Loodus koputab inimese südametunnistusele

Mathura

VIII Matsalu loodusfilmide festivalil võidutses Petteri Saario film „Õli lainetel”, Soome lahe ökoloogiliste ohtude käsitlus. Igal sügisel Lihulas toimuv Matsalu loodusfilmide festival on oma kaheksa toimumisaasta jooksul püüdnud alati edasi areneda. Sealtpeale kui festivaliprogramm leidis oma optimaalse mahu ja vormi, kolm-neli aastat tagasi, on püütud edasi laieneda üritustega Haapsalus, lastepäevaga ning sel aastal ka linastustega ETV ekraanil. Ent ehkki iga-aastane festivalikülastaja avastab Lihulasse saabudes ehk vähe midagi printsipiaalselt uut (kui välja arvata filmivalik), ei kahanda see kuidagi Matsalu festivali tähtsust ja vajalikkust. Ühiskonna teadlikkuses loodusest on arenguruumi küllaga ning ehkki seesugune festival suudab olukorra parandamisel vaevalt olla enamat väikesest piisast, on teada, et järjepidavalt langedes uuristab ka väike piisk augu kõvasse kivisse. Matsalu festivali traditsiooni jätkamine on seega kahtlemata oluline.      

Millegi mõistmiseks on enamasti vaja sellega isiklikku kokkupuudet. Linnastuv ühiskond, kus inimese vahetu kontakt loodusega on tihti enam kui kasin, kipub talt röövima oskust loodust mõista. Filmid on siinkohal oluline meeldetuletus, olgu need siis puhtalt mõne looma, linnu, taime või looduskeskkonna käsitlused või probleemitõstatused inimese ja looduse omavaheliste suhete teemal. Ajalukku vaadates näib paratamatuna järeldus, et inimene on ahne olend. Ühiskonnas, kus heaolu kriteeriumiks on tarbimine ja  vahetu tulu ning inimene loodusest võõrandunud, on kerge hakata ka looduses nägema vaid tootmisvahendit. Tähelepanelikkuse asemele ilmub mugavus, tänulikkuse asemele illusioon endast kui looduse valitsejast. Nagu märgiti festivalil filmis „Lõhemaa Kamtšatka” (rež Daniel Levin): „Senikaua kui inimesel on looduse ekspluateerimisest võimalik isiklikku kasu lõigata, ta seda ka teeb.” Filmis „Kontakt” (rež Vladimir Perović) nendib  seevastu Serbia mägikülla kolinud naisterahvas: „Meile pakutakse „imetabaseid” GMOtooteid, mis peaksid väidetavalt pakkuma tervist ja kergendust, ent looduse keskel on iga taim tervendav toit või ravim, iga allikas on parim nahahooldus. Kui inimene ületab oma hirmud ja eelarvamused, oma soovi omada asju, siis leiab ta kontakti vahetu ümbrusega. Siis mõistab inimene, et ta ei olegi universumi keskpunkt.”     

Inimese ahnus ei väljendu üksnes soovis ekspluateerida loodust, see hõlmab ka kaasinimesi. Ehkki loodus on igaühele andnud eluks vajaliku, jääb siis, kui keegi võtab endale rohkem  kui vaja, kellelgi teisel paratamatult millestki puudu. Nii saabki „suuromanik” ekspluateerida puudusekannatajaid pangalaenude, madala töötasu jms näol. Allasurutud inimene on aga paradoksaalselt lõpuks tänulik, et saab raske tööga endale võimaldada seda, mis talle tegelikult loomupäraselt niigi on valmis seatud. Et seesuguste teemade osatähtsus Matsalu festivali filmide seas näitab kasvutrendi, on küllap meid ümbritseva aja märk.     

Skulptor jää ning ähvardav nafta     

Parima filmi tiitli pälvisid sel aastal tšehhide austerlaste rahaga tehtud „Böömimaa – aasta  märgalal” ning šveitslasest Alberto Meroni autorifilm „Jääskulptor”. Esimene neist on esteetiliselt terviklik ja visuaalselt nauditav lugu looduslikust kalakasvandusest, mis toob küll hüve inimesele, aga annab ka võimaluse mitmesugusteks looduskooslusteks, mis inimkäe abita püsida ei suudaks. Film sisendab usku inimese ja looduse vastastikku tulusa koostoimimise võimalikkusse. „Jääskulptor” seevastu on mägiränduri lugu, kus lisaks inimese  tühisuse kujutamisele looduse ääretuse kõrval mõtiskletakse ka mäeliustike sulamise ning selle võimalike tagajärgede üle. Grand prix kuulus seekord mitmeid eripreemiaidki pälvinud Petteri Saario filmile „Õli lainetel”. Vaadeldes elu Soome ja Venemaa piiril, arvustab film Soome lahe olukorda, tehes seda veenvalt ja keerutamata. Filmi keskmes on naftavedu – nimelt liigub läbi pisikese Soome lahe, mis on maailma  kõige tihedama liiklusega laevatee, tervelt kolmandik Venemaa, maailma mahult teise naftatootja ekspordist. Pärast peagi valmivat uut Ust-Luuga sadamat on aastas Soome lahte läbiva naftaveo ennustatav kogus ca veerand miljardit tonni. Lahe ökosüsteemi ulatuslikuks hävimiseks piisaks aga juba sellest, kui üheainsa 100 000-tonnise tankri lastist kolmandik merre voolaks. Neli aastat tagasi oli selline katastroof väga lähedal: juhul kui Loode-Eesti 

vetes toimunud õnnetusse poleks sattunud mitte kahepõhjaline, vaid vanem, ühepõhjaline alus, elaksime ilmselt surnud mere ääres. Ühepõhjalisi aluseid seilab meie vetel aga senini. Tollase õnnetuse järel oli Eestis juttu hädaolukordade tarbeks Õlifondi loomisest, ent hiljem ei ole seesuguse idee edasiarendusest midagi kuulda olnud. Petteri Saario on oma filmis ometigi veendunud, et küsimust naftakatastroofi kohta Soome lahel ei tuleks  alustada mitte sõnaga „kas”, vaid „millal”. Mere heaolust ei sõltu mitte ainult loomad ja linnud. See puudutab meie eluviise, meie tervist, elukeskkonda. Saario filmiski mainitav peatne gaasijuhe ei tee Soome lahe olukorda mõistagi mitte turvalisemaks. Eestis on üksjagu polemiseeritud selle üle, kas otsus gaasijuhtme rajamises mitte osaleda oli poliitiliselt õige. Ometigi on ilmne, et ökokatastroofi korral ei oma poliitilised kaalutlused mingit tähtsust.  Ükski poliitiline argument ei päästa naftareostusse sattunud kala või lindu, ükski kahetsusavaldus ei taasta kahjustatud või hävinud ökosüsteemi. Seepärast on lihtsalt arukas – ja ei midagi muud – lähtuda selliste küsimuste arutamisel, vaid võimalike ohtude reaalsest mõjust loodusele, mitte poliitilisest profiidist.     

Muide, Soome lahe naftaveol on juures seegi  mõrkjas maik, et kui selle tulu läheb peaaegu eksklusiivselt Venemaale, siis katastroofi korral jäävad kahjukandjateks eelkõige teised riigid. Petteri Saario filmi „Õli lainetel” tugevuseks ei ole siiski mitte ainult probleemipüstitus, vaid ka loo teostus. Saario on suutnud oma filmi kokku panna nii, et see on ühtaegu spontaanne ja täpne, lõikav ja täis hoolimist. Kõikjal on tunda autori tehnilist professionaalsust ning ka isikupära. Usun, et film väärib  kindlasti näitamist ka ETVs. Auhinna üleandmine filmi autorile on üks selleaastase Matsalu festivali emotsionaalseid tippe, sest nii nagu film läks südamesse paljudele vaatajatele, läks vaatajate tänu südamesse Petteri Saariole, kui ta teatas auhinda vastu võttes: „Pereringis heidetakse mulle tihti ette, et olen liiga jutukas. Aga praegu mul lihtsalt pole sõnu. Suur, suur aitäh”.   

Auhinna pälvisid veel filmid „Sookurgede  ränne Hortobagys” (Ungari), „Arukad taimed” (Saksamaa, mõlemad parima režii eest), „Elu harmoonias loodusega” (Jaapan) ning „Viljapõllu saladus” (Saksamaa, mõlemad parima operaatoritöö eest). Eriauhinna võitsid „Merekilpkonna odüsseia” (Austraalia), „Looduskaitsepõgenikud” (Saksamaa) ja „Kašelott, ahoi!” (Saksamaa).   

Intervjuu Derek Kilkenny-Blake’iga, VIII Matsalu loodusfilmide festivali žürii esimehe ning õppeportaali WildFilmHistory.org kuraatoriga.     

Tänavu möödub Eestis sada aastat loodushoiu sünnist. Milles näete loodusfilmi tähtsust loodushoiu kontekstis? On need teineteisega seotud? 

Praegu on maailmas päris palju arutelu teemal, kas loodusfilmidega saab inimeste suhtumises midagi muuta. Täpselt seda keegi ei tea, ent on olemas teatud kaudseid kinnitusi, et loodusfilm siiski avaldab suunavat mõju. Näiteks kui palju on maailmas inimesi, kes oleksid oma silmaga näinud mõnda vaalalist? Võib-olla on keegi neid näinud loomaaias või veepargis, aga vabas looduses on neid näinud vaid üksikud. Ometigi on maailmas  tuhandeid, kui mitte miljoneid inimesi, kes tasuvad igakuiselt sissemakseid vaalavõi delfiinikaitse fondidesse. Nad on saanud neid elusolendeid näha vaid televisiooni, see tähendab loodusfilmi vahendusel. See annab alust uskuda, et mingil moel aitavad loodusfilmid tõepoolest loodushoiu arengule kaasa. Samas võib mõelda, et esimesest loodusfilmist – või täpsemini küll esimesest metslooma jäädvustusest filmilindile – on  nüüdseks möödas samuti umbes sada aastat ning maailmas on sellegipoolest üleval mitmed väga tõsised loodushoiuprobleemid. Nii et ma arvan, et lõpuks tahab ikka igaüks lihtsalt kõhu täis saada, laste eest hoolt kanda, autoga töölt koju sõita. Siin tuleb mängu inimese ja tema valikute isekus, täpsem oleks öelda – inimese alalhoidlikkus. 

Olen kohanud inimesi, kes arvavad, et loodusest on juba nii palju kirjutatud ja räägitud, et siia on vähe midagi lisada. Ent ka seekordsel festivalil sai näha näiteks filmi „Merekilpkonna odüsseia”, kus  esitatakse täiesti uus teaduslik avastus selle looma kohta. Kuidas on lood üldise teadlikkusega loodusest ning sooviga loodust rohkem mõista?

Alates 1950. aastatest, kui algas televisiooni laiem levik, on paljude inimeste teadmised loodusest kahtlemata kasvanud. Muide, 1930ndate või 1940ndateni tähendas niinimetatud loodusfilm jahifilmi, s.t loomade jahtimise ja tapmise jäädvustamist. Loodushoiuni  jõudis loodusfilm tegelikult alles 50ndate ja 60ndate paiku. Nii või teisiti on tõsi, et paljud inimesed on näinud eksootilisi loomi ja taimi, aga ka rohkem teada saanud sellest loodusest, mis kasvab nende endi ukseläve taga. Nii et üldine teadlikkus loodusest ja sellega seotud küsimustest on kindlasti paranenud. Näiteks võimatu on mitte teada kliimamuutustest – on iseasi, kes sellesse usub ja kes mitte, aga debati  olemasolust teavad paratamatult kõik. Sama võib öelda ilmselt maailma alles jäänud tiigrite või vaalapüügiga seotud probleemistiku kohta. Kas ja mida inimesed kõige sellega pihta hakkavad, on iseküsimus.       

Matsalus on siinne festival aasta kultuuriline suursündmus. Kuidas paistab see festival väliskülalisele? Näiteks kui võrrelda seda Bristolis toimuva „Wildscreen’i” festivaliga, millega olete pikaajalist koostööd teinud?

Bristoli ja Matsalu festival on nagu ühe nähtuse kaks eri otsa. „Wildscreen’i” peetakse suurimaks loodusfilmide festivaliks maailmas.  Iga kord (festival toimub üle aasta – M.) on kohal umbes 500–600 delegaati, nende hulgas filmitegijaid, produtsente, heliloojaid jne. Matsalus on delegaate võib-olla 30 ringis. Ometigi usun ma, et mõlemad festivalid tähendavad nende korraldajatele ühtviisi palju tööd. Mida veel öelda? Filme on Matsalu festivalil mõistagi vähem, ent sellegipoolest ei suuda ilmselt keegi neid kõiki nädala jooksul ära vaadata. Matsalu  festivali eelis on aga see, et siin tunned end mõneti nagu pereringis. Seda tunnet on „Wildscreen’i”-suguse festivali puhul võimatu saavutada.

Küsitlenud Mathura

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming