Liivast lendurid

ANDRA TEEDE

Priit Pärn: „Minu filmides ei sümboliseeri mitte ükski asi mitte midagi.”   Abielupaar Priit ja Olga Pärn sai juunis valmis oma neljanda koostööfilmi „Lendurid koduteel”. Eesti publik näeb seda septembris. 16minutine film, mille on tootnud koos Eesti Joonisfilm ja Kanada legendaarne NFB (The National Film Board of Canada), on tehnika, loo ja esteetika poolest täiesti uudne. „Me tahtsime visata kivi seisvasse vette,” põhjendab Priit Pärn piire kompavat animatsiooni.

Kas te käite filmiga reisimas kaasas ja kuulate saali reaktsiooni? Kui tähtis on tagasiside?

Priit Pärn: Oluline on täissaali reaktsioon. Kui keegi tuleb niisama juurde ja ütleb midagi, siis see on nagu nii ja naa. Tähtis on just, kuidas hingab täissaal. Kui kümme inimest vaatab saalis filmi, siis ei teki seda kahinat või hingamist õige koha peal isegi siis, kui nad väga profid on. Ma arvan, et kui oled nii kaua olnud selle asja sees, siis oskad päris hästi ka ilma reaktsiooni kuulamata hinnata, kuidas valminud film on. Selle filmiga me oleme rahul.

Olga Pärn: Näiteks filmi „Elu ilma Gabriella Ferrita” (Priit ja Olga Pärn, 2008) vaatasime me koos mitmetes saalides ja maailma erinevates osades, aga kõige paremini reageeris vist Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi publik. Saal oli täis ja reageeriti kõige väiksematele detailidele filmis. Priidul on õigus: palju oleneb sellest, millised inimesed filmi vaatavad, ja nende silmade kaudu näed ka ise erinevaid tõlgendusi.

Lendurid koduteel” on tehtud teile uudses tehnikas. Tänate tiitrites Piusa liiva. Kuidas töö liivaga käis?

Priit: Liivaanimatsioon on klassikaline tehnika, kus alt valgustatud klaasi peale moodustatakse liivast tumedam kujund. Olga võib sellisel moel järele teha suvalise Rembrandti gravüüri või mustvalge foto üks ühele. Enamasti on aga liivaanimatsioonides kohmakad siluetjad kujundid. Alguses oligi nii mõeldud, et Olga teeb klassikalise liivaanimatsiooni oma oskusi kasutades. Ühel hetkel oli aga selge, et selles loos on nii palju väikeseid detaile, et klassikaliselt on neid liivaga väga raske teha, pealegi oleks see tohutult aega võtnud.

Olga: Tegelikult oli niimoodi, et mängu tuli meie poeg Märt Rudolf. Alguses ta oli kõhus ja me arvasime, et saame teha kodus mingi väikese kaliibriga filmi. Liivaanimatsioon on tehnika, mida saab teha ilma stuudiota. Põhimõtteliselt oligi meil alguses idee pigem sellise väikese filmi tegemiseks.

Priit: Plaan oli kuus minutit ja tegelikult kogu eelarve tehti selle jaoks ja nii jäigi.

Olga: See oli hoopis teine lugu, seal ei olnud mingeid piloote. Asi oli aga selles, et viimased kuud enne sünnitust ei saanud ma tööd teha, sest mu käed surid ära. Seejärel tuli aastane paus. Kui me filmiga uuesti tegelema hakkasime, ei tundunud kogu asi meile enam huvitav ja võtsime täiesti uue loo. Idee allikas oli üks ammu tehtud Priidu söejoonistus kolmest lendurist kohvritega. Rääkisime omavahel ja ühe õhtuga sai selgeks, et just sellist lugu me tahamegi teha.

Priit: Veel detailidest. Keegi pole varem nii liivaanimatsiooni teinud, et seal on ka joon, mis on samuti liivaga tehtud. Kogu tulemus on sajaprotsendiliselt liivaanimatsioon. Lihtsustatult oli asi nii: mina joonistasin joonkujutise altvalgustatud klaasil väga õhukesse liivakihti, tulemuseks hele joon tumedal taustal. Siis keerasime selle kujundi arvutis negatiivi – tume joon heledal taustal. Edasi tegi Olga jämedast liivast minu kujundite sisse tonaalsused ning tulemused panime arvutis kokku.

Protsessi tegi keeruliseks see, et minu õhuke liivakiht ei andnud heledale joonele mitte musta, vaid halli tausta ning hall on ka negatiivis hall. Paksema liivakihi puhul aga valgub joon liiva täis. Võttis aega, kuni leidsime arvutis õiged trikid, mis andsid ilusa tumeda joone heledal taustal. Lõplik tulemus näeb välja nagu ofort ja akvatinta, kohati nagu kuivnõel ja akvatinta. Meil mõlemal on sügavtrükitaust. Olga lõpetas Minski kunstiakadeemia spetsialiseerumisega ofordile ja mina tegelesin 1980. ja 1990. aastatel väga põhjalikult sügavtrükiga.

Kõik see värk on mõeldamatu ilma arvutita, aga filmitegijad, kes harrastavad liivaanimatsiooni või sellega sarnaseid kaameraaluseid „elavaid” tehnikaid, kardavad arvutit.

Olga: See tehnoloogia on täiesti unikaalne. Absoluutselt mitte keegi maailmas ei ole sellist asja veel teinud ja sellepärast võttis timmimine aega. Isegi Piusa liiv, mida me kasutasime, on väga eriline. Me olime õnneseened, sest Priidu teine poeg Mihkel töötas siis klaasipuhujana, tegi klaasist liivakellasid. Me rääkisime, et teeme sellist filmi, ja Mihkel tõi meile liivakelladest üle jäänud liiva, millega me hakkasime proovima. Ja tuligi välja, et see on ainuke viis see idee realiseerida.

Eestis on mitmeid võimsaid loometandemeid, kes on ka abielupaar. Milline on teie tööprotsess?

Priit: Meil on tööjaotus, mida näeb tiitritest. Mina teen stsenaariumi ja joonistan joonega, aga lõplik pilt tuleb nii, et me istume monitori ees, paneme kokku, pakume ja timmime. On raske öelda, kes pakkus, et all vasakus nurgas peab olema üks tume laik. Montaaž ja helitegemise juhendamine on meil tiimitöö. Käsikiri on minu rida, mul on sel alal piisavalt kogemusi. See lugu oli mul kümne sekundiga peas valmis, aga siis tuli hakata otsima nüansse. Suur lugu on selgroog, aga seda tuleb hakata lihaga katma, kuni tulevad lõplikud ideed, mis on puhtvisuaalsed: kas taevas läheb tumedamaks ülevalt või alt jne.

Olga: Priit on maailma parim stsenarist.

Priit: „Elu ilma Gabriella Ferrita” on 44 minutit pikk ja seal on tohutult paralleellugusid: selle stsenaariumi tegin kümne kuuga. Kui ma enne Olgat filme tegin, rääkisin uut lugu kõigile, kes vastu tulid. Mitte niivõrd selleks, et nende arvamust kuulda, vaid selleks, et proovida, kas ma suudan piisavalt huvi äratada, ja seega loota, et sellest ideest võib ka film tulla. Rääkides saab kõige paremini aru, milline koht sul endal hämar on, ja kui mitmed kuulajad paluvad ühe ja sama koha peal täpsustamist, tuleb asi ka endale rohkem selgeks teha. Kui sul on koostööpartner, kes on täielikult samal lainel, siis on koostöö stsenaariumi tasemel väga viljakas. Meil ei ole sellist asja, et ei või öelda, kui on mingi jama. Me ei pea omavahel suheldes siidkindaid kandma. Tudengile ei saa öelda, et on jama, vaid pead ta juhtima sinna, kus ta ise hakkab sellest aru saama.

Olga: Meie esteetilised ettekujutused sellest, millise pildi me tahame ekraanil saavutada, on väga sarnased.

Priit: „Gabriella” puhul öeldi, et see erineb väga palju minu varasematest töödest. Seda seepärast, et Olga on väga hea arvutispets. „Karl ja Marilyn” (2003) oli esimene minu film, mis värviti arvutis, aga minu teadmised arvuti võimalustest olid siis nullilähedased. „Gabriella” oli esimene film, kus saime sellise visuaalse tulemuse, mis meid täielikult rahuldas. Tselluloidianimatsiooni visuaalne mängumaa oli väga piiratud. Arvutiajastul on piiranguteks oskused, motivatsioon ja aeg.

Mida sümboliseerib alasti naine Pärna filmides? Kui teie filme palju vaadata, jääb see siin ja seal silma.

Priit: Ma ütleks kõigepealt seda, et minu filmides ei sümboliseeri mitte ükski asi mitte midagi. Mina räägin lugusid ja see on loo osa. Alasti naine on naine ilma riieteta. On mitu põhjust, miks ta on alasti. Alasti mõjub ta erootilisemalt. Kui panen ta riidesse, siis seostub ta alati mingi ajastu, mingi konkreetse ajahetkega, sotsiaalse staatusega. Alasti inimene on nendest lisanditest prii.

Aga iga konkreetse alasti naise kohta tuleks küsida eraldi.

Filmis „Lendurid koduteel” on alastust ilmselgelt kõige rohkem, rääkimata seksistseenidest. Milleks seks?

Priit: Kas oleks kujutletav, et nende stseenide asemel näidataks seal kui mitte just tuules liikuvat kardinat, aga näiteks pilvede ja puuokste liikumist. See film ei oleks see. Ta jääks liiga nõrgaks. Kui filmitegija, eriti animatsioonis, ütleb, et see on tegelaste unelm ja ettekujutus, siis pärast ütlemist see tähendabki ainult seda. Nii et hea meelega ei tahaks ma anda mingeid selgitusi, kas on unelm, mälestus või ei ole. Animatsioon jätab võimaluse mõelda nii ja naa. „Lendurid koduteel” nagu ka „Tuukrid vihmas” (Priit ja Olga Pärn, 2010) on film meeste maailmast. On mehed ja neil on mingi tegevus. Millegipärast on nad koos, ilma naisteta, ning millest nad siis mõtlevad? Mida kauem nad üksi on, mida tugevam on see meeste seltskond, seda konkreetsemalt jooksevad nende mõtted ühte teatud punkti kokku. Kas on võimalik oma mõtteid kontrollida ja tsenseerida ning mõelda sellest, kuidas kardin lehvib tuules? Vist ei. Seeläbi jõudsimegi sinna, et me teeme nii nagu on.

Olga: See film on üksindusest.

Priit: Meeste üksindusest. Jällegi meeste maailm. Me tahame teha ka kolmanda filmi meestest, aga meil ei ole veel mitte mingit ideed, see peab tulema ise.

Olga: Vaatajalt peab küsima, kuidas ta sellest filmist aru s igaüks saab konstrueerida oma versiooni. Priit kontrollib ehitamise moodust ja võimalikke variante, aga lõpuks on oluline ikkagi see, kuidas vaataja nähtut loeb.

Priit: See plats ei tohi olla väga suur.

Olga: Meil on muidugi olemas konkreetne versioon.

Priit: Filmitegemine on tegelikult vaatajaga manipuleerimine: ma pean teda suunama ja ette nägema, mida ta mõtlema hakkab. Kõnealuses filmis on esimesel ööl brutaalne seks. Võib-olla peaks see natuke lühem olema, aga ei, me näitame just nii kaua. Kui nüüd vaataja näeb, et tuleb teine öö, korduvad loosivõtmise stseenid ja ta eeldab, et tuleb seesama, aga siis äkitselt tuleb hoopis totaalselt midagi muud. Ja kolmas öö jällegi. See on tegija ajutöö: sa ei tohi jääda samale tasemele, korrata sedasama. Vaatajat peab üllatama ja ta ei tohi ette teada, mis tuleb.

Lendurites” ja „Tuukrites”, viimases kahes filmis, on hakanud tegelaste näod muutuma. Pole enam pärnalikku veidrust, figuurid on realistlikumad.

Priit: Jah, nad pidid olema. Lugu paneb ikkagi paika visuaali, millised on tüübid. Kui tegelased teha väga karikatuursed, siis nad peavad ka liikuma teistmoodi, ja sellest ka need realistlikumad näod. „Lendurites” on palju suuri plaane. Lendurid on persoonid, aga väga sarnased. Kui meil oleks olnud Ameerika tootja, oleks kindlasti nõutud, et üks mees olgu pikk, teine lühike, et neid selgemini eristada. Seda oleks väga lihtne teha, aga see ei ole meie tee. Me oleme teadlikult teinud nii, et kui kolm meest koos seisavad, on nad erinevad, aga ei teki kohe mõistmist, kes on Kaarel ja kes Jüri.

Olga: Nad on ikkagi lendurid.

Priit: Kusjuures ma ei töötanud kogu filmi jooksul välja täpset malli, kuidas neid nägusid joonistada. Nad muutuvad kogu aeg, aga vaataja võtab neid ikkagi kolme persoonina.

Palju on kirjutatud sellest, kuidas Pärna filmide nõukogudeaegne absurd toimis varjupaigana reaalse elu absurdi eest.

Priit: Mina olen enda jaoks selgeks mõelnud selle, et minu filmidel ei ole mingit sõnumit. Film ise on sõnum. Nõukogudeaegne sõnum oli see, et keegi tegi sellesama süsteemi raha kasutades filmi, mis näitas, et kuskil on keegi, kes mõtleb teistmoodi. Totalitaarses süsteemis peavad kõik mõtlema nii nagu peab.

Olga: Ja joonistama nii nagu peab.

Priit: Rääkimata sellest. Kui teed täiesti absurdset jura, siis see on nagu vitamiin. Vaatad, et mingi lootus on, keegi suutis teha. Sama oli minu karikatuuridega, kui neid avaldada õnnestus. Minu nõukogudeaegsete filmide kohta on palju kirjutatud, aga nõukogudejärgsete filmide kohta peaaegu üldse mitte. Noored kirjutajad Eestis lahkavad samuti meelsasti vana loomingut, sest see on selgem: tahtmise korral saab läheneda must-valgelt. Hilisemaga peab mõtlema, mis see on. Teiselt poolt on Eesti kunstimaailm küllaltki klannikeskne: kui kolmekümnene autor hakkab analüüsima või kiitma kedagi, kes ei kuulu tema klanni, siis reedab ta oma sõbra, kes kuulub. Klassikud, kas või maalikunstnikud, on suurelt osalt veel elus ja toimetavad, aga neist ei kirjutata midagi. Nad on kuskil. Mina oleksin ehk ka pidanud vaikselt tagasi tõmbuma, aga ma teen filme edasi ja võib-olla see ärritab mõnda. Teine asi puudutab animatsiooni kui sellist: parim näide suhtumise kohta on ehk see, et „Eesti film 100” tohutud juubeldused möödusid nii, nagu Eesti animatsiooni ei olekski olemas. Väljastpoolt vaadates on aga Eestis ainult animatsioon. Kulisside taga taandub kõik sellele, et käib äge võitlus väikese raha pärast.

Te olete nii tunnustatud, et võiksite töötada mujal maailmas. Milleks siis Eestisse jääda?

Olga: Näiteks Prantsusmaal on muidugi palju rohkem raha, aga isegi viieminutine film peab saama toetust minimaalselt kolmest allikast, kusjuures kaks tükki on tavaliselt telejaamad. See kehtib isegi siis, kui üks telekanal on Arte. Aga kui televisioon on mängus, tahavad nad oma kontrolli all hoida su tulemust ja see on tsensuur.

Priit: Kui televisioon paneb raha alla, siis seab ta reeglid. Ei „Gabriellat”, rääkimata „Lenduritest” ei oleks ilmselt saanud teha meist ei lääne ega ida pool. Võiks öelda nii: hetkel on Eesti veel parim paik sõltumatu lühianimafilmi tegemiseks. Aga me ei tea, mis saab homme. Mis „Lendurite” erootikat puudutab, siis tegime seda mõnuga, et visata kivi seisvasse vette. Lastefilme on tohutult, aga ka kõik täiskasvanute animatsioonid on natuke lastefilmid, puuduvad kõik teravad nurgad. Domineerivad „õiged” teemad. Kui film on sellest, kuidas naisterahvaid ahistatakse või kuidas pagulasi taga kiusatakse, siis tagab see juba automaatselt kuskilt mingi diplomi ikka. Selline film nagu „Lendurid” jagab inimesed kaheks: osal läheb teatud stseene nähes aju blokki. Isegi „Tuukrite” puhul leiti, et see on seksistlik film, sest seal mehed teevad tööd ja naine ainult magab. Oleks vastupidi, et naine töötab ja mees magab, siis oleks ka seksistlik.

Aga „Lendurites” on naine üldse kohvris, nii et te saate selle eest ilmselt veel kõvasti võtta.

Priit: Jah, oli juba kuulda.

Olga: „Lendurite” filmi tegime me just sellepärast, et see on puhtalt Priidu joonistus. Sellist filmi pole mõtet stuudioga teha. Naine on alasti sellepärast, et Priit oskab teda joonistada fantastiliselt, väga vinge ja ilus joonistus. Puhtalt Priit. Terve see film on ainult meie kätetöö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming