumatu koodnimega „parim viis opositsiooni kontrollimiseks on see ise tekitada”!

Kas tal ka õigus oleks, võta kinni. Kuid nagu öeldud, Mihail leidis enne oma märja otsa. Muidu oli tore film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming