Loodusdokumentaal kodanikuühiskonnast

Jaan Tootsen on puudutanud kaameraga seda, mida võib nimetada eluks.        Dokumentaalfilm „Uus Maailm” (Kuukulgur Film, 2011, 88 min), režissöör Jaan Tootsen, stsenaristid Jaak Kilmi ja Jaan Tootsen, produtsent Jaak Kilmi, operaatorid Mihkel Soe, Jaan Tootsen, Jaak Kilmi, Erik Norkroos, Kullar Viimne jt. Monteerijad Marta Pulk ja Jaan Tootsen, helilooja Sander Saarmets, helirežissöör Horret Kuus. Esilinastus 6. X Hobujaama tänava kobarkinos.        Uue Maailma juhtum on keeruline, see on teistmoodi kodanikuühiskonna ja mässu- või muutusetaotluse lugu kui ajalooraamatu kirjutajaile Ameerika Ühendriikide tekke- ja iseseisvumise ning prantsuse kodanike ülestõusu loost saadik huvi on pakkunud. Veretu ja väike lugu. Põhjamaade näitel küll teame, et tugevast vabasektori algatusest on kasu: Soome, kõigi oma hädade kiuste, on edukas ühiskond suuresti just tänu seltside-seltsingute suurele osale ja rollile ühiskonnas. Keskmine soomlane osaleb vähemasti 2–4 säärase ühenduse tegevuses – ning neil on kaalu! Erinevalt Eestist, kus isegi ametiühingute tegevus pole saavutanud nii suurt kandepinda, et jalad kindlalt maas oma õigusi taga nõuda. Ent Uue Maailma  juhtum ühendab endas Põhjala kodanikuühiskonna taotlused ja USA 1950.-60. aastate vabadusvaimu, ühesõnaga, on natuke ärksam ja ärevam.       

Uus Maailm oli üks esimesi uue aja pääsukesi, koos ja paralleelselt „Teeme ära” liikumisega. Tõsi, on igasuguseid paikkondlikke ning  ajaloolise huviga seltse, mis loodud seoses mingi kindla projektiga, sageli monofunktsionaalsed. Ja üsna sageli koondavad need pigem vanemaid inimesi, kel on mahti ja ka ühiskondlikku positsiooni, et midagi ära teha. Uue Maailma Selts (UMS ) oli ent meediale atraktiivne, selle liikmed osalesid kirevates protestiaktsioonides (NB ! mitte päriselt ja lõpuni segi ajada seltsi tegevusega), kaasa oli tõmmatud rohkem noori. Seejuures on tegu ikkagi piirkondliku  organisatsiooniga, oma kodukandi elutingimuste parandamiseks, õhkkonna elavdamiseks, kogukonnatunde tekitamiseks loodud ühendusega, mis esimeste seas väärtustab korraga vabadust ja hoolivust, s.t teatav boheemlik vaim on põimunud sotsiaalsete ja loodussõbralike (mõne meelest kindlasti „punaroheliste” – aga päris nii see pole) taotlustega.     

Siit tuli ka UMSi suhteline edu, sest tegevuses olid säravate silmadega värvikad persoonid, mõne jaoks „hullud hipid” – eks ole ma isegi võõrastele selgitades seda mõistet kasutanud -, kes tänaste tehnoloogiliste lahendustega kursis, aktiivsed osalised argielus ja isegi munitsipaalpoliitikas, kõige väikse ja kohaliku toetajad. See tõi riikliku tähelepanu, tõi tunnustusi  ja auhindu. Ja ikkagi: peale festivalitoetuste, mida taotletakse eri fondidest (kulka, „Tallinn – kultuuripealinn 2011” jne) samadel alustel teistega, saadi väga vähe otsest toetust. Ma heidan otseselt ette, et ei leidunud võimustruktuuri/ ametkonda/ametnikku, kes pidanuks võimalikuks seda üsna väikest investeeringut, mis taganuks eriskummalise kogukonna toimimise vormi (seltsimaja) säilimise pikemaks ajaks.

Minu positsioon on veidi sarnane filmi  autori Jaan Tootseni omaga: ühtpidi olen väga lähedal, nina vastu klaasi, pean neid inimesi oma sõpradeks ja semudeks, kuid siiski alati veidi vaatleja, kõrvalseisja ja kaasaelaja rollis, keda selle elu ja vaimu ülalhoidmise otsene taak ja valu igapäevas ei puuduta. Tähendab, puudutab küll, aga siis juba teatava kunstilise elamuse, isegi üldistusena. Erinevalt Tootsenist on mul käed nende aastate jooksul vabad olnud: kaamera asemel olen ma saanud hoida  märkmikku ja pastakat, luuleraamatut, õllepudelit, kahe keelega kitarri …       

See on alati ohtlik lähtepunkt kunsti hindamiseks, kaadrid ei vaja ju selgitust. Esimesel hetkel moodustavad oma mälestused ja eriskummaline põnevus – millal ja kus ja kuidas see juhtus? ligi 90 protsenti tollest jäämäest. 

Lisaks Tootseni elunukuteatri tuttavatele, lihast ja luust tegelastele (mitte et ta oleks kuri nukujuht) on siin tegelaseks aga ka ilmäratuntav Tallinna kesklinnalähedase aguli realism, tänavad ja majad, mis paljudest Euroopa pealinnadest, veel enam nende keskustest, on kadunud. Hiiliva kõrvaltegelasena on end kaadritesse sokutanud Uue Maailma kant. Nii et see on mingis mõttes urbanistlik film, kuigi mõnele võib väike ja puine tänav muidugi pigem külateed meenutada. 

Tootsenil on õnnestunud tänavate miljöö inimeste taustal elama lükata, käivitada. Teine asi on muidugi loodusdokitegija kannatlikkus: istuda ja oodata seda, kuidas sa ise keskkonna loomulikuks osaks muutud, et inimesed, ahvid ja karud ja vaalad sind enam ei märka või su nõnda omaks võtavad, et lasevad sul kaasa sõlkuda/hulpida ja peavad end ikkagi suhteliselt loomulikult ülal. Tõsi, loodusdokis ei jää autoril suurt võimalust oma huviobjekti  narratiivi huvides korra istuma panna ning talle paar täpsustavat küsimust esitada, et n-ö tempot vahetada, pildipiiblimaterjalile toetavat eksegeesi pakkuda. Sääl on Tootsen rikkunud veidi toda kirjutamata reeglit: need jutuajamised kaameratagusega on veidi ohtlik tee, libedale jääle astumine (näita, ära seleta!), aga õnneks – tänu sellele, et lugu end juba autori peas valla kerib nagu elu ise – on uisusamm täitsa täpne ning tänapäeva vaataja ka „pihinurga”  võimalusega harjunud. Uuemaailmalased mõjuvad oma olekus lihtsate ja siirastena, iseasi, kas me kõiki nende laule ja häälitsusi tõlgendada oskame.   

Pealegi on loodusdokidki siiski lavastused: ühes kogukonnas/karjas päevast päeva kulgev elu ei ole ju loomu poolest nii narratiivne,  pigem hakitud juhuslikkuse ja rutiini põrkumistest (kuigi Uue Maailma rutiin võib kõrvaltvaatajale ka nii tunduda muidugi vabam ja romantilisem ükskõik millest muust, mida Eesti ühiskonnal meile on pakkuda). Nõnda ei saa küll öelda, et elu ja juhus toda lugu Tootsenile pakkunud poleks, samas on see loodud ikkagi kunstiliste vahenditega, s.t Tootseni töö materjaliga on olnud tohutu. Ta on selle põhjalikult läbi töötanud: filmis endas pole juhuslikkusel  suurt rolli, kaadrid ja dialoogikatked on jutustaja suure mõtte teenistuses.

Antikangelased on ka filmis olemas, aga nagu Muumitrolli lugudes on nad parimal juhul pahurad või kuidagi õnnetud ja seetõttu iseenda peale pahased – ja see võib eestlase puhul avalduda vaenuna teise vastu. Negatiivne suhe ületeenaabriga on hästi kaardistatud, Tootsenil on õnnestunud tabada üks selle algushetki ning edasi tulvab juba paremalt ja  vasakult politseiautosid; seegi on filmis korduv motiiv, kujund. Vabariigi pigem sõbraliku ning abivalmis politseiniku saabumine ning uuemaailmalaste sama sõbralik ja püüdlik reaktsioon sellele. Kurja naabri fenomen on seni rohkem olnud Võsa Petsi või viisakamal kujul ehk ka „Pealtnägija” pärusmaa, muidugi ka osake eesti kirjandusklassikast, ja Tootseni eesmärk pole siin vähemasti tolle teise poole hinge avamine, aga hääkodanliku ühiskonna  mõttes peeglitaguses maailmas elavate veidrike tundeid ja hingeelu näitab ta küll.

Kangelaste seisukohast võttes on tumedamate jõudude esindajad veel majaomanikud, keda näidatakse ratsionaalsete ja kaalutlevatena, ütleks, eestlaslikult asjalikena; sellest pildist ei koorugi otse midagi negatiivset. Ja siis muidugi ametnikud. Ametnikud, keda on kujutatud … ametnikena.       

Muidugi, filmist kõneldes on nii autor kui kriitikud juba kasutanud peategelaste kohta sõna „trikster/vembuvana”. See sisaldab endas ka toda tumedamat, kurjemat poolt, mingit  ähvardavat ebastabiilset välja või väge. Võibolla on seda lihtsam kirjeldada nii, et peategelastele ei sobi kõik meie ühiskonna reeglid ja konventsioonid – aga miks peakski?! – ja nad ei oska nende järgi elada. Ent, mis põhiline, nad oskavad elada. Ning seda elamise lusti, mis võib tekitada imetlust, iha, aga ka viha ja vaenu ja põlgust ja pelgust, on Tootsen tabanud-talletanud palju. See ei tule ilma valuta, s.t lusti saab elult ainult laenuks ja  kunagi peab tagasi maksma. Intress ei pruugi olla väike, aga võib ka vedada, kui sa sisimas, endale ja enda ees oled suutnud ausaks jääda ja säilitada selle, mis su tegutsema paneb. Kui see kaob, hakkab kaduma, tõstab laenuandja kohe riskimäära, lusti jagatakse ikka neile, kes selle välja kanda suudavad, kes on piisavalt tugevad.     

Eks ole UMSi nooredki pidanud neid intresse maksma, nagu ka filmist näha: kõik viis olulisemat tegelast (neli inimest ja üks seltsimaja) ka ju kannatavad ja kaotavad midagi. Aga mul on tunne, et neil on veel kõvasti krediiti, tähendab siis inimestel, mitte majal, ja see pole mitte viimane kord, kui meil on põhjust neist kõnelda, nende elule pilk heita. Kas just läbi kaamerasilma, on iseasi, eks Tootsengi ole väsinud. Viis aastat looduses gorillade või kotkaste  või morskadega elada muudab inimese elu: ühtpidi väsitab teda, teistpidi aga vajutab pitseri mõtlemisele, nõnda et teistsuguse elu juurde on raske või mõnel juhul isegi võimatu naasta …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming