Loovuse taustajõud

TÕNU VIRVE

Dokumentaalfilm „Jüri“ (Acuba film, Eesti 2015, 70 min), režissöör-stsenarist Julia Sillart, operaatorid Markus Orav, Max Golomidov, Ants Tammik, Mihhail Agranovitš, Elen Lotman ja Arko Okk, animaatorid Mattias Mälk ja Martinus Daane Klemet, produtsent Arko Okk. Esilinastus 29. oktoobril kinos Artis.

Jüri Sillarti autoportree filmist „Jüri“.

Jüri Sillarti autoportree filmist „Jüri“.

Juhtusin kevadisel kinoliidu üldkogu kohvipausi ajal Julia Gutjeva-Sillarti ja Arvo Valtoniga ühte lauda. Pärisin Julialt, kui kaugel on film Jüri Sillartist. Arvo leidis seepeale üles oma mälukillu: „Kui esimest korda Tallinnfilmis kohtusime, küsis Jürka minult, et mida teed. Vastasin, et kirjutan romaani. „Milleks?“ küsis Jüri. Eksistentsialistlik küsimus saatis mind kogu romaani kirjutamise aja – arvan, et mõjus teosele ergutavalt.“

„Jüri film on valmis,“ vastas Julia.

Tallinnfilmi võttepaviljon, labor ja mängufilmi grupitoad asusid Kaupmehe tänava endises kirikus, peamaja Harju tänaval oli aga eestiaegses pangahoones – esimesel korrusel helisaal, teisel juhtkond, toimetus ja vaatesaal. Üleval olid dokumentaalfilmide toimetus ja joonisfilmi stuudio. Dokirežissöör Julia viibis Harju tänava meeskonnas, Jüri oli aga Kaupmehe tänava seltskonnas. Tartu ülikooli filoloogi haridusega Peep Puks on tunnistanud, et dokumentalistid vaatasid mängufilmiloojaid kadeda pilguga alt üles. Ikkagi tõelise filmi tegijad! Ei mäleta, et Julia oleks Kaupmehe tänavat külastanud. Või näis see ainult nii, sest ta ei olnud koosseisuline töötaja.

Film Jürist on kindla käega dokilavastaja peenekoeline, analüütiline, freudistlik lugu. Tegevuskohaks on sobivalt Harju tänava peamaja vaatesaal. Toimub infarkti surnud mehe mälestusüritus. Osalevad ka kolmanda korruse naabrid joonisfilmist. Kuigi me ei näe tolle aja interjöörist ühtegi kaadrit, tunnetame ajastu õhustikku. „Nõukogude Eesti“ ringvaate diktori helitämbri kasutamine mõjub! Tajun isegi Vene aja spetsiifilist Krasnaja Moskva parfüümi aroomi. „Jüri“ algab kriibitud filmilindi lõpuakordidega. Efektsed ja emotsionaalsed avakaadrid. Lavastaja on suutnud Tiina Loki viia niisugusesse seisundisse, et tahtmatult tekib uudishimu: kuidas oleks Julia lavastanud mängufilme?

Tiina asub analüüsima mitmekülgse Sillarti loomingut ja elu. Istub üksi saalis. Kaasteelised on lahkunud. Punased toolid sümboliseerivad hävinud punase impeeriumi mõtteviisi järjepidevust. Loo kulgemise reisikaaslaseks on teadlikult valitud filmiteadlane Lokk, sest Jüri, Julia ja Tiina on õppinud VGIKis. Armastus sidus Julia ja Jüri kogu eluks. Arhiivikaadrite valikus on nostalgilised noorusajatunded. „Jüri“ produtsent Arko Okk on viimane Moskva filmiülikooli eestlasest lõpetaja.

Me ei näe Juliat ekraanil, kuid tajume tema kohalolekut igas hetkes ja kaadris. Niiviisi, tagaplaanil ja ennastohverdavalt on kaunis ja kirglik lõunamaa naine saatnud Jüri loomingulist teed. Võimas kinematograafiline kujund. Lugu ongi köitev seetõttu, et Julia, kes kuulub päritolult Bulgaaria kultuurieliiti, vaatab Eesti filmielu kõrvalt. Tegelikult ülevalt. Ta kuulub teise kultuuriruumi ja usku. Eraeluline taust on mõjutanud ka Jüri loomingulist mõtteviisi. Filmis on eraelu varjunud, nagu eluski.

Tiina analüüsib Sillarti filmistiile. Toimetaja fantaasiaga püüab ta valgustada loomingu tagamaid. Rõhutab Sillarti-Virve tandemit. Tegelikult olid meil tavalised töösuhted. Ei mäleta, et oleksime niisama kokku saanud. Jüri ei käinud kordagi KuKu klubis. Nautisin filmitegemises tohutu raha kulutamise võimaluste võlu varjumängumaailma loomiseks, teatris ei saanud sellest unistadagi. Lähisuhted olidki teatriinimestega. Jüriga koos tehtud filmide perioodil kujundasin üle poolesaja lavastuse. Tiina fantaseerib filmis meie võimaliku egodevahelise konflikti üle „Nipernaadi“ loomise ajal. Mu on raske seda kommenteerida. Filmi lõpetamine venis. Jüri tundis ennast Gailiti kultuuriruumis ebakindlana ja soovis, et oleksin toeks lõpustseenide võtete juures. Sõitsin aga enne võtete lõppu Moskvasse, kus Mikiveri-Virve tandem tõi Efrose teatris lavale Mats Traadi näidendi „Päike näkku“. Kui Tallinna naasin, tõusis direktsioonis hirmus kisa, et olen lepingut rikkunud, kuna ei viibinud platsil võtete lõpuni. Õnneks oli Kiisk soovitanud võtta minister Penult kirjalik kooskõlastus Moskvasse minekuks. Tänu ministri paberile asi vaibus. Minu, Jüri ja Kaljo vahelisi suhteid juhtum ei mõjutanud. Filminduses järgnes mul paus Tallinna olümpia purjeregati ava- ja lõputseremoonia peakunstniku mahuka töö tõttu. Peaks olema säilinud paaritunnine kahe kaameraga tuleviku jaoks filmitud intrigeeriv materjal Kaljo Kiisa portreefilmi „Sest ma nagu linnukene“ (Jüri Sillart, 2004) ajal, kus lahkame Jüriga avameelselt oma koostegemisi. Tiinale oli „Nipernaadi“ esimene toimetajatöö. Ta on öelnud, et meie loominguline õhustik meelitas teda filmindusse jääma. See on suur õnn, et Tiina jäi. Energilise filmiteadlasena on ta Eesti filmi arengut palju mõjutanud.

Julia loob paari kaadriga oma meest eluteel ümbritsenud filmiinimeste portreede kaleidoskoobi. Kõik meenutavad Jüri, aga räägivad endast. Intervjueeritavate võttekohad on sisuliselt sobivad. Helilooja Sven Grünberg Kadrioru lossisaalis mõjub Mozartina. Klaasikunstniku haridusega Toomas Hõrak on Vabaduse väljakul. Julia on ta meenutuse geniaalselt monteerinud. Mõnest kaadrist koosnev lugu on üles ehitatud intriigile, kus Hõrak siunab kostüümikunstnikku allumatuse eest. Samal ajal näitab Julia Kaljo Kiiska Ann Lumiste sümbolistlikus kostüümis Jüri filmist „Äratus“ (1989). Kaadrid mõjuvad eelpostina Martin Helde küüditamisfilmile „Risttuules“ (2014). Lumistele filmis sõna ei anta, kuid ta on kõnekalt jäädvustatud õppejõuna vilksamisi muheda koolipapa Sillarti foonil.

Julia on üks vähestest, kellel on dokumentaalfilmi lavastaja kõrgharidus. „Jüri“ ei olegi nagu eesti film. Väljendusvahendite pillavuses võib Julia filmi võrrelda ooperiga. Tean Jüri filmikaadreid ja nende uuesti monteeritud koosmõju on mälukommentaaride foonil põnev vaadata. Tulemiks kvaliteet, et kaader A ja B annavad kokku mitte AB, vaid hoopis C. Filmi lõpuks ilmub ekraanile Julia, tagasihoidliku lesena. Tundeline lõpp. See audiovisuaalne teos on monument tselluloidfilmi ajastule. Ajale, mil lummavat kunsti elustati keemiliselt ja ülesvõtted olid omaette pompoosne etenduskunst, kus operaator oli jumala rollis. „Aadu! Liiguta tsipa seda prožet vasakule!“ kamandab Jüri kaamera ükssilmast. „Jüri, see on päike,“ kummardub valgusmeister operaatori kõrva juurde.

„Anne on rahvuslik vara,“ ei väsinud õppejõud Sillart kordamast nii riigiametnikele kui ka oma jüngritele. Tema pedagoogiline töö oli motiveeritud eelkõige missioonitundest. Noorte mõtted filmis annavad aimu, et Jüri koolitatud põlvkond on pungumas digiajastu filminduse teovõimsaks tegijaks. Sillarti pärand on täienenud ühe analüütilise filmi võrra, mille on loonud ta lähedased – Moskva filmiülikooli kasvandikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar