Lootmine pole strateegia

Jeffrey Katzenberg: „Tahan teha lugusid, mis põhinevad Hiina kultuuril või mütoloogial.“

MARTA BAŁAGA

Jeffrey Katzenberg on paljude sõnul üks viimastest tõelistest Hollywoodi mogulitest.

Jeffrey Katzenberg on paljude sõnul üks viimastest tõelistest Hollywoodi mogulitest.

Pressifoto

Isegi kui mitte tõe pähe võtta mõningaid raevuka droonipiloodi valitud kiirusega edasi-tagasi vihisevaid kuulujutte, võib Jeffrey Katzenberg mõjuda veidi hirmutavalt. Ja seda mitte üksnes tema üllatavalt heale füüsilisele vormile. DreamWorks Animationi boss on paljude sõnul üks viimastest tõelistest Hollywoodi mogulitest. Lõppude lõpuks oli just tema see, kes tõstis Disney varjusurmast rea hittidega nagu „Kes reetis küülik Rogeri“ („Who Framed Roger Rabbit“, Robert Zemeckis, 1988) ja „Lõvikuningas“ („The Lion King“, Roger Allers, Rob Minkoff, 1994). Just tema mõtetest sai inspiratsiooni Cameron Crowe kirjutamaks „Jerry Maguire“ (1996) käsikirja pärast Katzenbergi legendaarset memo, kus ta kritiseerib Hollywoodi kassahiti-mentaliteeti. Ta einestab koos Barack Obamaga. Mõni ime, et ta oli ka külaline Donald Trumpi telesaates „Mantlipärija“ („The Apprentice“).

1994. aastal, otse pärast avalikku tüli äripartneri Michael Eisneriga (sellest kirjutati lausa raamatuid – sellise materjali eest oleksid XIII sajandi trubaduurid valmis teineteist maha lööma), asutas ta koos David Geffeni ja Steven Spielbergiga DreamWorksi, kinnistades veelgi kuvandit endast kui mehest, kellel on filmitööstusele pakkuda muudki kui soe tugitool, pintsak ja lips. Kung Fu Panda kolmanda filmi linastumise aegu saame teada, et panda varjus on peidus enamat, kui paistab. Katzenberg on Hollywoodi tuntuim hall eminents, sest ta mitte ainult ei tõmba niite, vaid koob need ka kokku.

Kung Fu Panda 3“ (Alessandro Carloni, Jennifer Yuh, 2016), Oriental DreamWorksi esimene toode. Kas pole see mitte üsna murranguline sündmus?

Jeffrey Katzenberg: See on esimene Hiina-Ameerika animeeritud koostööfilm. Me tegime sellega ajalugu. Osalt on film toodetud meie Shanghai stuudios, mida oleme nüüd juba mõne aasta üles ehitanud. Palju õpetussõnu on edasi antud. Eesmärk on teha peale Pandat üks film täiesti seal. Tahame toota Hiinas maailmaklassi animatsiooni, mis on loodetavasti võistlusvõimeline üle maailma. Seda olen ma alati taga ajanud, nimelt lugusid, mis põhinevad Hiina kultuuril või mütoloogial. Lood ise, nagu ka Kung Fu Panda, on juurtega Hiinas, aga tehtud nii, et on kõigile mõistetavad.

Kas „Hiinas tehtud DreamWorksi film“ ei kõla vähe imelikult?

Pole sellist asja nagu „imelik“. Maailm on saanud üheks: piire enam ei ole ja meie äri on globaalne. Meie kunstnikud tulevad kokku üle kogu maailma. DreamWorksis on päris algusest peale olnud väga rahvusvaheline filmitegijate meeskond. Meie Hollywoodi stuudios räägiti 36 või 37 keelt. Animatsiooni keel on kogu maailma keel. Nii on see alati olnud, kuna see on teiste meediumidega võrreldes veelgi visuaalsem.

Hiina turg toob üleilmsest kassa­tulust lõviosa. Ometi on vähesed filmitöösturid investeerinud sellesse nii, nagu teie.

Kui neli aastat tagasi alustasime, oli juba üsna näha see, mis on nüüdseks kristallselge: Hiina turust on saanud vähem kui viie aastaga maailma suurim turg. Aastakümne pärast võib see olla sama suur, kui kogu ülejäänud maailm kokku. Mitte seal kohal olla on võimaluse mahamagamine.

Ütlesite ükskord, et Kung Fu Panda lugu koosneb kuuest osast. Kas see on endiselt nii? Po leiab kolmandas filmis oma ammu kadunud perekonna ja kujuneb välja ka isiksusena. Kõlab üsna lõplikuna.

Üldse mitte. Igas filmis on Po liikunud edasi eneseleidmise teel. Nii et, kes teab? Järgmises osas võib ta avastada oma elus hoopis uue külje. Esimeses sai ta teada, kes ta tegelikult on – draakonisõdalane. Teises tegi ta rahu oma minevikuga. Kolmandas osas kohtab ta oma päris isa ja ülejäänud perekonda. Ta on esimest korda teiste pandade seltskonnas. Meil on päris algusest peale olemas umbkaudne teejuht ja seal on kirjas kuueosaline visioon. Nende asjade puhul ei tea kunagi päris täpselt ette. Üks meie loovtiimidest tuli just lagedale uue Shreki filmi täiesti fantastilise ideega. Nii et liigume ka selle arendamisega edasi. Me pole Shreki filmi juba väga pikka aega teinud, aga oleme sellele võimalusele olnud alati avatud. Kõik algab heast ideest, mitte ärilisest eesmärgist.

Kuivõrd olete te kaasatud nende lugude loovasse arendusse?

Armusin animafilmide tegemisse umbes 20 aastat tagasi, kui töötasin Disneys. Veelgi enam: DreamWorksi loomise põhjus oligi just see, et tahan teha animafilme. Mulle meeldib see protsess, meeldib koostöö. Mõne viimase aasta jooksul olen tegelikult filmitegemisest kaugenenud ja keskendunud rohkem firma väljaarendamisele. Komistasime pisut ja tegime mõned filmid, mis ei töötanud eriti hästi, nii et olen viimase kuue kuu jooksul vaikselt tagasi tulnud, eriti aja mõttes. Varem läks 75% ajast muu äri peale ja 25% aega kulus stuudios, nüüd on vastupidi. Paneme kokku uut loovtiimi, see on praegu mu prioriteet. Tahan olla kindel, et edaspidi tulevad taas suurepärased filmid. Meil oli tegelikult võiduseeria, mille sarnast vist polegi kellelgi vastu panna: 17 filmist said järjest kassahitid. Järgmisest kuuest filmist neli läks aga aia taha. Ma ei oska edu seletada. Lihtsalt valin välja ideed, mis võivad minu arvates publikule peale minna. Filmiäri on hea äri, me lihtsalt tegime mõned halvad filmid.

Milline on olnud teie suurim pettumus?

Ma ei ole režissöör, olen rohkem nagu treener. Tahaksin meeskonda aidata ja neile juhiseid anda. Mind on alati just see huvitanud. Mõistsin poolteist aastat tagasi, et seni käidud rada pole enam kuigi hea valik, aga ma ei muutnud midagi. See oli mu suurim viga. Kuigi olin sisemiselt selles veendunud, eelistasin seda mitte uskuda. Lootsin, et asi laheneb kuidagi iseenesest. Elu õppetund: lootmine pole strateegia.

Muutuste tuules liikus ka kuulujutte, et DreamWorks pannakse müüki. Kas kaalusite seda ka tõsiselt?

Kõigist neist asjadest tekkis kokku üks karvapall, nagu ütleks selle peale saabastega kass. On olnud neid, kes on tahtnud firmasse investeerida ja võib-olla seda ka ära osta. Ma ei ole sellest tegelikult huvitatud. On üks asi, kui keegi teeb meile ettepaneku midagi teha, ja teine on meie nõusolek sellega kaasa minna. See polnud välistatud, aga šansid polnud õiged. Meil on aktsionäride ees vastutus, nii et läheneme kõigele avatult. Mulle hakkas vastu see jutt, et oleme kaotanud usu oma ärisse ja tahame seda maha müüa. Miski poleks saanud olla tõest kaugemal. Asi on selles, et Ameerikas ei tohi börsifirma seaduse järgi midagi sellist kommenteerida. Nii et tuleb igasugune jutt vastu võtta ja siis enda pealt kuidagi maha raputada.

Kuidas te siis praegu seda kommenteerida saate?

See on ajalugu ega mõjuta meid enam. Ma armastan oma firmat ja seda, mida teen. Mul pole olnud iial kavatsust seda maha müüa.

Kas oskate tagantjärele öelda, miks näiteks „Kodul“ („Home“, Tim Johnson, 2015) läks hästi, aga „Madagaskari pingviinidel“ („The Penguins of Madagascar“, Eric Darnell, Simon J. Smith, 2014) jällegi mitte?

Filmitegemine pole teadus, kuigi see suurtele filmitöösturitele kindlasti meeldiks. Filmid on samapalju kunst, kui iga teine kunst. Seega, teaduslik lähenemine sellele, miks asi töötab või ei … Ma arvan, et „Kodu“ oli südamega tehtud film ja see oli naljakas. „Pingviinid“ ilmselt siis mitte nii väga (naer). Ma ei ole kunagi teinud filmi, mis pole meile meeldinud. Tõsiselt. Me oleme teinud filme, mis pole olnud populaarsed ja millest ei ole saanud kassahitti. „Viis legendi“ („Rise of the Guardians“, Peter Ramsey, 2012) ja „Härra Peabody ja Sherman“ („Mr. Peabody and Sherman“, Rob Minkoff, 2014) on head filmid. Need ei toonud küll kasumit, vähemalt mitte suurt, aga need polnud halvad. Sellepärast on DreamWorksi kaubamärk nii hästi vastu pidanudki, kuigi tulemused pole enam nii stabiilsed olnud. Näiteks üks meie kõige vähem tulu toonud teos „Spirit. Metsik ja vaba“ („Spirit: Stallion of the Cimarron“, Kelly Asbury, Norma Cook, 2002) on väga ilus lugu. Meie põrumised pole olnud päris põrumised, vähemalt minu arvates.

Tasakaal lääne ja ida vahel. „Kung Fu Panda 3“ on esimene USA ja Hiina  koostöös valminud täispikk animafilm.

Tasakaal lääne ja ida vahel. „Kung Fu Panda 3“ on esimene USA ja Hiina koostöös valminud täispikk animafilm.

Kaader filmist

Teil pole just maailma kõige kannatlikuma inimese kuulsus. Kuidas saab kannatamatu töötada animatsioonivaldkonnas?

Peaksite otsima välja sõnaraamatu ja vaatama järele sõna „iroonia“. Usun, et olen selle sõna täiuslik näide. Kuidas saab minusugune tegutseda valdkonnas, kus läheb filmi valmimiseks neli aastat? Ma ei tea. See on täielik piin. Läksin mõneks ajaks uuesti mängufilmide juurde. Mulle meeldis see, olin selles hea. Eelistan aga siiski animat. Võime hakata DreamWorksis tegema aastas ka ühe või paar mängufilmi, et firmat arendada, aga mõte teha taas regulaarselt laias valikus mängufilme tundub tagasiminekuna. „Laupäevaõhtune palavik“ („Saturday Night Fever“ (John Badham, 1977), „Kergejalu“ („Footloose“, Herbert Ross, 1984) „Grease“ (Randal Kleiser, 1978) … Ilmselt olete neist kõigist kuulnud, kuigi olite siis ilmselt alles laps.

Te aitasite pärast „Musta paja“ („The Black Cauldron“, Ted Berman, Ri­chard Rich, 1985) fiaskot taastada Disney teise hingamise. Tõite tagasi veel ühe filmisarja, „Star Treki“.

Nüüd te lähete 30 aastat ajas tagasi! Ma olin siis Paramountis. 1979. aastal tegime „Star Treki“ („Star Trek. The Motion Picture“, Robert Wise, 1979). Paramounti toonasel juhatuse esimehel Barry Dilleril ja presidendil Michael Eisneril oli asjasse usku ja nad usaldasid produktsiooni minu kätesse. Sain töötada koos Gene Roddenberryga – tõeline unistuse täitumine – ning William Shatneri ja Leonard Nimoyga. Algkäsikirjas polnud Spocki tegelaskuju isegi sees. Nimoy ei tahtnud seda filmi teha, nii et lavastaja Robert Wise saatis mu New Yorki teda ära rääkima. See võttis natuke aega, sest tal oli stuudioga maksmata autoritasude asjus kohtuasi pooleli. Ma olin trekkie. See kõik oli erutav ja äge. Ja ma olin siis noor.

Olite kunagi üks esimesi inimesi filmitööstuses, kes tegi panuse 3D-filmide uue tulemise peale. Miks te sellesse nii väga uskusite?

Ma arvasin, et see teeb kinokogemuse kirkamaks. Pettumuse valmistas see, et Hollywoodis tehti hulk halva kvaliteediga 3D-filme ja sellega peletati vaatajaskond minema. Just siis, kui nad olid meil juba peos. Lasksime võimaluse käest. 3D-l läheb endiselt väga hästi. Üle poole „Jurassic Worldi“ (Colin Trevorrow, 2015) piletitest osteti 3D-linastustele. Kinnitan teile: kui Jim Cameroni film lõpuks valmis saab, on see protsent veelgi suurem. Kui teha midagi tõeliselt erakordset, siis on see publiku meelest oma hinda väärt.

Millises suunas liigute järgmistel aastatel? Perekonnad muutuvad, publik muutub. Kas see paneb teid ka muretsema?

Arvan, et oleme väga ainulaadses olukorras. Perekonnad tahavad kogeda jagatud elamust, tahetakse teha erilisi asju koos oma lastega. Kinokülastus on selleks üks paremaid võimalusi, saame seda nautida samamoodi nagu meie lapsed. Kinno­minek on kõigile taskukohane, mitte nagu jalgpallimäng või tenniseturniir Wimbledonis. Mõned mu lapsepõlve eredamad mälestused ongi ühistest kinokülastustest. Selles valguses ei suuda uue tehnoloogia ja uute vahendite tulekul sellega miski konkureerida.

Te tundute üsna optimistlik.

Olen seda asja ajanud juba 40 aastat ja kunagi pole olnud nii, et publik ei muutu. Praegu näeme suurt superkangelaste filmide vaimustust. Kunagi oldi üle kõige võlutud vesternidest, seda me ei suuda täna isegi ette kujutada. Oldi vaimustuses ka ennekõike muusikalidest, sedagi ei kujuta me ette. Need trendid valitsesid aastakümneid. Praegu oleme lihtsalt ühe tsükli keskel … Valik võib tunduda kitsas, aga see on alati nii olnud. Ja alati areneb see kõik edasi. Meie firma süda ja hing on animatsioon, aga ma näen DreamWorksi ka suure telekompaniina, tarbekaupade firmana, rahvusvahelise firmana. Ilmselt on see tulevikus hoopis midagi muud kui praegu. Praegu tuleb üle 70% kasumist täispikkadest animafilmidest, viie aasta pärast on see ilmselt 40%. Filmitööstus on väga tugev ja elujõuline. Viimaste nädalate kasum on üle pea! Me oleme hetkel selle keskmes ja mitmed head aastad ootavad veel ees. Ja siis? Seda ma veel ei tea. Vara öelda.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar