Ülistame inimest

Joonas Hellerma

  Eestlaste rahvuslikku ajalugu kujundanud Torino olümpiamängude üheks juhtmotoks oli mäletatavasti “Celebrate humanity”, paatost ja teatavat romantilist igatsust õhkav pealkiri maailma spordielu ühele vaieldamatule tippsündmusele. Eestikeelses tõlkes “Ülistame inimest” lisandus väljendile aga aktsent, mis andis sellele ootamatult fundamentaalse humanismiusu mõõtme.Olümpia kontekstis hakkab inimene iseendast suurelt mõtlema. See on koht, kus edu pandiks on inimloomuse suurimad voorused. Usk, ausus ja pühendumine võimaldavad avastada inimvõimete kriitilise piiri, parimal juhul kogeda selle piiri olematust. Sportlastest saab siin inimkonna suuruse garantii. Olümpiavõit – see on eksistentsiaalse olemisfilosoofia suur triumf.

Nõnda võib kokku võtta olümpiamängude olemuse. Ajal, mil kuulutatakse kõige suhtelisust, on olümpiamüüt üks väheseid püsimise kantse. Ent ka see müüt on ilmutamas nõrkuse märke. Sildi all “Ülistame inimest” ei vaiki olümpiaajaks enam ammu relvad, konfliktid kultuuride piirjoontel ei taltu, vaen ja põlgus inimeste vahel on jätkuvalt apaatne iidse traditsiooni lepitava sõnumi suhtes. Vooruste ja moraali ideaalid on päevakorral ainult olümpiaareenil, argielus nende tähtsus ununeb. Kas või Iraagis iga päev plahvatavate pommide taustal võib olümpiamuinasjutu ilustav kuulutamine äkitselt saada silmakirjalikkuse, dekadentliku loori varjatud hinguse. Sportlased jäävad oma ideaalidega olümpial aga üha üksildasemaks. Tuntavalt on muutunud olümpiat ümbritsev meediafoon, mis kajastab toimuvat üha detailsemalt ja intensiivsemalt. Ka siin räägitakse suurtest edusammudest, teler ja raadio pole enam ammu esmased meediumid info vahendamiseks. Torino talimängude edastusest kujunes multimeedia arengutee oluline verstapost. Uus meedia, mis murrab meieni teed läbi Interneti ja mobiiltelefonide, on ühtlasi mitteteadlikuks aumärgiks Inimesele – tema tublidusele iseenda ja oma elukeskkonna turvalisemaks ja mugavamaks muutmisel. Kõige muu varjus apelleerib igasugune infopakkumine just turvalisusele, sest teadmatus on hirmu ja kartuse esimene alge.Võib tõesti tunduda, et aina tavapärasemad võimalused igal ajahetkel taskust ekraan võtta ja maailmas toimuvaga ühendusse astuda teeb maailma meile lähedasemaks. Ent miks on üksildustunne ja emotsionaalne tardumus, millest hoidumise nimel neid peeni kommunikatsioonitrikke luuakse, endiselt aktuaalne? Depressioon ja stress on nn infoühiskonna ammused käibefraasid.Üha dünaamilisemate meedialahenduste otsing on tõstetud eesmärgi seisusesse. Seega on eesmärgistatud vahendid. Nendele on ehitatud tulevikumeedia helged miraažid. Kuid vahend üksi ei ole väärtuse looja, parimal juhul vaid selle eeldus. 3G mobiiltehnoloogia üksi ei maksa midagi, digitelevisioon üksi ei maksa midagi, nende väärtust saab hinnata ainult selle järgi, milleks neid kasutatakse.

Siiani jagub suuri sõnu vaid tehnilise progressi ülistuseks. Teiste seas on see äratuntav ka avalik-õigusliku televisiooni puhul. Kui uudiseid saab kätte mitmest kohast või on vaatajal võimalus digitaaltelevisiooni vahendusel iseendale programmi koostada, ei tee see meediakanalit veel kultuurikandjaks, veel vähem selle loojaks. Praeguse õhina alusel näib, et digitaaltelevisiooni tulekuga peaks saabuma üleüldine autoriteetsuse ja heaolu tõus, millele pelk tehniline ressurss mingit garantiid tegelikult ei anna. Inimesed on keelitatud ekraanide maailma, ent ometi jääb hinge rahutus. Info, mis keerleb meedias, meelitab küll läbimõeldud pealkirjade ja klantsitud piltidega, ometi kuulub suur osa sellest tühise meelelahutuse ja kollase ajakirjanduse valda, mis rahuldab ehk esmast uudishimu, kuid ei ole inimesele sügavamas mõttes vajalik. Uhkustunne mitmekesistuvatest meediavormidest on petlik, ekraanide maailma virtuaalsus võib pikapeale nihutada paigast inimese emotsionaalse olemuse.

Olümpiamängud on väheseid perioode, mil emotsioone ei ole vaja häbeneda, spontaansed tundesööstud ei pea siin kartma pila ja iroonia parasiteerivat lintšimist. Neil lihtsalt pole siin kohta. Kuid tunded on mõnel puhul kaotamas teed südamest välja. Ere näide oli hetk, kui meie suusa- ja riigijuhid edastasid olümpiavõitjatele esimestena vahetu õnnitlussoovi. Rutuga osati vaid kohmetult tšekke allkirjastada. Suured rahanumbrid oli esmane, millega arvati ennast väljendavat iseenda ja eestlaste tänuemotsioone. Paraku on ettekujutus seda laadi väärtuste ülimuslikkusest ühiskonnas, eriti noorte seas, laialt levinud. Nähtud eeskuju saab vaid süvendada säärast mentaalsust. Usk inimesse ei tähenda vaid retoorikat ja romantilisi müüte, inimene peab selle välja teenima. Järele mõeldes selgineks ka see, kas humanistlik inimideaal ikka laulaks oode vaid iseenda ülistuseks või kuuluks tema tähelepanu millelegi suuremale.