Lohetätoveeringuga tüdruk elab ohtlikku elu

Kristiina Davidjants

Filmi „Tüdruk, kes mängis tulega” on peaaegu võimatu vaadelda lahus nii Rootsi menukirjaniku Stieg Larssoni bestselleriks kujunenud millenniumi-triloogiast ehk siis ekraniseeringu aluseks olevast kirjanduslikust vundamendist kui ka selle tsükli esimese raamatu ekraniseeringust „Lohetätoveeringuga tüdruk”. Seda hoolimata faktist, et filmist arusaamiseks pole nn esimese osa nägemine kohustuslik.

Kes aga esimest osa näinud, kohtab triloogia  teises osas paljusid eelmisest filmist tuttavaid tegelasi, eesotsas asotsiaalse, kuid geniaalse Lisbeth Salanderi (Noomi Rapace) ja uuriva ajakirjaniku Mikael Blomkvistiga (Mikael Nyqvist). Sedakorda lähevad asjad nii, et Stockholmi politseil tuleb hakata lahendama kolme lühikese aja jooksul sooritatud mõrva. Tapetud on Mikael Blomkvisti kolleeg, tolle naine ja Lisbeth Salanderi hooldaja ning üllatuslikult osutub esimeseks ja pikaks ajaks ka ainsaks  kahtlusaluseks preili Salander ise. Kuigi Mikael Blomkvist üritab korrakaitsjatele meeleheitlikult selgeks teha, et äkki tuleb mõrvareid otsida hoopis mõrvatud ajakirjaniku inimkaubandust käsitleva uurimuse subjektide hulgast, läheb kõvasti aega, enne kui keegi teda kuulama hakkab ning publik saab pikalt kaasa elada riskantsetele situatsioonidele, millesse Lisbeth oma tahte vastaselt on kistud. Krimifilme on keeruline lahata, kuna ei taha  ju lõppu ära rääkida, seda isegi juhul kui film on juba tükk aega kinos jooksnud või raamat paljudel huvilistel läbi loetud.

„Tüdruk, kes mängis tulega” oleks omaette filmina täiesti korralik põnevik, kuid paraku on latt esimese osaga, filmiga „Lohetätoveeringuga tüdruk”, üsna kõrgele seatud. Mõlema ekraniseeringu puhul on stsenaristid pidanud paljust, mis avab või selgitab tegelaste tausta ja motiive, aja kokkuhoiu mõttes loobuma, kuid ometigi on „Lohetätoveeringuga  tüdruku” ekraniseeringus rohkem seda, mille pärast film kinolinale sobib: on nii kõnekat pildikeelt, karakteriarendust kui ka sisulist mitmetasandilisust kuni eepilisuseni välja. Muidugi võib põhjuseks olla ka see, et esimene raamat ise on lihtsalt teisest osast paremini kirjutatud. „Tüdruk, kes mängis tulega” on film, mida võib küll rahuliku südamega kinno vaatama minna, kuid sama hästi võib seda ka kodus televiisorist jälgida, sest siin puudub see  miski, mis teeb filmi suurel linal filmiks. Loomulikult ei saa kramplikult võrrelda raamatut ja linateost, sest meediumide väljenduskeel erineb sedavõrd palju, kuid selles just filmi „Tüdruk, kes mängis tulega” häda ongi, et kirjandusest on võetud hädavajalik struktuur, kuid filmitegijad pole lisanud oma panust täitmaks sõrestikku filmile ainuomase elemendiga. Filmi on siiski jõudnud nii põnevust kui plahvatusi, seksi ja kauneid vaateid  ning hommage’iks Larssonile ka veidi heaoluühiskonna kriitikat ning feminismi.

No nõndapalju võib muidugi filmi autoritele tänulik olla, et erinevalt raamatust, kus ühed täiesti arvestatavad „pahad”, inimkaubitsejatest vendade paar, on pärit Eestist ning sealkandis edasigi puhkamas käivad, siis filmis on meie kodumaa roll marginaalne. Nii palju siis eesti lippu kõrgel hoidmisest. Jäägem siis ootama sarja kolmandat ja  ühtlasi viimast osa „Purustatud õhuloss” ning teadkem, et kaugel pole aeg, kui võib kirjutada arvustusi Larssoni Hollywoodi versioonidele, sest Hollywoodis on juba kokku lepitud ja käivad ettevalmistused võteteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming