Loomemajandus filmis

Tristan Priimägi

Mis on loomemajandus ja kuidas seda Eesti filmitööstuses rakendada, arutavad produtsendid Riina Sildos, Andrus Raudsalu ja Anneli Ahven ning Eesti Filmi Sihtasutuse endine pea­ekspert Karlo Funk.

Kuidas suhtub kultuur majandusse?

Anneli Ahven: Toimitakse käsikäes. Maimik ja Tolk (Kuukulgur Film – toim) müüvad enda välja mõeldud lühifilmide ideid korraliku raha eest reklaamideks. Nad saavad korralikult rahastatud samamoodi nagu Navitrolla, kes korralikult maja värvib.

Karlo Funk: Loov Euroopa hakkab otsima võimalusi protsessiloogika muutmiseks. Majanduslik mõtlemine ei pea asendama kultuuri, aga see on n-ö lisaväärtuse andmine.

Ahven: Üks asi on loomemajandus ise­enenest ja teine on see, kuidas seda kasutatakse siin oma „kulturnike” vastu. Oma eelarveid vaadates näen ma, et filmitegijatele ehk neile, kelle oskusi on tõesti vaja selleks, et film sünniks, läheb 20–25%. See tähendab, et 75% läheb ühiskonna teistele valdkondadele, mitte filmile. Me integreerime kõik endasse: kirjanikud, tehnika, majutusasutused, transpordi. 25% sisse jäävad siis režissöör, stsenarist, produtsent ja võttegrupp. Järeltöötluse meeskond ka. Muu läheb nii-öelda ühiskonda tagasi. Sellepärast film sobibki loomemajandusele, et ta toidab teisi ka.

Wes Anderson ütles eelmise Sirbi intervjuus, et ei ole olemas teist kunstiliiki filmi kõrval, kus lõpptulemus oleneb nii paljudest inimestest.

Ahven: Võtame näiteks „Maleva”. Võtete ajal tegi kohalik kauplus kolme kuu käibe. Lisaks võeti inimesi tööle ja kaasati neid mitmel moel. Elavdati küla majandust. Või nagu nüüd „Musta alpinisti” võtetel Siberis. Sellega, et me võttegrupiga sinna läksime, aitasime neil terve talve üle elada. Oli põhjus hoida talvel tööl inimesi, kes muidu oleksid pidanud alles kevadel postile naasma.

Kuidas toimib loomemajandus animatsioonis?

Andrus Raudsalu: Me oleme mõnevõrra paremas olukorras tänu pikaajalisele traditsioonile. Nii Nukufilmil kui ka Joonisfilmil on maailma animaringkondades teatud renomee ja tuntus. Pole vaja selgitada, kes me oleme ja mida me teha suudame. See ei tähenda seda, et kogu aeg uksest-aknast töid sisse voolaks.

Loomulikult sobib meile kõige paremini välismaistele autorifilmidele tootmisteenuse pakkumine. Autorifilmide rahastamine ei ole kuskil väga lihtne teema. Paljudes riikides on animeeritud autorifilme teha veel oluliselt raskem kui meil Eestis. Kui mujal olukord paraneks, siis sellega seoses ka meil. Praegu on pigem olukord, et autorifilmide tegija otsib ise nii stuudiot, kus teha, kui ka rahastust kohalikest kanalitest.

Reaalset raha tehakse animamaailmas aga teleseriaalidega, à la 52 osa mingit sarja nimega „Maša ja karu”. Eks me ole neid sarju üritanud jõudumööda endale ka püüda, aga nende puhul on seriaalitegijad ehitanudki oma ettevõtte üles nii, et saaks põhitegevusena teha seriaali ja siis seda müüa. Selles vallas ei ole tihti tootmisteenuse sisseostmist.

Kas te teete ka reklaame ja muid puhtalt kommertslikke töid?

Raudsalu: Teeme, aga eks meie tehnika on tunduvalt kallim kui live action (reaalajas tegevus – toim). Eesti turul on kõik eelarved ikka väga kokku tõmmatud. Kliente, kes kvaliteedi ära tunnevad, on vähe, samuti neid, kes selle eest maksta jõuavad.

Hea on see, et oleme saanud aastas teha keskeltläbi ühe tootmisteenusetöö Eestist väljapoole. See leevendab olukorda, sest Eestis filmitootmiseks ette nähtud rahaliste vahenditega sellist struktuuri nagu Nukufilm muidu üleval hoida ei jõuaks.

Nukufilm on ennekõike tuntud ikka tõsise autorifilmi poolest ja teeb põhitegevusena nn festivalifilme. Kas selles osas plaanite ka kuidagi rahvale vastu tulla?

Raudsalu: Nii ja naa, sest näiteks „Miriami” sarjal läheb väga hästi, seda müüakse telesse ka. Viga on selles, et me ei saa teda müüa võrdselt professionaalidega, kellele sarjade tootmine on põhitegevus. Oluliselt lihtsam oleks seda müüa hooajana, mille miinimum on 13 osa.

Kuidas seda loomemajandust filmikunstis siis nüüd kokku võtta?

Raudsalu: See on selline ohtlik tee. Mulle tundub, et riiklikus kultuurijuhtimises mõeldakse umbes nii, et lükkame mingid mehed sinna loomemajandusse, siis on kõik korras. Küll nad ennast ise ära majandavad. See on ju tegelikult täiesti vale. Enamik Eesti filmitootjaid ei ole mingid loomemajanduse ettevõtjad.

Riina Sildos: Nad on ju ettevõtjad.

Raudsalu: Jah, on küll, aga loomemejandus on minu jaoks suuresti natuke arusaamatu struktuur.

Sildos: Filmi puhul on tegemist ettevõtluse vormiga. Ühest küljest toimub kultuurivaldkondade ristkasutus ja teisalt toidab film paljusid valdkondi ka väljaspool kultuuri, nt turism, logistika …
Eelarvetest on näha, et antakse tööd väga paljudele inimestele – isegi Eestis, rääkimata Euroopast ja eriti USAst, kus meelelahutustööstus, sealhulgas filmindus on üks põhilisi tööstusharusid. Audiovisuaaltööstuse osatähtsust ei tohiks alahinnata ka kohalikud poliitikud. Majandusnäitajate kõrval tuleks arvesse võtta seda, kui palju inimene ööpäevas meelelahutust tarbib. Kardan, et see suurusjärk ületab juba magamisele kulutatava aja. Olgu siis tegemist telesarja või muu audiovisuaalse väljundiga telefonist või mujalt. Filmindus on juhtiv tööstus ega peaks keskenduma ainult kasumi tootmisele. Loomemajanduse puhul mõõdetakse kõike kvantiteedist lähtuvalt – vaatajate arvu, kassatulu jne. Eestis lonkab hoopis eetikaküsimus kahte jalga ja see on probleem. Film peaks olema mingil määral ühiskondlike väärtushinnagute kandja. Need teemad on aga muutunud täiesti marginaalseks. Põhiline, et oleks käive ja kasum, ja väga hea, kui produtsent suudab seda omast peast ilma igasuguse toetuseta teha.

Kui loomemajanduse eesmärgiks on tootmismudeli rafineerimine – see, et me saaksime võimalikult kuluefektiivselt teha järjest filme, siis ühel hetkel võib autori ja vaataja vaheline side kaduda.

Sildos: Valdkonda vaatlevad poliitikud ei taju arvude taga sisu või projekti olemust. Seda sisu loovad inimesed on unikaalsed. Film pole nafta või süsi, mis käitub kindlate reeglite järgi.

Funk: Magasid maha ühe väikese detaili. Poliitikuid see absoluutselt ei huvita. Tead, mis on nende jaoks loomemajandus? See on administratiivsete struktuurifondidega seotud ametnike tööots. Nende mudel on täpselt see, et teha asi söödavaks ja anda ligipääs fondidele, ilma et sisu neid väga huvitaks. Peaasi on tulemus, ja seda mõõdetakse läbi nende mõõdikukeskse maailmapildi.

Sildos: Filmis on loomemajanduse struktuurid kõige nähtavamad. Film on n-ö XXI sajandi kunst. Seda tarbitakse kõige rohkem ja see on kõikjal meie ümber. Üks senine ekslik arusaam on see, et autorifilm ei levi. Ma usun, et Katrin Kissa filmidel on tunduvalt rohkem vaatajaid, kui näiteks kodumaistel komöödiatel. Festivalidest on saanud tegelikult kõige suuremad levitajad, autorifilmi osas vaieldamatult. Need filmid saavad väga palju vaatajaid.

Loomemajandus ei aja vaatajat taga, teda huvitab ainult numbriline osa. Isegi vaatajate puhul ainult käive ja tulu. Oluline asi, mis tuleks avalikkusele selgeks teha, on see, et kinode kassatulu ei näita ka iseenesest midagi. See, mis sealt tootjale jääb, on väike summa. Seegi läheb tihti tootmisse tagasi.

Kas piletitulu ei jaotata kino ja tootja vahel umbes pooleks?

Sildos: Ei jaotata. 70% läheb ära alati ja ülejäänud 30% läheb levikuludeks.

Raudsalu: Ohtlik on panna ühte patta filmikunst ja loomemajandus. Juhul kui kõik filmitootjad peaksid hakkama toimima nagu majandusüksused, kes maksimeerivad oma kasumit, siis ei tohiks ükski tootja toota ühtegi filmi. Me peaks hakkama üritama endale saada allhanketöid ja vorpima mingeid Hiina animeeritud teleseepe. Me tahame, et säiliks rahvuslik film, mida eesti inimene saab kinno vaatama minna ja rõõmu tunda. Üksnes majandustegevuse seisukohast kaotab selline tootmine muidu mõtte.

Sildos: Tootjaid on erinevaid ja see on ka positsioneerimise ja turu küsimus. Regulaarset lindil tootmist tuleb Eestis ette ainult seriaalide puhul. Seal on teine spetsiifika ja kvaliteet on analoogne teiste rahvusturgudega: mida suurem turg ja mida rohkem vahendeid, seda kvaliteetsemalt saab seda teha. Lisaks on eri hinnaklasse ja kvaliteedinõudeid ka eetriaegade puhul: kella viiesed sarjad on odavamad, tipptunnil näidatakse kallimaid.

Ahven: Mõni kanal ei tahagi kallist asja, pole mõtet pakkuda.

Sildos: Eestis puudub teletoodangu puhul kvaliteetne draama, sest lihtsalt ressurssi pole.

Eesti filmis hakkas oma riigi tulekuga 1990ndatel tegelikult uus ajaarvamine, sest stuudio Tallinnfilm kukkus kokku ja kõik reeglid läksid nulli.

Funk: Ka raha läks nulli.

Sildos: Eesti Filmi Sihtasutus tekkis alles 1997. aastal. Kinode võrk lõhuti ära, hooned müüdi omavalitsustele ja me kaotasime absoluutselt kõik. Tallinnfilmi töötajad alustasid algusest, aga samal ajal oleme selle kahekümne aastaga suutnud luua rahvusvaheliselt täiesti konkurentsi- ja ekspordivõimelise ning professionaalselt väga heal tasemel kogukonna. Kui me võrdleme Eesti filmi edu teiste kunstiliikidega, siis on kõik Eesti filmid olnud kahe viimase aasta jooksul n-ö maailmameistrivõistluste finaalis, A-kategooria festivalide võistlusprogrammis. Arvan, et see on erandlik ja kuskil mujal maal seda ei ole. Film on saavutanud märkimisväärse osa kohalikust turust, mis on võrreldav Euroopa keskmisega (2013. aastal oli kohalike filmide turuosa Eesti kinodes 5,9% – toim). Meil on olemas tugev ekspordivõime, meie filmid on rahvusvaheliselt kaastoodetud, ehk siis Eesti filmi investeeritakse igal aastal märkimisväärne summa. Oleme suutnud saavutada usalduse eksporditurgudel. Probleem on selles, et me oleme võimelised palju enamaks, aga takistab algkapitali vähesus. Praegu oleme seisus, kus filmide tootmiseks peaaegu raha polegi.

Kui see nii edasi läheb, siis toimub talentide äravool. Paljud meie filmitegijad on nüüd juba saanud pakkumisi mujalt, ka mina produtsendina.

Funk: Tehniline pool samamoodi.

Sildos: Nad lähevad lihtsalt ära. See on juba absurdne olukord. Meil on potentsiaal, aga tuleb tuhka pähe raputades tunnistada, et me ei ole hakkama saanud iseenda müümisega Eestis.

Üldsusele on filmisektori tulemused millegipärast ikka liiga abstraktsed ja foon pigem skeptiline, negatiivne.

Sildos: Võrdluses tundub näiteks Tallinn Music Week (Tallinna muusikanädal – toim) kõrvaltvaatajale mõneti naeruväärsena, sest meie filmidel on kõigil rahvusvahelised müügiagendid juba aastaid olemas. Projektid tulevad Tallinna juba aastaid Baltic Eventi kaastootmisturule ja saavad endale agendid ja levitajad.

Kuidas see teistes kultuurivaldkondades on? Süvamuusika tundub olevat eelisseisus.

Raudsalu: Asi tundub olevat ka meedia hoiakus. Mingil põhjusel tehakse ühest asjast sündmus ja teisest mitte. Mõni bänd käib küll näiteks Eurosonicu showcase-festivalil, aga ei ole üldse mõtet meedias hakata ette lugema neid festivale, kus käivad Eesti filmid.

Võib-olla ma teen nüüd muusikutele liiga, aga esinemine Eurosonicul on umbes sama, kui Eesti filmile Cannes’is või Berliinis turulinastuse korraldamine. Sellest ei tehta ju mingisugust uudist. Kui meil mõni laulukoor saab suvalisel koorifestivalil esikoha, siis sellest tehakse uudis „Aktuaalsesse kaamerasse” või mujale. Filmide osas tuleb ise suruda.

Funk: Kui film midagi võidab, siis sa ei suuda meedias sellele uut huvifookust pakkuda. Kõik on harjunud sellega, et võidetakse. Koorifestivali võite on ikka vähem ja seal mängib n-ö osalusväärtus. Filmid võidavad pea iga nädal midagi. See läheb igavaks ja seda uudist peab müüma kuidagi teistmoodi, nt koos žüriiliikmete kommentaaridega.

Raudsalu: Üks, mis veel mõjutab tavatarbija suhtumist, on see, et filmivaldkonnas seisab üks nähtus teistest täiesti eraldi – need on Oscarid. See pole kuidagi põhjendatud, aga nii on välja kujunenud. Võib ükskõik millest rääkida, Palmioksast või Kuldkarust, aga see läheb kurtidele kõrvadele. Isegi Oscarite lühinimekirjas olemine on juba kõva sõna.

Seli ütles pärast Sotšit, et kui ei hakata miljoneid sporti paigutama, siis oleme ise süüdi selles, et tulemust ei tule.

Funk: Seni oli lihtsalt puhas õnn, et läks nii, nagu läks. Oli mingi talent.

Ahven: Üks asi, miks võib-olla filmiringkondi tõsiselt ei võeta, on projektipõhisus. Filmi tegemise aeg võib olla kolm aastat, aga reaalselt palgatakse viiskümmend inimest ainult kuueks kuni kaheksaks nädalaks. Sa ei saa öelda kolmesajale Estonia teatri töötajale, et olge aasta palgata puhkusel ja tulge siis tagasi. Psühholoogiliselt on lihtsam filmide arvelt kokku hoida ja kokku tõmmata, sest see kõik on projektipõhine. See on sama kui öelda olümpiaks valmistujatele, et võtke kolm aastat rahulikult ja aasta enne suurvõistlust maksame.

Sildos: Eestis on kaks stuudiot, kus töötatakse pideva koormusega – Nukufilm ja Joonisfilm.

Funk: Põhimõtteliselt oleks ka Eestis võimalik teha filmitööstust, tsüklipõhist mudeltootmist, aga avalikkus riigi kujul pole valmis selle eest nii palju maksma, et see sellisel kujul toimiks. Seega on asi pööratud projektipõhiseks ja keegi ei saa isegi aru, et see võiks olla kuidagi teisiti. Samal ajal ei pea tööstus tekkima ainult avaliku raha najal. See võib Läti ja Leedu näitel olla kombinatsioon maksutoetusest ja avalikust rahast. Kui tulla Lätisse filmima projekti, milles on Läti element, siis avalikust või linna rahast tagastatakse sulle 20–25% kuludest.

Eesti on jäänud Euroopas nende väheste riikide hulka, kellel ühtki sellesarnast maksusoodustust filmitootmisele ei ole.

Funk: See, et Leedu maksusoodustus jõudis nõrga rahvusliku filmitööstuse puhul seadusena üldse parlamenti, tulenes sellest, et nad olid enne seda 20 aastat pakkunud välisproduktsioonidele tootmisteenust. Kõik poliitikud said selle aja peale aru, millest jutt käib. See on tööstuslik mõtlemine, mitte see, mida Eestis üritatakse administratiivsete vahenditega rakendada.

Tööstuslik tootmismudel on ju teatritel täiesti olemas: aastaringne tootmine, oma maja … Muidu filmis kinole minev raha läheb teatrile endale.

Raudsalu: Tööstusest rääkides peame meelitama inimesi siia raha kulutama. Eestit töövõtu asukohana pakkudes võetakse tingimuste nimekiri ette ja kui nad sealt maksusoodutust ei leia, siis nad edasi ei hakka üldse vaatama, nad lähevad kuskile mujale.

Seda printsiipi on vist ikka proovitud seadusandlikule võimule selgeks teha.

Raudsalu: Kui välisprodutsendid otsivad ainukesena sõna „maksusoodustus”, siis tänapäeval on Eestis üks erakond, kellele piisab ainult sedasama sõna näha ja jutt edasi ei lähe.

Sildos: Muidu ollakse vaadetelt ultraparempoolsed, aga maksusoodustuse majandust elavdavat mõju ei nähta.

Raudsalu: See ei ole ju sotsiaalabi, see on riigi konkurentsivõime tagamine ühes konkreetses sektoris.

Kuidas edasi?

Funk: EASi loomemajanduse meetmed on praegu väljatöötamisel. Peaks kuidagi tagama selle, et Euroopa suurte rahastusfondide võimalustega arvestataks ja loodaks süsteem, mis seda kohalikult täiendaks. Keegi ei taha kuivi näidikuid, mis ei toimi.

Ahven: Erinevad kultuurivaldkonnad vajavad seal täiesti erinevat käsitlust.

Funk: Üks asi, mis veel paika ei pea, on arvamine, et loometööstuses on ekspordi­tulu.

Raudsalu: Kõige olulisem on see, et me oleme oma konkurentidele jalgu jäänud. Teised on eest ära läinud.

Funk: Oluline on see, milline on loomemajandusskeemide funktsioon terviktootmisprotsessi suhtes. Nad saavad katta neid kitsaskohti ja puudujääke, mille osas fond on paindumatu. Loova Euroopa pakettfinantseerimise (slate funding) põhimõtted langevad ju täiesti kokku loomemajanduse eesmärgiga arendada tugevaid firmasid. Meetmed võiksid toimida sünkroonis ja ühe fondi puudused kataks teine. Siis saab edasi minna.

Kas praegu ei ole seda?

Funk: Keegi ei tea, millised need loomemajanduse meetmed on või kes ja millal need välja töötavad. Loomemajanduse skeemid võiksid arvestada reaalsete vajadustega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming